Enne temaga kohtumist polnud mul aimugi, et valu võib sisemuses lõvina möirata ja igatsus hundina uluda. Et selili lamades pisarad valguvad kõrvadesse ja kõige suurema valu all peidab end piiritu rahu.
Mul polnud aimugi, et suudan kogeda nii suurt õnne, tohutut heldimust ja tänutunnet iga hingetõmbe eest.
Ma olen nii tänulik, et suutsin elada päevani, mil temaga kohtusin.
Nii lihtne, aga ometi nii ebamaine ja jumalik.
Vahel ma olen tundnud, et põlen nagu puhastustules ja see on põrgulikult valus ja siis jälle on minus hõõguvad söed, mis soojendavad hinge.
Ja siis see tunne, nagu oleksin koju jõudnud...üks kerge puudutus sõrmeotstega, üks aimdus kangatekstuurist.
Mitte ükski maailma rikkus ei asenda ega korva seda lihtsat olemise tunnet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar