See oli aastaid tagasi  ja puudutab see ühte kaunist kohta Eestis, jätan täpsed koha -  ja isikunimed lisamata.

Lihtsalt kujutlustes võite minna lossi jalutama, astuda üles rohelise vaibaga kaetud treppidest, mööduda hiiglaslikust peeglist, millele langev valgus tekitab tontlikke varje näole, kiigata alla lossiaeda, kus kaunite õite ja roheluse varjus peidab end pisike tiigike ja torni jõudes võite kohtuda lossivaimuga.

Kõik see võib tunduda imeline ja müstiline, aga minu kokkupuude selle kauni lossiga oli vägagi proosaline. Nimelt seal asus haigla, psühhoneuroloogiahaigla. 

Olin just hädas oma tervisega, mul olid seletamatud valud südame piirkonnas ja kaks korda olin endale kiirabi kutsunud, kuna kartsin surra. Ilmselt olid need paanikahood, süda tagus meeletult ja see kajas mu kehas nagu sepahaamer. Lisaks olid mul abielus probleemid, tahtsin juba ammu ära sellest suhtest, aga ei teadnud, kas teen õigesti. Olime mõlemad üksteisega halvasti käitunud ja lõppu ei paistnud, nüüd siis lisandusid minu terviseprobleemid, millega ma muudkui jooksin erinevate arstide vahet, midagi ei leitud, ma olin terve, aga ometi tundsin valu ja kartsin surra. Viimasena soovitas üks arst ( naistearst) mul minna psühhiaatriahaiglasse.

Ta ütles : " Tunnen sealset peaarsti, ta on tore mees, inimesed käivad seal ka lihtsalt puhkamas."

Olgu, see oli minu viimane võimalus, mul ei olnud midagi kaotada.

Oli oktoobrikuu algus, kui saabusin sinna, karge ja külm hommik,mahalangenud  värvilised lehed krõbisesid mõnusalt jalgade all.

Loss võttis mind vastu majesteetlikus vaikuses, keset suurt ootesaali oli hiigelsuur peegel, kahelt poolt suundusid üles rohelise  vaibaga kaetud trepid, vaimusilmas võis ette kujutada sealt treppidest üles - alla jalutavaid ballikleitides daame.Kusagilt hämara halli sügavusest leidsin kabineti, mille ukse avas tavaliste vabaajariietes  mees,kellel olid sügavad pruunid silmad ja kaasahaarav naeratus.

,."Oi, tere, milles mure on?"

Rääkisin talle kõigest, oma valudest ja hirmust ja abielu probleemidest. Ta kuulas mind tähelepanelikult ja küsis :" Kas te ei karda hullumajja tulla ,kui ei karda, siis ma võtaks teid sisse kolmeks nädalaks , ilmselt on teil depressioon."

Olin nõus. Pidin ainult veel kodunt  läbi käima, sest mul polnud asju kaasas, kuna ma ei teadnud, kuidas jutuajamine läheb ja kas mind võetakse haiglasse sisse.

Niisiis ütlesin, et pean  N - linna sõitma ( elasin linna lähedal). Tema :" Oi, ma pean ka just sinna minema, viin teid ära."

Niisiis sõitsime koos nagu vanad tuttavad, mingi hääleke sosistas küll mu peas " ole ettevaatlik, ole ettevaatlik ", aga ma ei kuulanud teda.Mees oli ülisõbralik ja tore, ma vist ei maininud, et tegu oli haigla peaarstiga.

Kui siis järgmisel päeval tagasi läksin, siis oli see nagu kohtumine vana tuttavaga. Jah, ta määras mulle rohud, antidepressandid ja südame turgutamiseks mingid vitamiinid. Järnesid vestlused temaga kabinetis, mõnikord venisid need tundide pikkuseks ja paar korda juhtus, et üks poegadest koputas õhtul uksele ja küsis : ," Isa, kas sa koju ka tuled ?"

Millest me rääkisime ? Minu elust, minu abielust, sellest kuidas tüli vältimine on samuti tüli. Ta korrutas mulle pea igal kohtumisel, et ma peaks lahutama.Kord ütles ta mulle naljatades ,: " Lahutage ära ja võtke armuke ." Veel oli mul tol perioodil meeletu alaväärsuskompleks, arvasin, et olen inetu ja pole midagi väärt. Selle peale ta naeris ja ütles : " Teate, mina ei arva, et ma inetu olen, ma arvan, et olen Quasimodo."

Või siis minu valude kohta : " Oh, need valutorked võivad igal pool kehas olla, kujutage ette, mul oli kõhus kramp, ma pole kunagi varem sellist valu tundnud.'

Ühesõnaga ta viis mu hirmud valu ees miinimumi ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis peale haiglast lahkumist polnud mul enam ühtegi füüsilist valu.

Aga jah,  nalju tuli temalt palju ja samuti julgustavaid sõnu. Ta käitus väga toetavalt ja ma tundsin end väärtuslikuna. Ta ütles ka, et minus on palju ilusat ja ma peaksin seda ära kasutama. Ma ei mõistnud teda, aga olin meelitatud.Viimased aastad abielus olid lihtsalt rasked olnud ja ega mul polnudki oma muresid kellelegi rääkida. Nüüd oli siis keegi, kes huviga kuulas ja mõnusa huumoriga mind kriisist välja tõi .

Alguses, vaatamata tema sõbralikule käitumisele ja mehelikule šarmile, ta tegi mind ettevaatlikuks, miski minus ütles, et ära usalda.

Aga ometi ta  hakkas mulle vaikselt sümpaatseks muutuma, aga just siis kogesin tema käitumises muutust.Ta käis igal hommikul palatis visiidil ja kui ta varem alati oli minuga ( ja ka teise naisega) sõbralik olnud, siis nüüd tundus ta järsk ja kohati isegi agressiivne. Kord oli selline seik, et ta lihtsalt võttis tooli, asetas selle otse minu ette seljatugi minu näo vastas ja istus sellele nii, et meie põlved kokku puutusid. Ta hakkas esitama mulle ründavaid küsimusi :" Kas teile ei meeldi siin ? " või siis tõdedes : " Kas teate, et siis on pealtkuulamis aparaadid? " 

See hirmutas mind tõesti, sest olime muidugi toakaaslasega temast veidi rääkinud, nagu naised ikka, aga kuidas ta seda teadis, see jäigi mulle saladuseks.

Jah, tema käitumine oli muutunud, tundus nagu ta ei saaks enam minuga rahulikult rääkida. Ta ei saanud isegi minust nii mööduda, et ei oleks midagi öelnud. Kord kõndisin lühikese seelikuga lossihallis ja tema juhtus vastu tulema : " Keda te mõtlete siin võluda ? "

Ma vist jäin täiesti tummaks, ei osanud arvata, et talle peaks minu riietus kuidagi korda minema.

Ühel päeval tuli ta palatisse ja küsis, et kas ma massaaži tahan , lisas, et see oleks depressiooni puhul hea ja kirjutas mulle välja kuus massaažiseanssi. Olin nõus. 

Mäletan seda pealelõunat, kui ootasin oma järjekorda. Enne mind oli vist kuus seitse naist ja lisaks oli kaks õde, ma isegi ei teadnud, kes massaaži teeb. Aga tema  tuli minu juurde ja ütles :" Jääge teie viimaseks." ja õdedele : " Te võite nüüd minna."

Heitsin lauale, ma polnud kunagi varem elus massaažis käinud. 

Ma ei teadnud isegi seda, et rinnahoidja tuleb ära võtta. Seega siis tema : " Võtke need ära, ma ei kogu neid."

Mäletan, et ta tegi seljale kerget massaaži ja pani siis kupud. Mis mul meeles on - mäletan, et ta hingas kuidagi imelikult, aga ehk see lihtsalt tundus mulle . Ta ei teinud ühtegi kahemõttelist silitust ega üldse mitte midagi, aga ometi oli ta kuidagi vihane. 

Järgmisel päeval ta tuli minu juurde  ja küsis ärritunud  tooniga :" Kas te tahate veel massaaži ?"

Küsimus oli juba nii esitatud, et sellele ei saanud jaatavalt vastata, kõik mu viis ülejäänud massaažiseanssi olid selsamal hetkel korstnasse kirjutatud.

" Ei " : vastasin ma.

Jah, minu olukord haiglas oli muutunud imelikuks. Mäletan, et haiglas toimus nädalas korra tantsuõhtu. 

Arst rääkis meile sellest, aga lisas minu poole pöördudes : " Teil pole sealt midagi otsida, mehed  siin on kas joodikud või hullud."

Mul oli veel nädal aega tarvis haiglas olla, aga korraga tundsin, et enam ei jaksa, jah, pidin endale tunnistama, et mul olid tunded tekkinud ja kuna ma teadsin, et vastu midagi loota polnud, siis ma pidin lahkuma.

Tahtsin enne lahkumist siiski rääkida temaga ja läksin talle teatama oma otsusest.

Mina : " Ma lähen ära."

Tema : " Miks, teil on ravi pooleli."

Mina : " Ma tunnen, et te olete mulle meeldima hakanud ja ma ei saa siin olla."

Tema : " Te vajaksite praegu hellitusi, aga ma ei saa seda siin teha, ärge jookske ära...."

Ma lihtsalt tormasin sealt minema, rohkem midagi kuulmata. Tegelikult jah, pidin nädala veel  haiglas olema, aga ma ei suutnud taluda seda kahetist olekut : ühelt poolt see sõbralik mees, kes mind kuulas ja toetas ja siis see vihane, agressiivne käitumine, nagu oleksin ma vaenlane võõral territooriumil. Mulle tundus, nagu oleks mind ära kasutatud, või kuidagi minu psühhikat mõjutatud. Ometi midagi meie vahel ei juhtunud, ei õrna puudutust, ei suudlust, ei midagi.

Olid vaid pikad vestlused, kus planeeritud tunnist sai imekombel kolm tundi, aeg lendas. 

Niisiis võtsin oma asjad  ja tormasin minema. Ootasin päris kaua bussi ja tema tuli autoga ja lihtsalt ootas, ma ei läinud tema juurde.

Koju jõudes ma mäletan, et viskusin esiku põrandale pikali ja lihtsalt ulusin ja röökisin kõva häälega,  mul oli tunne, et olin midagi kaotanud, tundsin esimest korda elus tõelist valu armastuse kaotuse pärast ( sellest sain alles aastaid hiljem aru ). Alles temast lahkudes mõistsin ma oma tunnete sügavust.

Peale seda hakkas mu kannatuste rada, olin kuidagi emotsionaalselt nii kinni selles mehes, et muu maailm enam ei lugenud. Olin täielikult ja jäägitult armunud ja ma tundsin, et tema on süüdi, kahtlustasin, et ta on minu puhul armumaagijat või hüpnoosi kasutanud. Uskusin seda tõsimeeli, sest ma ise ju ei saanud nii hulluks minna. Polnud varem elus midagi sellist kogenud. Vihkasin seda meest, aga ei suutnud ilma temata elada. Helistasin talle ühel päeval ja palusin, et tahan kokku saada. Tahtsin et ta võtaks minult selle needuse, aga talle seda ei öelnud, tema sai lihtsalt info, et soovin kohtuda.

Ta küsis : " Kus ja millal ?"

Sellega oli kõik, ma ei olnud nii kaugele mõeldud, arvasin vist, et tema pakub ise midagi välja. Või siis olin ma nii ehmunud ja üllatunud, et ta seda küsis, ma ei teagi. Võib - olla arvasin ma, et pole temaga kohtumiseks piisavalt hea, kes teab.

Helistasin vist veel kaks korda ja ikka sama lugu, mina oleksin pidanud ütlema koha, kus kokku saada.

Kord nägin tema autot oma kodu juures, ta lihtsalt istus autos ja suitsetas. Ma lihtsalt tõmbasin kardinad akende ette.

Jah, ma käisin samuti tema kodu juures jalutamas, lootuses, et ehk näen teda. Aga me ei kohtunud kordagi. Mitte nii.

Ma olin ikka jätkuvalt segaduses, ei teadnud, kas on see armastus või nõidus, kas peaksin teda süüdistama või tänama.

Käisin isegi selgeltnägija juures oma murega ja sealt öeldi, et võib küll hüpnoos või mõjutamine olla. 

Aga ometigi pole eesmärk siiani selgeks saanud, oletame, et mõjutas, aga milleks ? Ta isegi ei üritanud midagi ja mina ise olin niivõrd häbelik ja uje, ka mingi õiglustundega, mis keelas mul abielus meestega lähemalt suhelda, nii et midagi ei saanudki toimuda.

Ma lihtsalt olin täiesti kindel, et mulle on midagi tehtud, et ise ma ei saa ju nii tugevaid tundeid tunda, ma tahtsin, et keegi mind vabastaks nendest.

Minu abikaasa ei tahtnud mulle lahutust anda, seega valetasin, et mul on armuke ja kahtlus langes sellele arstile.

Sellest tuli suur jama, minu tollane abikaasa kaebas tema peale kohalikku vallavalitsusse, rõhudes patsiendi ja arsti suhte eetikale ja ärakasutamisele. Ma ei olnud küll üksikasju rääkinud, aga mees sai kätte minu märkmed, kus olid ülestähendused meie vestlustest. Lõpuks otsiti veel süütegusid , näiteks  aitas see arst noormeestel vene kroonust eemale hoida, andis vabastava tõendi ja see oli muidugi raha eest. Võib - olla oli ka teisi juhtumeid naispatsientidega, ehk oli keegi kaevanud, või keegi kandis vimma, ehk need kõik lisati. Ühesõnaga koostati päris kopsakas süüdistusmaterjal ja tulemuseks oli, et arst pidi lahkuma kohalt ja samuti lagunes tema abielu. Kõik sündmused toimusid paari aasta jooksul.

Minu abielu lahutamine ei läinud kergelt. Minu tollane abikaasa arvas, et me võime nii jätkata, et mul on armuke, peaasi, et me ikka koos oleks. Lõpuks siiski ta soostus lahutama. 

Umbes  aasta  läks mööda, kui leidsin endale juba uue kaaslase. Otsisin turvalisust ja kaitset ja isalikku hoolitsust. Tol ajal midagi muud ei osanud otsida, sest armastus oli minus ju olemas, kahjuks vale inimese vastu. Samuti ei osanud ma tol ajal üksi hakkama saada ja seega oli uus austaja nagu päästerõngas uppujale, uskusin ka, et ta hoiab mind ja minu poolt oli lubadus olla truu ja hoolitsev naine, seda lubadust ma täitsin lõpuni välja, aga armastust ma talle ei saanud anda..

Enne abiellumist endast 19 aastat vanema mehega käisin temale seda rääkimas. 

Ta teadis mu uut kaaslast väga hästi, kuna minu uue kaaslase endine naine oli samuti arst ja käidi perekonniti läbi.

Seega ta ütles :" Kas te olete oma otsuses kindel ?" minu peanoogutuse peale : " Ta on hea mees, pole karta, et naisi vaataks."

Minu poolt vaikus, kuna ma ei mõistnud teda. Mida see irooniline märkus tähendas, seda sain hiljem teada, aga see oleks omaette lugu.

Tema : " Kas teie olete selle kirja taga, mis valda saadeti ." jätkates : " Samas seal on asju, mida teie teada ei saa, aga kõike on võimalik välja uurida."

Enne minu lahkumist ta ütles mulle veel : " Teie täitsite tühimikku oma hinges minuga ja minu viga oli see, et ma lasin sel juhtuda, ma lasin teil luua illusioone."

Ma tegelikult tol momendil samuti ei saanud aru, millest jutt, teadmine saabus hiljem, jah, ma olin süüdi, aga ei olnud ka. Mind kasutati samuti ära, õigemini minu kirjutatut kasutati ära tema vastu.

Samuti see tühimiku täitmine ja illusioonid, tol hetkel see tundus mulle kuidagi halvustav ja valus. Nüüd tagantjärele ma usun, et eks armumine olegi ju oma tühimiku täitmine ja midagi halba ega taunimisväärset selles pole, samuti eks iga armunud inimene loob illusioone oodates vastuarmastust, seegi on normaalne.

Rohkem me ei kohtunud ja ma ei teadnud, mis temast sai või kuhu ta läks, ometigi oli tegemist Eestis tuntud ja hinnatud arstiga. Alles hiljaaegu sain teada, et ta on juba aastaid surnud.

Nüüd kaua aega hiljem ma mõtlen, et mis see siis oli meie vahel ? Midagi keelatut ei teinud kumbki meist, aga ometi olid meie suhtlusel tagajärjed ja päris tõsised. See on nagu viskaks väikese kivi veepinnale, midagi nagu ei juhtugi, aga ometi saab tasane veepind häiritud ja oleneb veekogust, kui visata kivi tiigivette , siis veevirvendus ja kivi kukkumisest tekkinud lainetus kandub kaldani välja. 

Mis puudutab teda, siis aastaid, ehk isegi kümme aastat ma kandsin oma südames süüd ja tundsin alandust , aga alles hiljaaegu ma mõistsin, et tegelikult läks kõik hästi ja pean olema tänulik talle, et ta avas mu südame.