Ood armastusele ?

 Paar päeva tagasi rääkis üks eakas mees mulle oma loo. kuidas olles ise juba 30 aastat õnnelikus abielus, hoiab ta oma  kodus ikkagi eelmise abikaasa elusuuruses kipsist  skulptuuri, see naine hukkus õnnetult ja on nüüd taevas ingliks, samas ta nagu oleks ikkagi kuidagi alles ja mehe reaalsuses.

Aastate jooksul olevat mehe praegune naine küll kuju poole armukadeda pilguga vaadanud  ja  varasemalt ka konkurendi olemasolu kohta sõnadega nördimust avaldanud, aga kuju seisab juba üle neljakümne aasta ühel kohal.

Siin tekib küsimus, kui suur ja tingimusteta peab olema selle naise armastus...

 Viimasel ajal pole mul just kerge olnud, olen kogenud hingelist valu ja kannatusi. Aga see muutus täna.

Niisiis  ärkasin üles tugeva kurguvaluga, neelatada oli peaaegu võimatu ja esialgu arvasin, et häält ka pole, aga selle sain ikka toimima. Lisaks veel köha, väsimus ja külmavärinad.

Ütlesin oma tänased tööd ära, sest tõbisena on päris raske end isegi püstises asendis hoida, töö tegemisest rääkimata.

Aga mitte kehalisest vaevustest ei tahtnud ma rääkida, vaid sisemisest, hingelisest muutusest.

Tunnen ennast õnneliku ja tänulikuna ja kuidagi nii armastusest täidetuna ja sellel tundel pole mingit reaalset põhjust.

Ma olen üksi, haige, tööd teha ei saa, Jõuludega seoses on muresid,  aga ometi olen ma õnnelik.

Tean, et probleemid lahenevad, haigena  ei tohigi tööd teha ja kõik saab korda.

On kindlasti mingi põhjus, miks pidin just nüüd aja maha võtma. 

Mul oli just tänaseks planeeritud ka üks uus ettevõtmine, täiesti uus tegevusala, aga pidin ka selle kohtumise ära ütlema.

Ehk oligi liiga vara või mitte päris õige suund ? 

Ise olen mõelnud ka seda, et ehk on nii, et kui keha tegeleb füüsiliste vaevustega, siis lihtsalt emotsionaalselt nii palju ei jaksa tunda. Ei teagi. Lihtsalt mõte.

 Sa ütlesid " Väljas on muinasjutuline  talveilm."

Mu hinge tungis tuim valu : " Miks räägid ilust nüüd, kui mu süda on kildudeks maas ?"

Sinnasamasse valgesse Jõulueelsesse lumme, mu unistused kadusid , veel korraks heitsin pilgu igatsuste aknasse, puhusin sooja õhku jäälilledele , nähes neid sulamas lootsin, et ehk suudan sulatada su jäätunud hinge.

Sinu kirja lugedes tundsin surma lähedust, tema jäätunud, kondiseid käsi oma kaela ümber.

Olemine

Enne temaga kohtumist polnud mul  aimugi, et valu võib sisemuses lõvina möirata ja igatsus hundina uluda. Et selili lamades pisarad valguvad kõrvadesse ja kõige suurema valu all peidab end piiritu rahu.

Mul polnud aimugi, et suudan kogeda nii suurt õnne, tohutut heldimust ja tänutunnet iga hingetõmbe eest.

Ma olen nii tänulik, et suutsin elada päevani, mil temaga kohtusin.

Nii lihtne, aga ometi nii ebamaine ja jumalik.

Vahel ma olen tundnud, et põlen nagu puhastustules ja see on põrgulikult valus ja siis jälle on minus hõõguvad söed, mis soojendavad hinge.

Ja siis see tunne, nagu oleksin koju jõudnud...üks kerge puudutus sõrmeotstega, üks aimdus kangatekstuurist.

Mitte ükski maailma rikkus ei asenda ega korva seda lihtsat olemise tunnet.

Kuidas armsamat tagasi kutsuda 🙂

 Kuidas oma armsamat tagasi kutsuda 🙂

Palun tule tagasi, ma igatsen sind nii väga. " Ei, pole tal tarvis seda teada."

Palun tule tagasi, ma ei saa ilma sinuta hingata. " Ei, pole vaja dramaatiliseks minna."

Palun, tule tagasi mu ellu, ilma sinuta on nii kõle ja külm. "  Ei, nii ei lähe."

Kirjutan : " Palun too võti tagasi."

Mõtted 🙂

 Oh seda elukest, igapäeva rõõmud ja mured...tahaks minna endale tükikest suhkruga ingverit võtma, aga ei saa, kuna kass on end nii mugavalt minu süles palliks keeranud ja magab nõnda armsalt, et kuidagi ei raatsi teda segada.

Kas see on eneseohverdus, lükata enda hetkevajadused teise elusolendi mugavuse nimel edasi ?

Või on tasuks, vähemalt kassi puhul, see innukas nurrumine ?

Jah, mis see täpselt on ?

Kas me mõnikord soovime kedagi hoida ja kaitsta enda mugavuse hinnaga ?

Kui palju näiteks emad suudavad olla ebamugavas olukorras, et kaitsta last / lapsi  ?

Või siis see, et kui kaua suudab naine hoida magava mehe pead, raatsimata end liigutada ?

Olukorrad, kus Sa tead, et Sa mitte midagi vastu ei saa, aga ometi naudid andmist ?

Kellegi aitamine, toetamine, hoidmine nii, et sellest keegi ei tea, ainult Sa ise tead. 💜

Üks kohtumine.

 Kuidas juhtub nii, et mõni kohtumine muudab su elu pöördumatult, miski pole enam endine, see poolitab elu kaheks, ajale, mis oli enne teda ja mis tuli pärast.

Ja kui kohtumisi enam pole, siis iga päev, iga tund sa igatsed neid põgusaid hetki, nagu hommikust kohvi  või nagu õhtust tassikest teed.  kõik asjad ja inimesed on küll olemas, ometi pole see kõik sama. Kui midagi uut juhtub elus, siis kohe esmalt tahaksid talle helistada, kirjutada, rääkida, siis meenub, et uks on suletud ja vaikse koputuse peale enam ei avata ja sa pööradki selja ja sulged kõrvad.

Päike tõuseb ja loojub, käid poes, teed tööd, naerad, lõbutsed sõpradega, aga miski sinu sees on jäänud kinni, aeg liigub edasi, aga sinu sees on ikkagi kõik nii, nagu kohtumise hetkel.

Jah, sa ehitad oma elu, laod rõõmsatest sündmustest kena müüri tookordse kohtumise peale, kõik ongi hästi, aga ometi pole miski hästi.

Olles pimestatud armastusest...

Võid kukerpalli teha keset helesinist avarust ja maanduda valgel pilvel, võid kallistada kuud ja suudelda tähti.

Võid lennata sihitult ringi taevalaotuses, ometi lahkumata oma toolilt, võid joosta maratoni tundmata väsimust.

Võid tunda sulamist, lahustumist ootuses ja kogu su olemus naeratab tänus.

🤍🤍🤍🤍🤍🤍🤍🤍🤍🤍🤍🤍🤍🤍🤍

Mäletan seda tunnet kui ta minuga aastate eest suhtlust alustas, ühtäkki olin ma nagu keerises, see pöörles ja pöörles tõmmates mind järjest rohkem keskmesse kokku..

Nii ärevusttekitav, samas ülev...

 

Käisin sõbrannal külas Lõuna - Eestis ja see oli lihtsalt suurepärane vaheldus minu muidu nii tavalisele  elule.

See külaskäik andis mulle teadmise, et päikeseloojangut ja tähtede langemist võib nautida ka ilma romantilise kaaslaseta  ja et öö lageda taeva all on midagi täiesti eksootilist. Samuti see, et võtmed võib ikka jätta väljapoole, on selliseid paiku Eestimaal 😄

Ja muidugi see, et kõige parem on ujuda üksinda, just nii nagu jumal on loonud, loojuva päikese kumas.

Sain täita ühe oma unistustest, nimelt ratsutamine, või olgem täpsed ja ausad, pigem ma istusin hobuse seljas ja hoidsin hinge kinni, et tinkari tõugu loom mind maha ei pillaks. Aga hakkama sain ja nüüd teist korda hüppaks sadulasse juba julgemalt ja veidi laiemate pükstega ka 🙂

Ühe päeva veetsime Pikasillas, kus me ka oma kooliteed alustasime, tookord tarkust taga ajades tundus see koht kuidagi tavaline ja isegi hallivõitu , kuigi mälestustes oli kõik palju suurem, koolimaja oli tol ajal hiigelsuur ja küngas koolimaja taga  tundus talvel hirmuäratav mägi, kust oli tarvis suuskadega alla sõita 😄

Njah, ajas suurused muutuvad, või see tundub meile nii , aga muidu on see Väike - Emajõe äärne külake praegu mõnusalt vaikne ja rahulik, lausa maaliline oma justkui randa unustatud  paatide ja kaunilt korrastatud majadega.

Külastasime ka ühte pisikest talu, kus elab praegu minu kunagine pinginaaber ja sõbranna koos oma emaga.

"Oh jumal, siin on aeg seisma jäänud"  nii mõtlesin. See pisike armas majake keset lopsakat loodust , ühest küljest metsaga piirnev, lävel seistes näeb jõele ja hommikul võib päikesetõusu näha, kui oled piisavalt varajane.

See kaunis lapsepõlve pelgupaik, kuhu sai vahel sõidetud nii, et sõbranna istus jalgratta pakiraamil ja mina vedasin, kuna olin tugevam, või oli mul rohkem seltsi vaja, ma ei teagi. Sõbranna ema, kes oli nii lahke ja soe, nagu päikeseratas.

See koht, kuhu kunagi rästikuid sai toodud, ma ei teagi, miks see vajalik oli, ilmselt üks minu soovide nimekirjast.

Mis see siis ikka  oli, kaks rästikut piimapudelisse meelitada ja pärast kenasti sõbranna kööki kaussi poetada. 

Jah, eksisin mälestustesse, praegugi kahlan veel põlvini rohu sees, et jõuda jõeni ja lükkan mõttes paadi vette ,vastu päikesetõusule.

Imeline, sealt naastes, juba voodis olles mõtlesin, õigemini minuni jõudis teadmine, et minu elu tähtsamad inimesed, minu armastused on kõik omavahel põimunud, moodustades nabanööri, mis seob mind eluga.

Need on inimesed, kelle juures ma olen tundnud kojujõudmise tunnet.

Silje lugu 💜

 

Silje oli just hetk tagasi saatnud lapsed kooli ja vaatas nüüd arvutist uudiseid, kui järsku  kuulis ukse avanemist. 

" Oi, pagan, ma ei lukustanud ust." suutis ta veel mõelda, kui uks avanes ja Paul tuppa astus. " Mida sa siin teed ?", küsis Silje kohkunult. 

Paul oli Silje abikaasa, kellega juba paar aastat lahus elatud, aga ametlikult sidus neid veel ikkagi paber, lahutus oli pooleli. Paul oli hakanud survestama ja võitlema lahutuse vastu, ta proovis nii hea kui halvaga, küll oli ta Silje lillede ja kingitustega  nö üle ujutanud ja küll püüdnud ähvardada ja sundida. Silje lukustas alati ukse, sest Paulil oli kombeks lihtsalt sisse astuda, vahet ei olnud kas päeval või öösel. Kord oli ta isegi aknast sisse roninud, ehmatades Silje poolsurnuks. Tänagi ta  tuli,  astus kohe elutuppa välja ja üritas Silje kätt ümber õlgade panna, naine tõmbus eemale. Siis haaras Paul temast kinni ja hakkas magamistoa poole tirima, naine võitles vastu, lõpuks õnnestus Paulil naine tuppa tirida ja voodile pikali lükata. Silje võitles kõigest jõust, " värdjas, sa ei puutu mind", nii karjus ta mehele.

 Kuidagi õnnestus Paulil Silje jalad laiali lükata ja ta püüdis teise käega  naise pükse alla  kiskuda, see ei läinud korda, naine rabeles ja küünistas. Paul vaatas hullunud pilgul naisele otsa ja kähistas:" vaata, mida sa minuga teed, vaata, milleni sa mind viinud oled, sellistele hooradele lükatakse käbi sinna sisse, sa ei ole rohkemat väärt. " Ta  haaras naisel juustest, keeras need ümber käe ja sikutas, Silje karjus valust, samal ajal lüües jalaga mehele kõhtu, too kukkus löögist vastu akent ja seal rippunud vitraażmaal purunes kildudeks. See vist veidi kainestas Pauli, sest ta loobus edasisest võitlusest, jättes Silje üksi nutma. 

Tükk aega Silje lihtsalt lamas  voodil ja püüdis mõista, mis just toimus, temas oli mingi ükskõiksus, apaatsus toimunu suhtes, shokk. Ta ei olnud kunagi varem niimoodi oma mehele vastu hakanud, samas ei olnud Paul teda varem ka jõuga võtta püüdnud, küll oli ette tulnud tõukamist, lükkamist, juukseid pidi oli Paul teda tirinud, aga mitte vägistada püüdnud.

jah, Silje oli talunud mehe tõukamist, lükkamist, juustest kiskumist, lisaks verbaalset  alandamist  ja halvustamist. Aga niimoodi, seksuaalselt rünnata, see oli midagi, millele Silje ei osanud reageerida.

Seega naine surus endas  juhtunu maha, nagu olekski kõik normaalne, või nagu ta ise oleks sellise käitumise Pauli poolt esile kutsunud.

Selleks ajaks, kui lapsed koolist tulid oli taas kõik korras, pisarad kuivatatud ja killud pühitud.

Kuu aega hiljem.

Väljas hakkas hämarduna ja Silje oli läinud õue, kuurist puid tooma. Järsku tundis ta enda kaela ümber kellegi kätt ja püüdis eemale hüpata.

Mehehääl sisistas " kui sa raisk karjud, lõikan sul soolikad välja." Silje tardus, see oli  Paul.

" Sa tuled praegu minuga kaasa, või ma tapan su!", neid sõnu sisistades surus Paul  ühe käe naise kõrile ja teisega lükkas pihast, Silje tundis midagi külma ja metallset oma kaela vastas. Naine läks Pauliga kaasa, mees hoidis endiselt üht kätt naise kaelal ja teisega talutas naist. Pauli kodu oli vaid kilomeetri kaugusel Silje majast, seega oli Paulil plaan naine enda koju ( nende kunagisse  ühisesse  elamisse) viia.

Mingil hetkel õnnestus Siljel end mehe haardest lahti rebida ja ta jooksis esimese maja juurde, tagus meeleheitlikult uksele, aga keegi ei avanud. Paul jõudis naisele järele ja haaras ta uuesti haardesse, surudes noa talle kõrile ja tehes haiget. Siljel oli surmahirm, viimased paar aastat oli naine alati tundnud mehe ees hirmu, sellist kabuhirmu,  mis halvas ja paigale sundis, siiski aeg - ajalt suutis ta põgeneda, nagu nüüdki, ta vähemalt üritas. 

Vahepeal jõuti Pauli majani, mees avas ukse ja lükkas naise tuppa. Silje jäi esikusse seisma, võimetuna midagi tegema. " Mine üles tuppa." kamandas Paul, Silje kuuletus.

" Nüüd võta kõik riided seljast!"

Silje kuulas sõna, tegutsedes nagu robot, keegi kellel pole tahet, tal ei tulnud mõttessegi vastu hakata. Koos riietega langes maha ka naise väärikus, tema usk endasse ja usaldus vastassoo vastu.

Nüüd seisis naine alasti mehe ees, külmast värisedes ja abituna.

" Issand, kui kole sa välja näed, kõhn nagu kont ja rinnad on vaid nahad." ja igatsevalt " Ja kui ilusad su rinnad kunagi olid."

Silje seisis ikka veel tuima ja tundetuna " Nüüd heida kõhuli" ütles Paul ja haaras pükstelt rihma, ta lõi sellega mitmeid kordi, ikka ja jälle  vastu naise selga ja tuharaid, ise lõõtsutades ja hingeldades ning  löökide vahepeal pomisedes: " nüüd sa tuled tagasi, sa hoor, sa tuled tagasi ja meist saab taas perekond."

Silje  tundis ennast nagu kaltsunukk, lebades  veidras poosis mehe põlvedel,  ta ei teadnud, mida täpselt ta räägib, ilmselt isegi lubas mehele kõike, mida too nõudis, ühtegi pisarat ega ühtegi kaebust ei tulnud tema suust, teda valdas  tundetus ja tuimus.

Peale peksmist talutas Paul Silje käekõrval  allkorrusel asuvasse tuppa ja lükkas naise voodisse. Silje lebas nagu nukk, tõmmates vaid käed enda ümber kaitsvaks embuseks,  tal oli toimuvast ükskõik, nagu kusagilt eemalt vaadanuks ta ennast ja Pauli.

Naine püüdis mõttes leida õigustust mehe käitumisele, põhjust, mis ta selleni viis. " Mida ma tegin, et see juhtus ?"

Truudust murdnud polnud Silje kunagi, mitte iial, eks see olnud omajagu veidergi, arvestades, et Paul nimetas tagantjärele nende kiriklikku laulatust " koerapulmaks", aga oli nii palju asju, mida Silje ei mõistnud ja kusagil sügaval hingesopis otsis ta ikka veel õigustust mehele, ehk olid põhjused lapsepõlve üleelamistest, valus, mida tema mees väikese poisina pidi taluma, elades koos ülirange ja kontrolliva emaga, kes teda varakult tööle sundis ja armastust ja hellust ei jaganud, ehk see tegigi temast diktaatori ja julma inimese?

Oli ju Silje püüdnud anda armastust, püüdnud hoida ja hellusega meest  ravida, aga kõik oli põrkunud tagasi, Pauli ümbritses nagu sein, millest Silje läbi ei pääsenud.

Niisiis Silje lamas ja tal oli ükskõik,  "tulgu mees pealegi ja tehku lõpuni oma töö ", nii mõtles.

Aga Paul ei üritanud enam midagi, umbes tund sai nii lebatud, siis mees ütles " säh, võta võti ja kasi minema, sa oled nii vastik ja kole, et ma isegi ei taha sind, mul isegi ei tõuse sinu peale "

Nagu unes ajas Silje end püsti, pani riidesse ja lahkus, veel uksel mõtles " kas päriselt sai see juhtuda?" " Kas kõik see toimus minuga ?"

Mõnikord elus on tunne, nagu ei usuks toimuvat, peab mitu korda silmad sulgema ja taas avama, et päriselt mõista "  Jah, see juhtus just praegu, siin ja minuga  " just praegu mu oma abikaasa hoidis mind vangis ja alandas"

Aga mõistus kaitseb meid, ei taha reaalsust omaks võtta ja vahel me sulgeme silmad, et mitte näha.

Mis siis tegelikult juhtus enne lahkuminekut ?

Päris palju asju, mida ehk kõike ei taha Silje meenutada ja võib olla polegi tarvis, aga mõned kraabivad hinge, just need leebemad, siis kui usk oli veel kooselu võimalikkusesse, siis kui Silje sirutas veel oma naiselikku hoolitsust pakkuvad õrnad käed mehe järele, tahtes ravida meest inimliku läheduse ja naiseliku puudutusega.

Lapsed olid veel pisikesed, tütar neljane ja poeg kolmene ja siis, ühel pealtnäha tavalisel päeval Paul otsustas, et nüüd aitab, lapsed teevad liiga palju lärmi ja jooksevad  kärarikkalt, seega ühises magamistoas olemine tuli lõpetada. 

" Lapsed taovad kõndides  jalgadega  liiga tugevalt vastu maad, see häirib mind", " ma ei saa rahus olla kui nad jooksevad."

Mees viis abieluvoodi toast välja puukuuri, kus see siis aastaid lahtivõetuna seisis ja iga kord, kui Silje seda nägi tundis ta südames valutorget. Paul kolis maja ülemisele korrusele, jättes Silje koos lastega alumisele,  sellega lõppes Silje jaoks kooselu, mis polnud küll varem ka just üleliia hooliv, aga vähemalt koos ühes voodis magamine tekitas tunde ühisest elust.

Hiljem lisandusid järjekordsed sanktsioonid, mees sulges Silje ja laste jaoks ülemisele korrusele ligipääsu, pani ukse lukku, seega elas Paul üksinda kolmes toas ja Silje koos kolme lapsega kahes alumise korruse toas.

Muidugi oli veel ridamisi juhtumeid, mida kõike ehk ei pea meenutama, aga reetmine ei unune iialgi.

Kord oli Siljel sõbranna külas, kes jäi ka ööseks. Hommikul pidi Silje tööle kiirustama ja sõbranna jäi veel magama.

Hiljem naine kurtis Siljele, et hommikul oli Paul tulnud tema juurde voodisse ja üritanud seksuaalselt läheneda.

" Ta nägi välja nagu surematu Kaštšei, kui ta täiesti paljalt mulle voodisse ronis.": nii kurtis sõbranna Siljele.

Samuti oli mees ühel ööl hiilinud Silje alaealise tütre juurde voodisse ja neiu oli ärganud selle peale, et mehe käsi teda puudutas, kahjuks rääkis tütar sellest alles hiljem, siis kui abielu oli juba lõppenud.

Silje võib samuti Pauliga kooselu jooksul meenutada paari seika, kui mehe sõbrad üritasid teda puudutada, või siis juhtus, et tehti ettepanek kusagile välja minna, Silje oli kõik need tagasi lükanud ja ega tal ei tekkinud kiusatust ega soovigi.

Tagasi vaadates meenub Siljele, et tal polnudki Pauliga koos elades mingit huvi meeste vastu, ilmselt kooselu ja lapsed väsitasid niivõrd, et polnud aega mõelda ei seksist ega intiimsusest.

Jah, Silje oli küll naine, kes hindas füüsilist lähedust ja abielu algusaastatel ei öelda ta kunagi seksist ära, ta püüdis igati mehe tujutsemist ja raevuhoogusid hellusega pehmendada ja ravida. Esimese eemaldumine, selja keeramine tuli just Pauli poolt, tema lõpetas ära koos magamise ja intiimsuse, selle asemel tulid veidrused, Silje jaoks tundus mehe käitumine väga imelik.

Mees ihkas küll seksi, aga olles eelnevalt Siljet alandanud ja halvustanud, ei tekkinud naisel enam mingit huvi, intiimsus muutus ebameeldivaks ja Silje hakkas kartma mehe lähenemiskatseid, mis tavaliselt toimusid nii, et Paul hiilis selja tagant naise juurde ja üritas kallistada, naine oleks tahtnud, et mees oleks  vaadanud  talle otsa, aga selline hiilimine mõjus eemaletõukavalt.

Samuti meenub Siljele see, kuidas põsed valutasid sunnitud, teeseldud naeratusest, sest niipalju pidi tagasi hoidma ja varjama selle nimel, et peres oleks rahu.

Pauli käitumine muutus haiglaslikuks, kord avastas Silje piilumisaugu, mis oli puuritud sauna ja eesruumi ühendava seina sisse, sealt nägi hästi saunalaval istuvaid paljaid inimesi. Jah, nii oli, sedagi ei peaks ehk meenutama, aga meie mälu salvestab tihtipeale selliseid killukesi. Silje leidis ka ühe paksu kausta, kuhu Paul oli kogunud kõik " dokumendid", mis puudutasid Silje tegevust, liikumist ja kirjavahetust. Kirjad, mis olid adresseeritud Silje tädile, need olid lahti võetud ja neist koopiad tehtud. Paul oli aastaid Siljet jälginud ja jälitanud. Milleks mehel seda tarvis oli, sellele küsimusele ei osanud Silje vastata, aga fakt, et selline asi on toimunud, tekitas naises külmavärinaid.

Enne päriselt Pauli juurest lahkumist tegi Silje ka varem ühe katse ära minna.

Oli november ja peale mingit suurt tüli, mille põhjustki Silje enam mäletada ei  suuda, pakkis naine lapsed riidesse ja sõideti Silje kunagisse lapsepõlvekoju.

Tarekeses  oli külm nagu hauas ja kui Silje tule ahju tegi, siis suure raudahju siiber ei püsinud õiges asendis, pidevalt kukkus kinni ja nii nad siis kügelesid kolmekesi ühes voodis, Silje ei saanud öösel sõba silmale hirmust, et  siiber kukub kinni ja nad kõik surevad vingumürgitusse.

Hommikul tunnistas Silje oma abitust ja fakti, üksi koos lastega ei elaks nad selles metsamajas talve üle, eemal inimestest ja võimalusest tööd leida, seega mindi tagasi Pauli juurde.

Siiski  Silje jätkas võimaluste otsimist ja kord ühel päeval võttis ta lapsed kaasa ja vaikselt, ilma kärata koliti koos Pauli teise  majja, mis oli aastaid tühjana seisnud.

Mõte peatub hetkeks sellel, kuidas esimesed nädalad uues elukohas möödusid. Siljel polnud isegi maja võtit, esimene paar päeva tuli läbi veranda akna ronida, et tuppa pääseda, kõik oma loomulikud vajadused tehti  ämbrisse, mis siis hiljem läbi akna sai välja toimetatud. 

Aga asi paranes, uus uks sai paigaldatud, tualett sai korda ja hiljem vesigi sisse ja kõike seda tegi Silje üksi, küll mitte oma kätega, aga raha selleks teenis tema.

Jah, Paul hakkas paluma,  ähvardama ja  meelitama ning lapsed käisid sujuvalt kahe elamise vahet, selline elukorraldus kestis mitu aastat ja oli ka rahulikke aegu, aga enamasti tuli väga valvel olla, et Pauli rünnakute eest ennast kaitsta.

Korraks peatub Silje mõte Jõuludel, kui veel koos elati.

Laste esimesed eluaastad olid siiski kuidagi helgemad ja rõõmsaid hetki jäi meelde, neid on fotodelegi jäädvustatud.

Silje jaoks olid Jõulud eriti olulised ja Paul jällegi oli kirikuinimene, alati käidi kirikus ja kalmistul ja koju tulles olid kingid kuuse all. 

Ühel Jõuluõhtul kattis Silje laua nagu alati ja kingidki sättis valmis, pärast kirikust tulles läks Paul tuppa, kus laud kaetud oli ja sõnagi lausumata tõmbas ühe ropsuga lina  laualt maha koos seal peal olnud nõude ja toiduga, Silje õnnetule ja küsivale pilgule tuli vastus:" sa võtsid kapist vale lina, sa ei tohi seda lina puutuda!"

Silje lihtsalt tardus, sellises olukorras ei oska midagi teha, sest süüd ju polegi. Ega Paul ei seletanudki, mis linaga on tegemist, aga seda poleks naine tohtinud kapist võtta, nii lihtne oligi.  Raske oli vaadata laste segaduses nägusid ja hiljem ikkagi istuda uuesti kaetud Jõululauda ja jätta mulje, nagu kõik oleks hästi.

Raske kuritegu oli ka see, kui Silje unustas ühe kohvitassi õhtul kraanikaussi, hommikul leidis ta õnnetu tassi killud maja eest trepilt, tol hetkel tundis naine end alandatuna ja veidi nagu süüdi ka. Ta ei suutnud iial piisavalt hea ja hoolas perenaine olla.

Mitmeid kordi mäletab Silje end külmal saunapõrandal kössitamas ja nutmas, siis tundus naisele, et elul pole mingit väärtust,  ainus põhjus, mis sundis teda tõusma ja taas tuppa naasma, olid lapsed.

Mingil ajal kooselu alguses ootas Silje õrnust ja hoolimist, soovis et Paul paneks käe talle ümber, kui nad kusagil väljas liikusid või mõnel üritusel  olid, aga seda ei juhtunud. Kord talvel koos jalutades tahtis naine mehe käevangust tuge otsida, selle peale tuli mehe poolt mühatus:" ära kisu mu varrukat küljest."

Silje mäletab ennast äsjasünnitanuna kartlivagusid kõplamas, eks see käis nii, et laps põlluäärde maha ja ise tööle, sest Paul oli ju kartulite pärast mures. 

Või siis kaheksandat kuud rasedana kaevust vett tirimas, sest veevärk oli katki ja Paul oli vihane, et ammu polnud sauna saanud, muidugi oli jõude istuv rase naine tarvis tööle panna. 

Sellest kõigest ei taha Silje praegu mõelda " on nagu on ja ma olen andestanud" nii mõtleb ta nüüd.

Miks Silje üldse Pauliga abiellus?

Naise jaoks oli Paul tore ja abivalmis mees, kes aitas vanureid ja hoolitses linna heakorra eest, kellel oli suurepärane ilumeel, oskus üritusi korraldada ja inimesi juhtida.

Pauliga lähemalt tutvudes ( mees kutsus Silje endale appi sünnipäeva korraldama), tundusid  mehe aed ja täpilised kohvitassid nii kodused kuidagi ja mees ise ka nii hoolitsev ja  isalik, et ...nii see läks.  Ja üks on kindel, Silje uskus sellesse koosellu, " miks ei peaks see õnnestuma, vanem mees hindab ju noort naist rohkem."

Lisaks aed, mis lõppes kauni kaminaplatsiga maalilise jõe kaldal ja ploomipuudest allee, mis sinna viis.

Aga paar aastat hiljem ei suutnud Silje kõiki ploome puudelt korjata ja väsis kompottide tegemisest ja karistuseks lasi Paul kõik ploomipuud välja juurida. Siljel oli abitu ja valus vaadata, kuidas väike eskavaator aias töötas ja hiljem oli kõikjal vaid must maa.

Ja peamine põhjus, miks Silje Pauliga kokku kolis oli soov päästa mees, kellele naised olid liiga teinud, näidata talle, et armastus ja hoolimine pole maailmast lõppenud.

Valedel alustel rajatud abielu, seda see oli, samas Silje ei mõelnud sellest nii, ta tõesti püüdis olla hea naine.

Tegelikult oli kohe esimestel kooselu kuudel aru saada, et tema ja Pauli ühendus ei toimi, aga Silje ikka lootis ja uskus. Mingil hetkel tegi Paul nimekirja kõikidest asjadest, mis Silje valesti teeb, mõned punktid sealt.

" Vaibal prügi" 

" kardinad pidevalt lohakalt akna ees"

 ," söögiriistadel veeplekid" jne, 

kõik need olid tagantjärele vaadates absurdsed ja isegi hullumeelsed süüdistused, asjad, mille tõttu küll lahku ei minda, aga Paul arvas teisiti, ühel päeval ütles ta Siljele, et nüüd aitab, naine ei saa perenaise kohustega hakkama ja ta on otsustanud Silje vanasse elupaika tagasi viia.

Siiani mäletab Silje oma vanaema pilku, kui too hoovi sõitvale autole vastu tuli. Silje ei tundnudki valu ega kurbust enda pärast, tal oli kahju vanaemast, kes ise, olles juba surmavalt haige, pidi tunnistama oma lapselapse äratõukamist, kasutuks tunnistamist.

Vanaema ütles sõnad " Meie peres ei visata kodutut koera ka välja.", kaua kummitasid need sõnad Siljet, aga mingil põhjusel läks naine ikka tagasi mehe juurde, kes oli teda niiviisi alandanud.

Praegu seda kõike meenutades ei tunne Silje enam valu ja mälestused ei too pisaraid, ta vaataks nagu mingit filmi kellegi teise elust. 

Ka Pauli vastu pole tal enam mingit pahameelt ega süüdistusi, Silje ei tunne end ohvrina, enam mitte.

" Ma olen andestanud, aga ma ikka ei mõista."

See on möödas ja kõik on just nii, nagu on..oma heas ja halvas...

Liblikatiibade  puudutus meelerahu mult viis, veel kaugusest kostub plahvatuse kaja.

Iga sõna, mis ütled, jääb kusagile alles,

iga mõeldud mõte on sõna, millel puudub kõla.

Pisarad on südame väljaütlemata sõnad.

Sa tuled ja teed jäljed mu kehasse ja hinge.

Vahel on minus kõik nii habras, et see ei kanna Su sammude raskust.

Mul oli lepitud kokku kohtumine fotograafiga, kellele pidin modelliks olema.

Sain sõnumi " olen kohal' ja hetk hiljem lasti autost signaali, läksin siis auto juurde, avasin ukse ja istusin esiistmele.

Tegelikult ma ei teadnud, kas oli ehk viga, et sinna istusin, sest autojuhi ( fotograafi) parema jala pöid ulatus kõrvalistmele. Tegemist oli invaliidiga, parem jalg oli kõverdunud olekus ja kasutuskõlbmatu. Olin vist šokis ja ei osanud reageerida.

Mees " kõik küsivad nime, aga pilti keegi ei küsi "

Mina " see pole ju tegelikult tähtis"

Ise samal hetkel olin kahtluste küüsis " kuidas me sessiooniga hakkama saame "" oleksin ma tulnud, kui teadnuks ette "

Igasugu mõtted peas, kahtlused, hirm isegi. 

Jah, praegu sellele mõeldes oleksin ehk end paremini tundnud, kui oleksin teadnud, et tegemist fotograafiga kellel on sügav füüsiline puue, see ju seab teatavad piirangud pildistamise koha valikul.

Meil oli koht valitud Treppojal ( ta ise pakkus välja) , aga kohale jõudes ilmnesid raskused.

Ma imetlesin meest, kui ta ühel jalal hüpates oskuslikult avas pakiruumi, sealt ratastooli välja viskas , uksed sulges ja ratastooli laskus. Ta hakkas tagurpidi liikudes metsa poole minema.

Aga tee treppoja juurde oli läbi puujuurte rägastiku ja langus järsk, ratastoolis liikuva inimese jaoks suht võimatu missioon. Mitu korda pidi mees toolist välja tulema ja tooli enda ees lükkama, ise hüpates. Mitmel korral ma kartsin, et ta kukub ja saab viga, pakkusin abi, aga ta keeldus sellest. Tundsin ennast päris abituna, ka veidi petetuna, sest ma polnud valmis kogema neid tundeid, ei tahtnud süütunnet tunda, tahtsin vaid poseerida ja mõne ilusa pildi.

Lõpuks jõudsime kohale, tegemist oli kauni metsa sees asuva kohaga, kus vesi langeb nagu treppidest alla, sellest ka nimi - treppoja.

Jällegi, liikumispuudega inimese jaoks tohutult raske katsumis, astangud, libedus, vesi. Ilmselt enamik minu energiast kulus muretsemisele, et fotograaf ellu jääks või et tema kaamera vette ei kukuks. Mingil hetkel ta kadus pikaks ajaks metsa alla ja ma istusin kivil nagu unustatud metsahaldjas. Mul tekkis juba hirm, et ta on kas mingil põhjusel mind maha jätnud või on midagi juhtunud temaga ja ma olen üksi jäetud võõrasse kohta. Aga lõpuks ikka ilmus välja, öeldes " ei jõua enam ühel jalal hüpata, kaks korda kukkusin."

Jällegi muretsemine minu poolt. Seansi läbiviimise kohapealt ütleks, et ta ei andnud üldse soovitusi kuidas olla, mida teha, lasi mul vabalt valida, aga kuna mul kogemusi vähe, siis juhtus ikka, et olid kas sõrmed laiali, varvas püsti, kael kadunud või muud apsakad, seda nägin hiljem piltidelt. Ja muidugi kehahoid, seda kõike oleksin mina modellina pidanud ise vaatama, aga mind segas stress ja muretsemine fotograafi heaolu pärast. Jah, ma oleksin tahtnud neid asjaolusid enne seanssi teada.

Muidugi ma imetlesin teda, liikuda selliste raskustega ja ometi mitte alla anda, nautida enda tegevusi, mitte abi paluda.

Mul on heameel, et ma kohtusin temaga, et elu saatis mu teele selle kogemuse.

Veidi segased on mu tunded ikkagi, praegu ootan veel pilte, eks näis, kas mõni neist on ka väga - väga ja selline, mis mu olemuse välja toob.

Ah jaa, peale pildistamist mees küsis, et kas ma oskan ise auto juurde minna ja seega hakkas ise ees liikuma. Ma tõesti lasin tal rahus minna, sest minu meelest oli väga raske vaadata ja karta, et ratastool jääb kusagile puujuurte taha kinni ja ta lihtsalt kukub, seega ma kohmitsesin oma asjade kallal ja tegin aega parajaks, et ei peaks jälgima ja kartma. Samas ma olin ju eelnevalt mitu korda oma abi pakkunud, aga seda ei võetud vastu ja kes teab, kas minust abi oleks olnud. Uhh, igatahes segased emotsioonid.

Kõik lõppes ikkagi hästi, jõudsime mõlemad õnnelikult autosse ja autoroolis on see mees täielik proff, suurepärane juht, sõidab vabal ajal bolti 🙂

Kokkuvõtvalt siis - ma ei saanud fotosessiooni nautida, sest olin pidevalt hirmul, poleks just meeldiv olnud vaadata, kuidas ratastool mäest alla kukub, aga ehk tuleneb minu hirm sellest, et ma varem pole raske füüsilise puudega inimesega nii lähedalt kokku puutunud. Mul nagu lasus vastutus tema heaolu eest.

Aga kompliment fotograafile , see istudes tehtud pilt on imeline, ma tunnen sellel tõesti paigaga kokkusulamist.💜

Aga kõigele vaatamata sain siiski paar pilti, mis mulle tõesti meeldisid, respekt 💚

Arusaamatu.

 Üks  Jaanituli...

Tüdruk läks Jaanitulele, ta oli ka paar eelnevat aastat sama tava järginud  ja teadis, et midagi elumuutvat ikka ei juhtu, aga mingi väike lootus oli, et ehk seekord kohtab ta Teda, oma  inimest, meest, kes temasse kohe armub,  ilma sõnade, ilma selgitusteta , lihtsalt pilgust.

Tüdruk ei olnud kellelegi sellest mõttest rääkimud, isegi  kõige lähedasemale sõbrannale mitte, kõik oleksid teda rumalaks pidanud, seega jällegi uus Jaanituli.

Uued lootused, uued riided.

Kõik oli nagu ikka, mingi bänd, mis mängis tantsuks, müügiputka  ja tema koos paari sõbrannaga, nemad tahtsid vaid juua ja pidutseda, aga tüdruk ootas kedagi kes, " ta ära tunneks", aga kedagi polnud , ka sõbrannade jutt muutus  igavaks, joodud alkohol ei teinud  asja paremaks. Mingil hetkel tüdruk märkas, et oli sõbrannadest eemaldunud ja istus üksinda metsatukas, eemal hämaruses. Mingi mees lähenes talle, tuli tema juurde ja küsis "Mis sa teed siin, kas sa tuled minuga?'

Tüdruk ei vastanud midagi, mees kummardus ja võttis tüdruku sülle ja kandis ta eemale, tüdrukule tundus see tee pikk, ta oli nagu nõiutud, täiesti apaatne, ta ei mõistnud, mis talle sisse oli läinud, aga tal  oli ükskõik oma saatusest.

Mees pani tüdruku teepervele maha ja avas autoukse, siis ta lihtsalt lükkas tüdruku autosse ja istus ise tema kõrvale. 

Tüdruk arvas, et nüüd hakkab midagi toimuma, suudlused või katsumine või veel midagi hullemat, aga tal oli ikka ükskõik ja nii ta lihtsalt lamas tagaistmel jõuetuna ennast liigutama.

Mees oli vait ja lihtsalt vaatas teda, ta ei puudutanud  sõrmeotsagagi tüdrukut, lihtsalt vaatas. Möödus ilmselt tund või kauemgi, aga kumbki midagi ei öelnud, istuti vaikuses .

Ühel hetkel tüdruk nagu ärkas tardumusest, tõusis, kohendas riideid ja lihtsalt astus autost välja, mees ei teinud katsetki teda takistada ja nõnda kõndis tüdruk läbi saabuva hommiku koju.

Verepiisad mustikavartel.

Verepiisad pärlendasid mustikavartel ja kusagil lähedal sisises rästik — justkui hoiatus tulevikuks.

Liisa oli tulnud koos Margusega metsa mustikale. See pidi olema tavaline päev, midagi ei juhtunud. Ei midagi, mis oleks elu muutnud.

Nad olid juba tubli tunnikese kõndinud metsas, kummardunud mustikavarte kohale. Liisa ämber täitus jõudsalt. Siis otsustas ta minna teisele poole teed, lootuses leida kobedamaid marju. Pea oli maas, mõtted uitamas. Järsku lõikas jalga meeletu valu. Ta oli astunud millegi terava peale — lähemal vaatlusel selgus, et see oli purunenud õllepudeli põhi.

Liisa kisas. Margus jooksis  kohale, rahustas teda, tõmbas klaasitüki ettevaatlikult välja, rebis oma pluusi küljest riideriba ja sidus selle veritseva jala ümber.

Liisa värises šokist ja surus end tema vastu.

Aeg justkui seiskus. Kui tüdruk justkui unest ärkas, taipas ta järsku, et nende kehad olid alasti. Midagi sooja ja niisket puudutas ta alakeha. “Ei,” mõtles ta ehmunult ja pööras end järsult küljele. Margus ei osanud seda oodata. Ta tegi veel paar meeleheitlikku liigutust, kuni miski vallandus — õhku ja tüdruku kehale, kuid mitte sinna, kuhu see mõeldud oli.

Verepiisad pärlendasid taas mustikavartel. Eemal rohus sisises rästik.

Nende vahel ei toimunud otsest kontakti. Pärast seda marjulkäiku nad enam ei kohtunud. Ent üheksa kuud hiljem sünnitas Liisa imearmsa poja.

Valikutest

 Täna ma mõtlesin valikutele, kuidas suhtuda sellesse, kui armastatud inimene hakkab eemale hoidma või lõpetab hoopis suhtlemise, millised on siis meie valikud, kas mõelda " ma ei olnud piisav " või " ta ei armastanud mind kunagi" ja need mõtted muudavad meid vihaseks ja me saame selle vihatunde alla armastuse peita.   Kõige tipp " parem ongi, et temast lahti sain "

Ja nii me siis lähemegi oma peidetud armastusega uut suhet otsima, et valust üle saada, leiamegi tavaliselt, aga mis juhtub, ühel hetkel selgub, et see uus pole ikka see ja nüüd on südames kaks valusat kogemust, või veel hullem, leiamegi kellegi ja näeme temas turvalist pelgupaika mineviku vintsutuste eest ja nii tekibki suhe, mille vundament on juba valele ehitatud. Suhe peaks olema rajatud armastusele, mitte turvatunde vajadusele. Sellises suhtes saavad haiget mõlemad pooled, nii see, kes tuli oma haavatud südamele balsamit leidma, kui ka see, kes ta avasüli vastu võttis,  vastuvõtja  ootas ja lootis  ka armastust, aga see jäigi leidmata. Selline suhe võib aastaid ja aastakümneid püsida, aga hingelist arengut ei toimu ja sügaval südames on mõlemad pooled õnnetud.

Aga valikute juurde tagasi. Kui armastatud inimene meiega lõpetab, siis on võimalik valida alistumine.

See tähendab, ma ei mõtle temast halvasti, ma jään teda armastama, ma annan endale niipalju aega kui vaja ja kui ma leian, et minu jaoks polegi kedagi teist, siis seegi on valik.

Ma alistun täielikult oma tunnetele, ma ei suru midagi alla ja ma ei kiirusta kedagi uut leidma.

Ma ei palu ega anu teda, samas ma ei põleta sildu ega rebi midagi katki, ma alistun, las tuleb kõik, mis tulema peab.

Ma jõuan ükskõiksuseni, rahuni ja alles selles rahuseisundis võib tulla armastus taas minu juurde.

Kuidas endale meest võluda🙂 🙂

 Sõbranna meenutused 💜

Kuidas ma endale mehe võlusin

Olin just lõpetanud pika ja kurnava visiitsuhtesarnase läbikäimise mehega, kellel ei püsinud püksid jalas, kui mõni võõras naine lähedusse sattus. Ometi kasutas ta mind omamoodi "rahusadamana" – paigana, kuhu tulla, kui kõik muu elus viltu vedas. Ühel hetkel sain aru, et mulle aitab. Panin sellele suhtele punkti ja otsustasin, et nüüd hakkan oma ellu armastust otsima.

Esimene samm – eneseabi koolitus. Seal õpetati, kuidas endale meest “võluda”. Võtsin paberi ja panin kirja kõik omadused, mida mehes vajan.

Nimekirjas oli: 

veidi vanem, kindlasti pikem, intelligentne ja kunstist huvituv. Sportlik peab ka olema, ja muidugi — armastav ja hoidev, kaitsev

Esimene kohtingukaaslane  oligi sportlik ja intelligentne. Aga tema hääl... See hääl kriipis kõrva. Algul mõtlesin, et harjun ära, aga ei harjunudki. Lõpuks lisasin oma nimekirja uue punkti: “peab olema meeldiva, meheliku häälega”.

Järgmiseks kohtusin rongis mehega, kelle hääl kõlas nagu uudiste diktoril – mahe ja mehelik. Ta oli kena, kunstihuviline ja tundus paljutõotav. Aga selgus, et tal oli tervisega probleeme ja piiratud töövõime, mis tähendas, et ta vaevu ots otsaga kokku tuli. Mingil hetkel ta ise ütles, et jääme parem sõpradeks. Ilmselt taipas, et tal pole mulle suurt midagi pakkuda.

Siis tuli mees, kes näiski ideaalne – kõik nimekirjas olnud omadused olemas. Aga tal oli üks kirg: tee. Nimelt kutsus ta mind enda juurde “teesorte degusteerima”. Kolm tundi järjest erinevate teede maitsmist, ja ma olin väga väsinud. Järgmisel päeval tundsin, et kui keegi mulle veel teed pakub, siis ma lihtsalt kägistan ta ära.

Lõpuks lisasin nimekirja midagi ootamatut: “vanus pole tähtis”. Ja siis ilmuski mu ellu 12 aastat noorem mees, kes omab kõiki neid omadusi, millest olin unistanud. Oleme nüüdseks olnud koos viis aastat. Ta on täpselt see, keda olen kogu aeg oma ellu vajanud.

Seega – universum kuulab. Kui sa täpselt tead, mida soovid, siis võidki selle saada. Aga kui küsid laialivalguvalt,  siis saad täpselt sedasama — segast tulemust. 

Oma viga, kui õigesti küsida ei oska!

Alistumine.

Ülitundliku naise sisekaemus 🌹

Ma tõesti ei tea, mis see on, miks ma seda nii intensiivselt tunnen. Kuidas minust nagu süda välja rebitakse ja selle tükid vedelevad maas. Kuidas mul on tunne, et  terve mu elu ei tähenda minu jaoks mitte midagi, võiksin selle anda esimesele vastutulijale.

Aga kes ikka peale minu suudaks kanda sellist kogust minevikuhaavu ?

Seega pole vist ühtegi soovijat 🙂

Minu sees on nagu tohutu kogus valu, nagu vulkaan, mis on ilmselt kogu mu  elu minuga koos eksisteerinud ja vaid tillukesi purskeid on ette tulnud ja need on kiirelt möödunud, aga nüüd oleks nagu kõik valu minus voolama hakanud, nagu laavajuga oleks mind vallutanud.

See ei taha lõppeda ja ma olen ikka ja jälle püüdnud seda vaigistada, olen üritanud purskeid plaastriga katta, aga see ei tee pinna all podisevat laavat olematuks. 

Ainus võimalus on alistuda, lihtsalt sellest valust läbi minna, kogeda seda õudust ja surra enne surma.

Ei ära mõtle, et ma etteheiteid teen, see pole armastusest tulenev valu, see on lihtsalt minu sees alati olnud ja ma olen seda peitnud, aga igavesti pole võimalik, ükskord tuleb oma hirmule ja valule vastu astuda. 

Nagu sa kunagi ütlesid : " Iseenda eest ära ei jookse."

Aga ikka proovin.

Armastus on nagu puhastustuli.

Sa ütlesid veel : " lase lahti."

See pole võimalik, no füüsilisest inimesest võin lahti lasta, võin eemale hoida, seda ma ehk suudan, aga inimest hingest välja saada, no seda ma parem ei proovigi.

Alistun, tulgu mis tuleb.

 See oli aastaid tagasi  ja puudutab see ühte kaunist kohta Eestis, jätan täpsed koha -  ja isikunimed lisamata.

Lihtsalt kujutlustes võite minna lossi jalutama, astuda üles rohelise vaibaga kaetud treppidest, mööduda hiiglaslikust peeglist, millele langev valgus tekitab tontlikke varje näole, kiigata alla lossiaeda, kus kaunite õite ja roheluse varjus peidab end pisike tiigike ja torni jõudes võite kohtuda lossivaimuga.

Kõik see võib tunduda imeline ja müstiline, aga minu kokkupuude selle kauni lossiga oli vägagi proosaline. Nimelt seal asus haigla, psühhoneuroloogiahaigla. 

Olin just hädas oma tervisega, mul olid seletamatud valud südame piirkonnas ja kaks korda olin endale kiirabi kutsunud, kuna kartsin surra. Ilmselt olid need paanikahood, süda tagus meeletult ja see kajas mu kehas nagu sepahaamer. Lisaks olid mul abielus probleemid, tahtsin juba ammu ära sellest suhtest, aga ei teadnud, kas teen õigesti. Olime mõlemad üksteisega halvasti käitunud ja lõppu ei paistnud, nüüd siis lisandusid minu terviseprobleemid, millega ma muudkui jooksin erinevate arstide vahet, midagi ei leitud, ma olin terve, aga ometi tundsin valu ja kartsin surra. Viimasena soovitas üks arst ( naistearst) mul minna psühhiaatriahaiglasse.

Ta ütles : " Tunnen sealset peaarsti, ta on tore mees, inimesed käivad seal ka lihtsalt puhkamas."

Olgu, see oli minu viimane võimalus, mul ei olnud midagi kaotada.

Oli oktoobrikuu algus, kui saabusin sinna, karge ja külm hommik,mahalangenud  värvilised lehed krõbisesid mõnusalt jalgade all.

Loss võttis mind vastu majesteetlikus vaikuses, keset suurt ootesaali oli hiigelsuur peegel, kahelt poolt suundusid üles rohelise  vaibaga kaetud trepid, vaimusilmas võis ette kujutada sealt treppidest üles - alla jalutavaid ballikleitides daame.Kusagilt hämara halli sügavusest leidsin kabineti, mille ukse avas tavaliste vabaajariietes  mees,kellel olid sügavad pruunid silmad ja kaasahaarav naeratus.

,."Oi, tere, milles mure on?"

Rääkisin talle kõigest, oma valudest ja hirmust ja abielu probleemidest. Ta kuulas mind tähelepanelikult ja küsis :" Kas te ei karda hullumajja tulla ,kui ei karda, siis ma võtaks teid sisse kolmeks nädalaks , ilmselt on teil depressioon."

Olin nõus. Pidin ainult veel kodunt  läbi käima, sest mul polnud asju kaasas, kuna ma ei teadnud, kuidas jutuajamine läheb ja kas mind võetakse haiglasse sisse.

Niisiis ütlesin, et pean  N - linna sõitma ( elasin linna lähedal). Tema :" Oi, ma pean ka just sinna minema, viin teid ära."

Niisiis sõitsime koos nagu vanad tuttavad, mingi hääleke sosistas küll mu peas " ole ettevaatlik, ole ettevaatlik ", aga ma ei kuulanud teda.Mees oli ülisõbralik ja tore, ma vist ei maininud, et tegu oli haigla peaarstiga.

Kui siis järgmisel päeval tagasi läksin, siis oli see nagu kohtumine vana tuttavaga. Jah, ta määras mulle rohud, antidepressandid ja südame turgutamiseks mingid vitamiinid. Järnesid vestlused temaga kabinetis, mõnikord venisid need tundide pikkuseks ja paar korda juhtus, et üks poegadest koputas õhtul uksele ja küsis : ," Isa, kas sa koju ka tuled ?"

Millest me rääkisime ? Minu elust, minu abielust, sellest kuidas tüli vältimine on samuti tüli. Ta korrutas mulle pea igal kohtumisel, et ma peaks lahutama.Kord ütles ta mulle naljatades ,: " Lahutage ära ja võtke armuke ." Veel oli mul tol perioodil meeletu alaväärsuskompleks, arvasin, et olen inetu ja pole midagi väärt. Selle peale ta naeris ja ütles : " Teate, mina ei arva, et ma inetu olen, ma arvan, et olen Quasimodo."

Või siis minu valude kohta : " Oh, need valutorked võivad igal pool kehas olla, kujutage ette, mul oli kõhus kramp, ma pole kunagi varem sellist valu tundnud.'

Ühesõnaga ta viis mu hirmud valu ees miinimumi ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis peale haiglast lahkumist polnud mul enam ühtegi füüsilist valu.

Aga jah,  nalju tuli temalt palju ja samuti julgustavaid sõnu. Ta käitus väga toetavalt ja ma tundsin end väärtuslikuna. Ta ütles ka, et minus on palju ilusat ja ma peaksin seda ära kasutama. Ma ei mõistnud teda, aga olin meelitatud.Viimased aastad abielus olid lihtsalt rasked olnud ja ega mul polnudki oma muresid kellelegi rääkida. Nüüd oli siis keegi, kes huviga kuulas ja mõnusa huumoriga mind kriisist välja tõi .

Alguses, vaatamata tema sõbralikule käitumisele ja mehelikule šarmile, ta tegi mind ettevaatlikuks, miski minus ütles, et ära usalda.

Aga ometi ta  hakkas mulle vaikselt sümpaatseks muutuma, aga just siis kogesin tema käitumises muutust.Ta käis igal hommikul palatis visiidil ja kui ta varem alati oli minuga ( ja ka teise naisega) sõbralik olnud, siis nüüd tundus ta järsk ja kohati isegi agressiivne. Kord oli selline seik, et ta lihtsalt võttis tooli, asetas selle otse minu ette seljatugi minu näo vastas ja istus sellele nii, et meie põlved kokku puutusid. Ta hakkas esitama mulle ründavaid küsimusi :" Kas teile ei meeldi siin ? " või siis tõdedes : " Kas teate, et siis on pealtkuulamis aparaadid? " 

See hirmutas mind tõesti, sest olime muidugi toakaaslasega temast veidi rääkinud, nagu naised ikka, aga kuidas ta seda teadis, see jäigi mulle saladuseks.

Jah, tema käitumine oli muutunud, tundus nagu ta ei saaks enam minuga rahulikult rääkida. Ta ei saanud isegi minust nii mööduda, et ei oleks midagi öelnud. Kord kõndisin lühikese seelikuga lossihallis ja tema juhtus vastu tulema : " Keda te mõtlete siin võluda ? "

Ma vist jäin täiesti tummaks, ei osanud arvata, et talle peaks minu riietus kuidagi korda minema.

Ühel päeval tuli ta palatisse ja küsis, et kas ma massaaži tahan , lisas, et see oleks depressiooni puhul hea ja kirjutas mulle välja kuus massaažiseanssi. Olin nõus. 

Mäletan seda pealelõunat, kui ootasin oma järjekorda. Enne mind oli vist kuus seitse naist ja lisaks oli kaks õde, ma isegi ei teadnud, kes massaaži teeb. Aga tema  tuli minu juurde ja ütles :" Jääge teie viimaseks." ja õdedele : " Te võite nüüd minna."

Heitsin lauale, ma polnud kunagi varem elus massaažis käinud. 

Ma ei teadnud isegi seda, et rinnahoidja tuleb ära võtta. Seega siis tema : " Võtke need ära, ma ei kogu neid."

Mäletan, et ta tegi seljale kerget massaaži ja pani siis kupud. Mis mul meeles on - mäletan, et ta hingas kuidagi imelikult, aga ehk see lihtsalt tundus mulle . Ta ei teinud ühtegi kahemõttelist silitust ega üldse mitte midagi, aga ometi oli ta kuidagi vihane. 

Järgmisel päeval ta tuli minu juurde  ja küsis ärritunud  tooniga :" Kas te tahate veel massaaži ?"

Küsimus oli juba nii esitatud, et sellele ei saanud jaatavalt vastata, kõik mu viis ülejäänud massaažiseanssi olid selsamal hetkel korstnasse kirjutatud.

" Ei " : vastasin ma.

Jah, minu olukord haiglas oli muutunud imelikuks. Mäletan, et haiglas toimus nädalas korra tantsuõhtu. 

Arst rääkis meile sellest, aga lisas minu poole pöördudes : " Teil pole sealt midagi otsida, mehed  siin on kas joodikud või hullud."

Mul oli veel nädal aega tarvis haiglas olla, aga korraga tundsin, et enam ei jaksa, jah, pidin endale tunnistama, et mul olid tunded tekkinud ja kuna ma teadsin, et vastu midagi loota polnud, siis ma pidin lahkuma.

Tahtsin enne lahkumist siiski rääkida temaga ja läksin talle teatama oma otsusest.

Mina : " Ma lähen ära."

Tema : " Miks, teil on ravi pooleli."

Mina : " Ma tunnen, et te olete mulle meeldima hakanud ja ma ei saa siin olla."

Tema : " Te vajaksite praegu hellitusi, aga ma ei saa seda siin teha, ärge jookske ära...."

Ma lihtsalt tormasin sealt minema, rohkem midagi kuulmata. Tegelikult jah, pidin nädala veel  haiglas olema, aga ma ei suutnud taluda seda kahetist olekut : ühelt poolt see sõbralik mees, kes mind kuulas ja toetas ja siis see vihane, agressiivne käitumine, nagu oleksin ma vaenlane võõral territooriumil. Mulle tundus, nagu oleks mind ära kasutatud, või kuidagi minu psühhikat mõjutatud. Ometi midagi meie vahel ei juhtunud, ei õrna puudutust, ei suudlust, ei midagi.

Olid vaid pikad vestlused, kus planeeritud tunnist sai imekombel kolm tundi, aeg lendas. 

Niisiis võtsin oma asjad  ja tormasin minema. Ootasin päris kaua bussi ja tema tuli autoga ja lihtsalt ootas, ma ei läinud tema juurde.

Koju jõudes ma mäletan, et viskusin esiku põrandale pikali ja lihtsalt ulusin ja röökisin kõva häälega,  mul oli tunne, et olin midagi kaotanud, tundsin esimest korda elus tõelist valu armastuse kaotuse pärast ( sellest sain alles aastaid hiljem aru ). Alles temast lahkudes mõistsin ma oma tunnete sügavust.

Peale seda hakkas mu kannatuste rada, olin kuidagi emotsionaalselt nii kinni selles mehes, et muu maailm enam ei lugenud. Olin täielikult ja jäägitult armunud ja ma tundsin, et tema on süüdi, kahtlustasin, et ta on minu puhul armumaagijat või hüpnoosi kasutanud. Uskusin seda tõsimeeli, sest ma ise ju ei saanud nii hulluks minna. Polnud varem elus midagi sellist kogenud. Vihkasin seda meest, aga ei suutnud ilma temata elada. Helistasin talle ühel päeval ja palusin, et tahan kokku saada. Tahtsin et ta võtaks minult selle needuse, aga talle seda ei öelnud, tema sai lihtsalt info, et soovin kohtuda.

Ta küsis : " Kus ja millal ?"

Sellega oli kõik, ma ei olnud nii kaugele mõeldud, arvasin vist, et tema pakub ise midagi välja. Või siis olin ma nii ehmunud ja üllatunud, et ta seda küsis, ma ei teagi. Võib - olla arvasin ma, et pole temaga kohtumiseks piisavalt hea, kes teab.

Helistasin vist veel kaks korda ja ikka sama lugu, mina oleksin pidanud ütlema koha, kus kokku saada.

Kord nägin tema autot oma kodu juures, ta lihtsalt istus autos ja suitsetas. Ma lihtsalt tõmbasin kardinad akende ette.

Jah, ma käisin samuti tema kodu juures jalutamas, lootuses, et ehk näen teda. Aga me ei kohtunud kordagi. Mitte nii.

Ma olin ikka jätkuvalt segaduses, ei teadnud, kas on see armastus või nõidus, kas peaksin teda süüdistama või tänama.

Käisin isegi selgeltnägija juures oma murega ja sealt öeldi, et võib küll hüpnoos või mõjutamine olla. 

Aga ometigi pole eesmärk siiani selgeks saanud, oletame, et mõjutas, aga milleks ? Ta isegi ei üritanud midagi ja mina ise olin niivõrd häbelik ja uje, ka mingi õiglustundega, mis keelas mul abielus meestega lähemalt suhelda, nii et midagi ei saanudki toimuda.

Ma lihtsalt olin täiesti kindel, et mulle on midagi tehtud, et ise ma ei saa ju nii tugevaid tundeid tunda, ma tahtsin, et keegi mind vabastaks nendest.

Minu abikaasa ei tahtnud mulle lahutust anda, seega valetasin, et mul on armuke ja kahtlus langes sellele arstile.

Sellest tuli suur jama, minu tollane abikaasa kaebas tema peale kohalikku vallavalitsusse, rõhudes patsiendi ja arsti suhte eetikale ja ärakasutamisele. Ma ei olnud küll üksikasju rääkinud, aga mees sai kätte minu märkmed, kus olid ülestähendused meie vestlustest. Lõpuks otsiti veel süütegusid , näiteks  aitas see arst noormeestel vene kroonust eemale hoida, andis vabastava tõendi ja see oli muidugi raha eest. Võib - olla oli ka teisi juhtumeid naispatsientidega, ehk oli keegi kaevanud, või keegi kandis vimma, ehk need kõik lisati. Ühesõnaga koostati päris kopsakas süüdistusmaterjal ja tulemuseks oli, et arst pidi lahkuma kohalt ja samuti lagunes tema abielu. Kõik sündmused toimusid paari aasta jooksul.

Minu abielu lahutamine ei läinud kergelt. Minu tollane abikaasa arvas, et me võime nii jätkata, et mul on armuke, peaasi, et me ikka koos oleks. Lõpuks siiski ta soostus lahutama. 

Umbes  aasta  läks mööda, kui leidsin endale juba uue kaaslase. Otsisin turvalisust ja kaitset ja isalikku hoolitsust. Tol ajal midagi muud ei osanud otsida, sest armastus oli minus ju olemas, kahjuks vale inimese vastu. Samuti ei osanud ma tol ajal üksi hakkama saada ja seega oli uus austaja nagu päästerõngas uppujale, uskusin ka, et ta hoiab mind ja minu poolt oli lubadus olla truu ja hoolitsev naine, seda lubadust ma täitsin lõpuni välja, aga armastust ma talle ei saanud anda..

Enne abiellumist endast 19 aastat vanema mehega käisin temale seda rääkimas. 

Ta teadis mu uut kaaslast väga hästi, kuna minu uue kaaslase endine naine oli samuti arst ja käidi perekonniti läbi.

Seega ta ütles :" Kas te olete oma otsuses kindel ?" minu peanoogutuse peale : " Ta on hea mees, pole karta, et naisi vaataks."

Minu poolt vaikus, kuna ma ei mõistnud teda. Mida see irooniline märkus tähendas, seda sain hiljem teada, aga see oleks omaette lugu.

Tema : " Kas teie olete selle kirja taga, mis valda saadeti ." jätkates : " Samas seal on asju, mida teie teada ei saa, aga kõike on võimalik välja uurida."

Enne minu lahkumist ta ütles mulle veel : " Teie täitsite tühimikku oma hinges minuga ja minu viga oli see, et ma lasin sel juhtuda, ma lasin teil luua illusioone."

Ma tegelikult tol momendil samuti ei saanud aru, millest jutt, teadmine saabus hiljem, jah, ma olin süüdi, aga ei olnud ka. Mind kasutati samuti ära, õigemini minu kirjutatut kasutati ära tema vastu.

Samuti see tühimiku täitmine ja illusioonid, tol hetkel see tundus mulle kuidagi halvustav ja valus. Nüüd tagantjärele ma usun, et eks armumine olegi ju oma tühimiku täitmine ja midagi halba ega taunimisväärset selles pole, samuti eks iga armunud inimene loob illusioone oodates vastuarmastust, seegi on normaalne.

Rohkem me ei kohtunud ja ma ei teadnud, mis temast sai või kuhu ta läks, ometigi oli tegemist Eestis tuntud ja hinnatud arstiga. Alles hiljaaegu sain teada, et ta on juba aastaid surnud.

Nüüd kaua aega hiljem ma mõtlen, et mis see siis oli meie vahel ? Midagi keelatut ei teinud kumbki meist, aga ometi olid meie suhtlusel tagajärjed ja päris tõsised. See on nagu viskaks väikese kivi veepinnale, midagi nagu ei juhtugi, aga ometi saab tasane veepind häiritud ja oleneb veekogust, kui visata kivi tiigivette , siis veevirvendus ja kivi kukkumisest tekkinud lainetus kandub kaldani välja. 

Mis puudutab teda, siis aastaid, ehk isegi kümme aastat ma kandsin oma südames süüd ja tundsin alandust , aga alles hiljaaegu ma mõistsin, et tegelikult läks kõik hästi ja pean olema tänulik talle, et ta avas mu südame. 

Igivana teema...armastus või selle puudumine

Täna käis mul massaažis üks tore naine, kes poole massaaži peal teatas, et nädal aega tagasi tema mees ütles talle, et ei armasta teda enam. Nad on kümme aastat koos olnud.

Nagu sellest veel vähe oleks, siis see naine, kellesse mees armunud on, ta ei tahagi meest, pole temast huvitatud.

Sellele vaatamata minu kliendi ja tema mehe kooselu ei suju. Mehe mõtted ja unistused on mujal ja mees ei taha enam koos asju teha, ei taha kohvikusse minna ega massaaži, ei taha üldse midagi koos teha. Suhtest on kadunud lähedus.

Mida siis teha sellises olukorras ?

Näha on, et mees ei kiirusta ka mujale kolima ja kuhu tal minna ongi ? Sinna kuhu hing ja süda igatsevad, sinna teda ei vajata. Kas on lootust, et mehe sõge armumine möödub ja ta näeb taas ühel päeval oma naist ja laste ema, või on nii, et armumise tundest sõltuvusse sattununa hakkab ta otsima uut võimalust, uut inimest, kellega taas liblikaid kõhus kogeda ?

Kas kord intensiivset armumist tundes on taas võimalik sukelduda tavapärasesse argiellu, heita oma pikaajalise kaaslase kõrvale voodisse ja olla rahul ?

Mis jääb selle naise osaks, kas oodata ja loota ? Kas pole veidi alandav elada mehe kõrval teades, et too igatseb ja ihaldab teist ?

Ehk on võimalik selles kooselus veel üksteise leidmine, ehk on kusagil armastus peidus ?

Ehk on armumistunne vaid mürk meie kehas, mis mõjutab meid umbes kolm aastat, peale seda tekib parimal juhul armastus, mis on nagu kiindumuse ja sõpruse segu, see on otsus olla just selle ühe inimesega koos. Aeg ajalt võib ka pikaajalisises kooselus tekkida taasarmumise laineid, lihtsalt sulle armas inimene ütleb või teeb midagi täiesti uut ja sa oled taas temast võlutud ja liblikatiibade värinat võib taas kõhus tunda.

Halvimal juhul tekib arusaamine, et miski enam ei seo ja kirg on jahtunud, kurb, kui vahepeal on lapsed tehtud ja majalaen kaela võetud, siis on mitu põhjust, miks inimesed ikkagi kokku jäävad, kuigi ehk ei peaks. Või siis kaotame lootuse, tekib mõte, et kõik mehed ...või naised ongi nagunii sellised või veel hullemad...ja nii jäädaksegi aastakümneteks...

Minu kunagine klient, kes nüüdseks on manalateele läinud, ta rääkis mulle loo endast ja oma naisest, aga rõõmus lugu see polnud.

Ta elas nelikümmend aastat naisega, kes tema enda sõnul polnud üldse see, keda ta tegelikult tahtnuks. Lihtsalt see tüdruk, kelle ta välja valis ja keda ta enda sõnul armastas, too jättis ta maha ja mees valis järgmise, kes teda tahtis.

Ja siis surmalävel tunnistada võõrale ( ehk minule) et tema elu oli mõnes mõttes raisatud ja ta ei kogenudki armastust selle naisega, see on kurb.

Jah, mõni elab nelikümmend või rohkemgi aastat inimesega, kellega polegi sügavat armumist olnud ja siis lõpuks tõdeb, et on vea teinud.

Teine leiab elu jooksul viis või rohkem kooselu ( abielu) partnerit ja lõpuks tõdeb, et pole ikka õiget leidnud...

Armastuse teemadele võib heietama jäädagi ....

 Olen pimedas toas iseendaga, liigutada ei taha, kusagile minna ka mitte, kuidgi nii hea on.

Miks sina minusse sellise jälje jätad, mis see on, mis sinust minusse jääb ?

Miks ei ole see kaduvik, tavaline : teeme ära, on tore ja siis juba mõtlen muust..

Sina jääd minusse, kuigi oled ammu läinud, sa oled minus ka siis, kui sa oled väga kaugel.

Sa oled valgus ja päikesepaiste, sa oled soojus ja unustus, sa oled tähine taevas.

Ma võingi nii jääda, tunniks või kaheks ja tuld põlema panna ei raatsi.

Isegi liigutada ei tihka, kuidagi nii hea on.

See on nagu rahu ja õndsus, see on nauding.

See ongi see...see on pidu minus eneses.

Alati kui oleme koos, siis peale seda ma vajan lõõgastusaega, see on see, et ma olen lihtsalt vait ja kuidagi sissepoole pööratud, nagu meditatsioon..

Ma vist rändan oma sisemuses ja vaatan, mis sa seal tekitasid...leian sealt eest naudingute mered, õndsuse mäetipud ja puhkama jään ma unustuste orus.

Tänan, et oled olemas... tahan sind armastusega endasse võtta ja hoida kui seda vajad.

Mõttes tahaks kusagile su lähedusse end pikali visata, kerra tõmmata ja lihtsalt olla.

Võiksin seda siin jätkata...aga sa vist juba kõike tead.

Vahel on vaikida hea.

 Hetkel on kõik väga keeruline ja kohe ei teagi, millisel tundel sabast haarata, mida ma siis tegelikult tunnen ?

Ühest küljest nagu oleksin tuim, tundeid polegi, teisest küljest nagu oleks hirm, hirm elu ees.

Mul on viimasel nädalal kogunenud nii palju eri tegevusi, mille kõigega peaks tegelema ja ma ei tea mida teha ja mida mitte.

Massaaž on siiani ikka veel põhitegevus, aga piisavat sissetulekut see ei anna, seega peaksin seda tegevust laiendama.

Ja praegu ongi selleks võimalus, samas see tähendaks täiesti uude kohta minekut, kuidas see kõik sujub, kas saan hakkama ?

Teine tegevusala on Taro kaardid ja ennustamine. See meeldib mulle tegelikult rohkem isegi kui massaaz, aga sissetulek on jäänud väikemaks kui massaażil. Mulle meeldib inimestega suhelda ja meeldib ka näha ja tajuda, et minust on abi olnud, kui kellegi saad sügavast august välja aidata, siis see on suurim tänu.

Kaks nädalat kuus käin koristamas spordiklubis, see töö on kõige laastavam, just selles mõttes, et tööaeg on 22 - 24. seega koju saan alles peale südaööd.

Mu 11 aastane poeg ei maga see aeg, vaid ootab mind koju, ma ise olen stressis sellepärast, et pean minema ja ma ei puhka ennast välja. Jah, see on kindlasti stressiallikas.

Samas see on ikkagi raha, millest loobuda ei tahaks, umbes võrdväärne ennustustega teenitud rahaga.

Ja see pole veel kõik, alustasin ka vaikselt pediküüri pakkumisega klientidele. Jällegi, ma kardan seda. Põhjus peitub minu vähestes oskustes ( olen küll koolitusel käinud), aga ma ikka ei oska piisavalt ja mul on ka üks väga suur miinus selle töö jaoks - ma näen lähedale halvasti, muidugi on mul prillid, aga see pole nagu ikkagi piisav, või siis on mul hirm...ma ei tea.

Lisaks rõhub mul kuklas vajadus teha mingi ettevõtlusvorm, et kõik oleks seaduslik ja ma ei suuda praegu ära otsustada. Jah, see on tarvis teha, mehelik pool minus on nõrk ja vahel tunnen end kokkuvarisemise äärel.

Samas kui tegin oma elust kokkuvõtteid, siis olen endaga päris rahul, ei parandan - olen väga rahul !

Ma olen juba peaaegu kaks aastat üksi koos pojaga elanud ja ma olen elanud parimat elu üldse. Mu elu pole kunagi nii hea olnud, isegi materiaalselt mitte, ma pole küll ühtegi ametlikku, korralikku töökohta omanud, aga siit - sealt nokitsedes, laveerides ja korraldades olen ma elanud paremat elu kui kunagi varem. Pean endale pika pai tegema.

Jah, nüüd mõni ehk ütleb, et olen ju nii palju kurvastanud ja üksindust tundnud.

Jah, see on õige, aga see on ise valitud üksindus, kui minu eesmärgiks oleks see, et mingi mees oleks kõrval, siis oleks see juba olemas, aga ei, ma parem olen teadlikult üksi kui üksildasena suhtes.

Minu hing nutab muidugi selle ühe ja ainsa järele, aga noh, kui pole määratud, siis las ta olla, mulle piisab vahel sellestki, kui ma tean, et ta on olemas..samas jah, tahaks ju mõne kirja aeg - ajalt.

Tahtmised on taevariik.

Kõik oma meessuhtlused olen viinud nulli, lihtsalt pole huvi ega viitsimist.

Aga jah, ma olen küll ühest küljest tubli olnud ja hakkama saanud ja isegi hästi.

Samas praegu olen jõudnud ummikusse, teelahkmele : kuhu suunda minna, mida teha ?

 Mis see on, kui hommikul ärkad selle mõttega, igatsusega, et keegi on sinu kõrvalt puudu, lihtsalt vajaksid teda nii väga.

See tunne ei lasegi enam uinuda, rahutult keerad end küljelt küljele, miks küll on igatsus nii tugev ?

Peas on vaid üks mõte : " hommikul kirjutan talle, et igatsen teda  nii väga, tahaks kasvõi korraks näha."

Aga hommikul väsinu ja unisena mõte möödub ja ainus, mis päeva jooksul suudad on kirjutada talle mingi asjalik küsimus.

Siis ta ei vasta sellele ja sa leiad endale palju põhjusi, et solvunud olla.

Ta ju nagunii ei ole huvitatud.

Õhtul leiad taas võimaluse rummikokteili näol, et vaigistada meeli, lihtsalt ei taha nii palju tunda, ei taha sukelduda tundmuste  rägastikku.

Ja see õnnestub, oledki tuim, vaatad telefoni ja mõtled : " Ongi parem, et ta ei kirjuta."

Ja taas tuleb öö ja uus hommik.

.