Täna käis mul massaažis üks tore naine, kes poole massaaži peal teatas, et nädal aega tagasi tema mees ütles talle, et ei armasta teda enam. Nad on kümme aastat koos olnud.
Nagu sellest veel vähe oleks, siis see naine, kellesse mees armunud on, ta ei tahagi meest, pole temast huvitatud.
Sellele vaatamata minu kliendi ja tema mehe kooselu ei suju. Mehe mõtted ja unistused on mujal ja mees ei taha enam koos asju teha, ei taha kohvikusse minna ega massaaži, ei taha üldse midagi koos teha. Suhtest on kadunud lähedus.
Mida siis teha sellises olukorras ?
Näha on, et mees ei kiirusta ka mujale kolima ja kuhu tal minna ongi ? Sinna kuhu hing ja süda igatsevad, sinna teda ei vajata. Kas on lootust, et mehe sõge armumine möödub ja ta näeb taas ühel päeval oma naist ja laste ema, või on nii, et armumise tundest sõltuvusse sattununa hakkab ta otsima uut võimalust, uut inimest, kellega taas liblikaid kõhus kogeda ?
Kas kord intensiivset armumist tundes on taas võimalik sukelduda tavapärasesse argiellu, heita oma pikaajalise kaaslase kõrvale voodisse ja olla rahul ?
Mis jääb selle naise osaks, kas oodata ja loota ? Kas pole veidi alandav elada mehe kõrval teades, et too igatseb ja ihaldab teist ?
Ehk on võimalik selles kooselus veel üksteise leidmine, ehk on kusagil armastus peidus ?
Ehk on armumistunne vaid mürk meie kehas, mis mõjutab meid umbes kolm aastat, peale seda tekib parimal juhul armastus, mis on nagu kiindumuse ja sõpruse segu, see on otsus olla just selle ühe inimesega koos. Aeg ajalt võib ka pikaajalisises kooselus tekkida taasarmumise laineid, lihtsalt sulle armas inimene ütleb või teeb midagi täiesti uut ja sa oled taas temast võlutud ja liblikatiibade värinat võib taas kõhus tunda.
Halvimal juhul tekib arusaamine, et miski enam ei seo ja kirg on jahtunud, kurb, kui vahepeal on lapsed tehtud ja majalaen kaela võetud, siis on mitu põhjust, miks inimesed ikkagi kokku jäävad, kuigi ehk ei peaks. Või siis kaotame lootuse, tekib mõte, et kõik mehed ...või naised ongi nagunii sellised või veel hullemad...ja nii jäädaksegi aastakümneteks...
Minu kunagine klient, kes nüüdseks on manalateele läinud, ta rääkis mulle loo endast ja oma naisest, aga rõõmus lugu see polnud.
Ta elas nelikümmend aastat naisega, kes tema enda sõnul polnud üldse see, keda ta tegelikult tahtnuks. Lihtsalt see tüdruk, kelle ta välja valis ja keda ta enda sõnul armastas, too jättis ta maha ja mees valis järgmise, kes teda tahtis.
Ja siis surmalävel tunnistada võõrale ( ehk minule) et tema elu oli mõnes mõttes raisatud ja ta ei kogenudki armastust selle naisega, see on kurb.
Jah, mõni elab nelikümmend või rohkemgi aastat inimesega, kellega polegi sügavat armumist olnud ja siis lõpuks tõdeb, et on vea teinud.
Teine leiab elu jooksul viis või rohkem kooselu ( abielu) partnerit ja lõpuks tõdeb, et pole ikka õiget leidnud...
Armastuse teemadele võib heietama jäädagi ....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar