Arusaamatu.

 Üks  Jaanituli...

Tüdruk läks Jaanitulele, ta oli ka paar eelnevat aastat sama tava järginud  ja teadis, et midagi elumuutvat ikka ei juhtu, aga mingi väike lootus oli, et ehk seekord kohtab ta Teda, oma  inimest, meest, kes temasse kohe armub,  ilma sõnade, ilma selgitusteta , lihtsalt pilgust.

Tüdruk ei olnud kellelegi sellest mõttest rääkimud, isegi  kõige lähedasemale sõbrannale mitte, kõik oleksid teda rumalaks pidanud, seega jällegi uus Jaanituli.

Uued lootused, uued riided.

Kõik oli nagu ikka, mingi bänd, mis mängis tantsuks, müügiputka  ja tema koos paari sõbrannaga, nemad tahtsid vaid juua ja pidutseda, aga tüdruk ootas kedagi kes, " ta ära tunneks", aga kedagi polnud , ka sõbrannade jutt muutus  igavaks, joodud alkohol ei teinud  asja paremaks. Mingil hetkel tüdruk märkas, et oli sõbrannadest eemaldunud ja istus üksinda metsatukas, eemal hämaruses. Mingi mees lähenes talle, tuli tema juurde ja küsis "Mis sa teed siin, kas sa tuled minuga?'

Tüdruk ei vastanud midagi, mees kummardus ja võttis tüdruku sülle ja kandis ta eemale, tüdrukule tundus see tee pikk, ta oli nagu nõiutud, täiesti apaatne, ta ei mõistnud, mis talle sisse oli läinud, aga tal  oli ükskõik oma saatusest.

Mees pani tüdruku teepervele maha ja avas autoukse, siis ta lihtsalt lükkas tüdruku autosse ja istus ise tema kõrvale. 

Tüdruk arvas, et nüüd hakkab midagi toimuma, suudlused või katsumine või veel midagi hullemat, aga tal oli ikka ükskõik ja nii ta lihtsalt lamas tagaistmel jõuetuna ennast liigutama.

Mees oli vait ja lihtsalt vaatas teda, ta ei puudutanud  sõrmeotsagagi tüdrukut, lihtsalt vaatas. Möödus ilmselt tund või kauemgi, aga kumbki midagi ei öelnud, istuti vaikuses .

Ühel hetkel tüdruk nagu ärkas tardumusest, tõusis, kohendas riideid ja lihtsalt astus autost välja, mees ei teinud katsetki teda takistada ja nõnda kõndis tüdruk läbi saabuva hommiku koju.