Mul oli lepitud kokku kohtumine fotograafiga, kellele pidin modelliks olema.

Sain sõnumi " olen kohal' ja hetk hiljem lasti autost signaali, läksin siis auto juurde, avasin ukse ja istusin esiistmele.

Tegelikult ma ei teadnud, kas oli ehk viga, et sinna istusin, sest autojuhi ( fotograafi) parema jala pöid ulatus kõrvalistmele. Tegemist oli invaliidiga, parem jalg oli kõverdunud olekus ja kasutuskõlbmatu. Olin vist šokis ja ei osanud reageerida.

Mees " kõik küsivad nime, aga pilti keegi ei küsi "

Mina " see pole ju tegelikult tähtis"

Ise samal hetkel olin kahtluste küüsis " kuidas me sessiooniga hakkama saame "" oleksin ma tulnud, kui teadnuks ette "

Igasugu mõtted peas, kahtlused, hirm isegi. 

Jah, praegu sellele mõeldes oleksin ehk end paremini tundnud, kui oleksin teadnud, et tegemist fotograafiga kellel on sügav füüsiline puue, see ju seab teatavad piirangud pildistamise koha valikul.

Meil oli koht valitud Treppojal ( ta ise pakkus välja) , aga kohale jõudes ilmnesid raskused.

Ma imetlesin meest, kui ta ühel jalal hüpates oskuslikult avas pakiruumi, sealt ratastooli välja viskas , uksed sulges ja ratastooli laskus. Ta hakkas tagurpidi liikudes metsa poole minema.

Aga tee treppoja juurde oli läbi puujuurte rägastiku ja langus järsk, ratastoolis liikuva inimese jaoks suht võimatu missioon. Mitu korda pidi mees toolist välja tulema ja tooli enda ees lükkama, ise hüpates. Mitmel korral ma kartsin, et ta kukub ja saab viga, pakkusin abi, aga ta keeldus sellest. Tundsin ennast päris abituna, ka veidi petetuna, sest ma polnud valmis kogema neid tundeid, ei tahtnud süütunnet tunda, tahtsin vaid poseerida ja mõne ilusa pildi.

Lõpuks jõudsime kohale, tegemist oli kauni metsa sees asuva kohaga, kus vesi langeb nagu treppidest alla, sellest ka nimi - treppoja.

Jällegi, liikumispuudega inimese jaoks tohutult raske katsumis, astangud, libedus, vesi. Ilmselt enamik minu energiast kulus muretsemisele, et fotograaf ellu jääks või et tema kaamera vette ei kukuks. Mingil hetkel ta kadus pikaks ajaks metsa alla ja ma istusin kivil nagu unustatud metsahaldjas. Mul tekkis juba hirm, et ta on kas mingil põhjusel mind maha jätnud või on midagi juhtunud temaga ja ma olen üksi jäetud võõrasse kohta. Aga lõpuks ikka ilmus välja, öeldes " ei jõua enam ühel jalal hüpata, kaks korda kukkusin."

Jällegi muretsemine minu poolt. Seansi läbiviimise kohapealt ütleks, et ta ei andnud üldse soovitusi kuidas olla, mida teha, lasi mul vabalt valida, aga kuna mul kogemusi vähe, siis juhtus ikka, et olid kas sõrmed laiali, varvas püsti, kael kadunud või muud apsakad, seda nägin hiljem piltidelt. Ja muidugi kehahoid, seda kõike oleksin mina modellina pidanud ise vaatama, aga mind segas stress ja muretsemine fotograafi heaolu pärast. Jah, ma oleksin tahtnud neid asjaolusid enne seanssi teada.

Muidugi ma imetlesin teda, liikuda selliste raskustega ja ometi mitte alla anda, nautida enda tegevusi, mitte abi paluda.

Mul on heameel, et ma kohtusin temaga, et elu saatis mu teele selle kogemuse.

Veidi segased on mu tunded ikkagi, praegu ootan veel pilte, eks näis, kas mõni neist on ka väga - väga ja selline, mis mu olemuse välja toob.

Ah jaa, peale pildistamist mees küsis, et kas ma oskan ise auto juurde minna ja seega hakkas ise ees liikuma. Ma tõesti lasin tal rahus minna, sest minu meelest oli väga raske vaadata ja karta, et ratastool jääb kusagile puujuurte taha kinni ja ta lihtsalt kukub, seega ma kohmitsesin oma asjade kallal ja tegin aega parajaks, et ei peaks jälgima ja kartma. Samas ma olin ju eelnevalt mitu korda oma abi pakkunud, aga seda ei võetud vastu ja kes teab, kas minust abi oleks olnud. Uhh, igatahes segased emotsioonid.

Kõik lõppes ikkagi hästi, jõudsime mõlemad õnnelikult autosse ja autoroolis on see mees täielik proff, suurepärane juht, sõidab vabal ajal bolti 🙂

Kokkuvõtvalt siis - ma ei saanud fotosessiooni nautida, sest olin pidevalt hirmul, poleks just meeldiv olnud vaadata, kuidas ratastool mäest alla kukub, aga ehk tuleneb minu hirm sellest, et ma varem pole raske füüsilise puudega inimesega nii lähedalt kokku puutunud. Mul nagu lasus vastutus tema heaolu eest.

Aga kompliment fotograafile , see istudes tehtud pilt on imeline, ma tunnen sellel tõesti paigaga kokkusulamist.💜

Aga kõigele vaatamata sain siiski paar pilti, mis mulle tõesti meeldisid, respekt 💚