Kuidas juhtub nii, et mõni kohtumine muudab su elu pöördumatult, miski pole enam endine, see poolitab elu kaheks, ajale, mis oli enne teda ja mis tuli pärast.
Ja kui kohtumisi enam pole, siis iga päev, iga tund sa igatsed neid põgusaid hetki, nagu hommikust kohvi või nagu õhtust tassikest teed. kõik asjad ja inimesed on küll olemas, ometi pole see kõik sama. Kui midagi uut juhtub elus, siis kohe esmalt tahaksid talle helistada, kirjutada, rääkida, siis meenub, et uks on suletud ja vaikse koputuse peale enam ei avata ja sa pööradki selja ja sulged kõrvad.
Päike tõuseb ja loojub, käid poes, teed tööd, naerad, lõbutsed sõpradega, aga miski sinu sees on jäänud kinni, aeg liigub edasi, aga sinu sees on ikkagi kõik nii, nagu kohtumise hetkel.
Jah, sa ehitad oma elu, laod rõõmsatest sündmustest kena müüri tookordse kohtumise peale, kõik ongi hästi, aga ometi pole miski hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar