Verepiisad pärlendasid mustikavartel ja kusagil lähedal sisises rästik — justkui hoiatus tulevikuks.
Liisa oli tulnud koos Margusega metsa mustikale. See pidi olema tavaline päev, midagi ei juhtunud. Ei midagi, mis oleks elu muutnud.
Nad olid juba tubli tunnikese kõndinud metsas, kummardunud mustikavarte kohale. Liisa ämber täitus jõudsalt. Siis otsustas ta minna teisele poole teed, lootuses leida kobedamaid marju. Pea oli maas, mõtted uitamas. Järsku lõikas jalga meeletu valu. Ta oli astunud millegi terava peale — lähemal vaatlusel selgus, et see oli purunenud õllepudeli põhi.
Liisa kisas. Margus jooksis kohale, rahustas teda, tõmbas klaasitüki ettevaatlikult välja, rebis oma pluusi küljest riideriba ja sidus selle veritseva jala ümber.
Liisa värises šokist ja surus end tema vastu.
Aeg justkui seiskus. Kui tüdruk justkui unest ärkas, taipas ta järsku, et nende kehad olid alasti. Midagi sooja ja niisket puudutas ta alakeha. “Ei,” mõtles ta ehmunult ja pööras end järsult küljele. Margus ei osanud seda oodata. Ta tegi veel paar meeleheitlikku liigutust, kuni miski vallandus — õhku ja tüdruku kehale, kuid mitte sinna, kuhu see mõeldud oli.
Verepiisad pärlendasid taas mustikavartel. Eemal rohus sisises rästik.
Nende vahel ei toimunud otsest kontakti. Pärast seda marjulkäiku nad enam ei kohtunud. Ent üheksa kuud hiljem sünnitas Liisa imearmsa poja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar