Käisin sõbrannal külas Lõuna - Eestis ja see oli lihtsalt suurepärane vaheldus minu muidu nii tavalisele  elule.

See külaskäik andis mulle teadmise, et päikeseloojangut ja tähtede langemist võib nautida ka ilma romantilise kaaslaseta  ja et öö lageda taeva all on midagi täiesti eksootilist. Samuti see, et võtmed võib ikka jätta väljapoole, on selliseid paiku Eestimaal 😄

Ja muidugi see, et kõige parem on ujuda üksinda, just nii nagu jumal on loonud, loojuva päikese kumas.

Sain täita ühe oma unistustest, nimelt ratsutamine, või olgem täpsed ja ausad, pigem ma istusin hobuse seljas ja hoidsin hinge kinni, et tinkari tõugu loom mind maha ei pillaks. Aga hakkama sain ja nüüd teist korda hüppaks sadulasse juba julgemalt ja veidi laiemate pükstega ka 🙂

Ühe päeva veetsime Pikasillas, kus me ka oma kooliteed alustasime, tookord tarkust taga ajades tundus see koht kuidagi tavaline ja isegi hallivõitu , kuigi mälestustes oli kõik palju suurem, koolimaja oli tol ajal hiigelsuur ja küngas koolimaja taga  tundus talvel hirmuäratav mägi, kust oli tarvis suuskadega alla sõita 😄

Njah, ajas suurused muutuvad, või see tundub meile nii , aga muidu on see Väike - Emajõe äärne külake praegu mõnusalt vaikne ja rahulik, lausa maaliline oma justkui randa unustatud  paatide ja kaunilt korrastatud majadega.

Külastasime ka ühte pisikest talu, kus elab praegu minu kunagine pinginaaber ja sõbranna koos oma emaga.

"Oh jumal, siin on aeg seisma jäänud"  nii mõtlesin. See pisike armas majake keset lopsakat loodust , ühest küljest metsaga piirnev, lävel seistes näeb jõele ja hommikul võib päikesetõusu näha, kui oled piisavalt varajane.

See kaunis lapsepõlve pelgupaik, kuhu sai vahel sõidetud nii, et sõbranna istus jalgratta pakiraamil ja mina vedasin, kuna olin tugevam, või oli mul rohkem seltsi vaja, ma ei teagi. Sõbranna ema, kes oli nii lahke ja soe, nagu päikeseratas.

See koht, kuhu kunagi rästikuid sai toodud, ma ei teagi, miks see vajalik oli, ilmselt üks minu soovide nimekirjast.

Mis see siis ikka  oli, kaks rästikut piimapudelisse meelitada ja pärast kenasti sõbranna kööki kaussi poetada. 

Jah, eksisin mälestustesse, praegugi kahlan veel põlvini rohu sees, et jõuda jõeni ja lükkan mõttes paadi vette ,vastu päikesetõusule.

Imeline, sealt naastes, juba voodis olles mõtlesin, õigemini minuni jõudis teadmine, et minu elu tähtsamad inimesed, minu armastused on kõik omavahel põimunud, moodustades nabanööri, mis seob mind eluga.

Need on inimesed, kelle juures ma olen tundnud kojujõudmise tunnet.