Alistumine.

Ülitundliku naise sisekaemus 🌹

Ma tõesti ei tea, mis see on, miks ma seda nii intensiivselt tunnen. Kuidas minust nagu süda välja rebitakse ja selle tükid vedelevad maas. Kuidas mul on tunne, et  terve mu elu ei tähenda minu jaoks mitte midagi, võiksin selle anda esimesele vastutulijale.

Aga kes ikka peale minu suudaks kanda sellist kogust minevikuhaavu ?

Seega pole vist ühtegi soovijat 🙂

Minu sees on nagu tohutu kogus valu, nagu vulkaan, mis on ilmselt kogu mu  elu minuga koos eksisteerinud ja vaid tillukesi purskeid on ette tulnud ja need on kiirelt möödunud, aga nüüd oleks nagu kõik valu minus voolama hakanud, nagu laavajuga oleks mind vallutanud.

See ei taha lõppeda ja ma olen ikka ja jälle püüdnud seda vaigistada, olen üritanud purskeid plaastriga katta, aga see ei tee pinna all podisevat laavat olematuks. 

Ainus võimalus on alistuda, lihtsalt sellest valust läbi minna, kogeda seda õudust ja surra enne surma.

Ei ära mõtle, et ma etteheiteid teen, see pole armastusest tulenev valu, see on lihtsalt minu sees alati olnud ja ma olen seda peitnud, aga igavesti pole võimalik, ükskord tuleb oma hirmule ja valule vastu astuda. 

Nagu sa kunagi ütlesid : " Iseenda eest ära ei jookse."

Aga ikka proovin.

Armastus on nagu puhastustuli.

Sa ütlesid veel : " lase lahti."

See pole võimalik, no füüsilisest inimesest võin lahti lasta, võin eemale hoida, seda ma ehk suudan, aga inimest hingest välja saada, no seda ma parem ei proovigi.

Alistun, tulgu mis tuleb.