Valikutest

 Täna ma mõtlesin valikutele, kuidas suhtuda sellesse, kui armastatud inimene hakkab eemale hoidma või lõpetab hoopis suhtlemise, millised on siis meie valikud, kas mõelda " ma ei olnud piisav " või " ta ei armastanud mind kunagi" ja need mõtted muudavad meid vihaseks ja me saame selle vihatunde alla armastuse peita.   Kõige tipp " parem ongi, et temast lahti sain "

Ja nii me siis lähemegi oma peidetud armastusega uut suhet otsima, et valust üle saada, leiamegi tavaliselt, aga mis juhtub, ühel hetkel selgub, et see uus pole ikka see ja nüüd on südames kaks valusat kogemust, või veel hullem, leiamegi kellegi ja näeme temas turvalist pelgupaika mineviku vintsutuste eest ja nii tekibki suhe, mille vundament on juba valele ehitatud. Suhe peaks olema rajatud armastusele, mitte turvatunde vajadusele. Sellises suhtes saavad haiget mõlemad pooled, nii see, kes tuli oma haavatud südamele balsamit leidma, kui ka see, kes ta avasüli vastu võttis,  vastuvõtja  ootas ja lootis  ka armastust, aga see jäigi leidmata. Selline suhe võib aastaid ja aastakümneid püsida, aga hingelist arengut ei toimu ja sügaval südames on mõlemad pooled õnnetud.

Aga valikute juurde tagasi. Kui armastatud inimene meiega lõpetab, siis on võimalik valida alistumine.

See tähendab, ma ei mõtle temast halvasti, ma jään teda armastama, ma annan endale niipalju aega kui vaja ja kui ma leian, et minu jaoks polegi kedagi teist, siis seegi on valik.

Ma alistun täielikult oma tunnetele, ma ei suru midagi alla ja ma ei kiirusta kedagi uut leidma.

Ma ei palu ega anu teda, samas ma ei põleta sildu ega rebi midagi katki, ma alistun, las tuleb kõik, mis tulema peab.

Ma jõuan ükskõiksuseni, rahuni ja alles selles rahuseisundis võib tulla armastus taas minu juurde.