Mis see on, kui hommikul ärkad selle mõttega, igatsusega, et keegi on sinu kõrvalt puudu, lihtsalt vajaksid teda nii väga.

See tunne ei lasegi enam uinuda, rahutult keerad end küljelt küljele, miks küll on igatsus nii tugev ?

Peas on vaid üks mõte : " hommikul kirjutan talle, et igatsen teda  nii väga, tahaks kasvõi korraks näha."

Aga hommikul väsinu ja unisena mõte möödub ja ainus, mis päeva jooksul suudad on kirjutada talle mingi asjalik küsimus.

Siis ta ei vasta sellele ja sa leiad endale palju põhjusi, et solvunud olla.

Ta ju nagunii ei ole huvitatud.

Õhtul leiad taas võimaluse rummikokteili näol, et vaigistada meeli, lihtsalt ei taha nii palju tunda, ei taha sukelduda tundmuste  rägastikku.

Ja see õnnestub, oledki tuim, vaatad telefoni ja mõtled : " Ongi parem, et ta ei kirjuta."

Ja taas tuleb öö ja uus hommik.

.