Kas minu  elu sellel aastal  ongi tunnete karussell, ehk  mõnikord tahaks asetada jala kindlale pinnale....või ei, ehk teeks mõne tiiru veel enne kõiksusse hajumist .....enne libisemist rööpasse, sisssetallatud rajale. Või kas tavapärane on see, mida ma tahan ja mida ma üldse tahan ?

Kuidas Sa väidad teadvat,  mida ma tahan, kui ma ise seda ei tea ? Ma ei teadnud, kas ja kuhu midagi välja viib ja ma ei tea seda praegugi. Soov oli pigistada tunnetest kõik välja, nautida veel viimaseid kordi. Milline raiskamine. ..mul on tõesti tunne, et olen endale antud aega asjatult kulutanud. Kiiresti riknev kaup, kiiresti mööduv elu, asjatult elatud nädalad, kuud, aastad.

Sa olid tüütus, kui ma Sind esimesi kordi kohtasin, mõtlesin :" Mida ta  ometi tahab, mis tal vaja  on ?"

Mäletan Sind kusagilt kõrgelt kummardumas minu kohale, ise lilli paberist välja harutamas. Siis tahtsid sa tulla lilledel vett vahetama 😊 

see oli naljakas ja ma naersin sisimas selle üle ....naersin senikaua, kuni järele jäid pisarad.

Ega mu vanaema ilmaasjata öelnud :" Pill tuleb pika ilu peale !"

Oh kui ometi poleks see pisar langenud...mis on jäänud järele mu elust, mis kunagi mulle nii palju tähendas. Vaid pildid möödanikust, võimalus neid jagada, teha nägu, et kõik on hästi...

Jah, mis mul saakski halvasti olla ? Olen ju ilus, hästi säilinud naine...siruta vaid käsi ja haara, mida tahad. Seal kus on väline sära, seal ei pruugi sisu olla...kus näidatakse välist, seal sees on ehk üksindus, igatsus, valu....

Ehk ei tohiks ma näidata oma haavatavust, ei tohiks sirutada kätt, ei tohiks end avada....sest kui end avada, siis on võimalus saada haiget.

   Mõnikord kõikehaarav õnn, siis hirm sellest ilma jääda, siis taas lootus ja nii ikka ja jälle.

Olen kogenud veidraid tundeid, näiteks kurbust. Sellist kurbust, mis halvas mu keha, ma lihtsalt lebasin ja mu hing oli nagu põhjatu kaev, seal polnud midagi peale kurbuse. Mul oli külm, kõlekülm nagu hauas, aga ma ei suutnud, või ei taibanud liigutada, et endale tekki peale tõmmata. Olin tardunud ja nagu ära, tekkisid külmavärinad ja mind nagu polnud, ma ei tea, kaua ma nii lebasin, kas mõned minutid või tunni, aga mingil hetkel tulin tagasi ja märkasin, et värisen kontrollimatult üle kogu keha.

Olen kogenud õnne, sellist tunnet, et mul pole midagi vaja, ma ise olen täiuslikkus, ülim õnn, rahulolu. Ma ei vajanud midagi, kõik oli minus eneses olemas ja ühtegi mõtet ei mahtunud mulle pähe. Midagi ei saagi mahtuda sinna, kus pole ruumi millegi muu, kui rahu jaoks. Ma jällegi ei tea kaua see kestis, kas paar minutit või tunni.

Ja valu olen kogenud, hingelist valu. Sellist valu, mis ei mahu hinge ära, ma oleksin tahtnud selle välja rebida enda seest, aga ma ei teadnud, kus täpselt see end peidab ja veel ma ei teadnud, miks ja milleks ta tuli. Pole ennast iial lõikunud ega veristanud, aga tookord soovisin. Tahtsin kogeda füüsilist valu, et vabaneda hingelisest. 

Olen kogenud kaotusvalu, sellist, mis paneb tundma, nagu oleks midagi ära võetud ja see midagi on just see, ilma milleta elu pole elamist väärt. Pole vahet, kas tõuseb päike või tähed valgustavad maad, elu tundub ikka ühtmoodi hall.

Olen kogenud õnne, sellist õnnetunnet, et mu hing lendas  linnuna taevasse jättes keha elutuna maha.

 Igatsust olen kogenud, sellist mis tuli vaikselt, hiilides ja haaras  mind öösel  embusse. Siis järsku tundsin , et midagi on valuliselt puudu ja mu käed haarasid  tühjust, kui püüdsin  selleni küünitada.

Olen kogenud hirmu kaotuse ees, värisenud mõttest, mis saab siis, kui kaob see miski, mis soojendab. Varisenud põrmu süngete mõtete ees.

Mõned päevad tagasi ärkasin armastusse, see tähendab, ma tundsin nagu minu sees oleks armastus ja ma ei peaks seda kusagilt mujalt otsima, see oli  suur õnnetunne ja polnud kübetki seksuaalne, pigem sügavalt hingeline. See oli unenägu, milles kõik oli hästi ja kuidagi kindel ja Sinagi olid seal.

Polegi aru saanud, miks sa kondad ringi mu unenägudes.

Tasakaal on see, mida ma olen otsinud ja mõnikord Sinuga suheldes olen ma selle leidnud, siis jälle Sa kaugened ja minu tasakaalutus saab mind kätte. 

   

In memoriam

Kui ma praegu seda kirjutan, siis mul on hästi raske leida õigeid sõnu. 

    Eile jäi mul klient tulemata  ja tal oli mõjuv põhjus : ta oli surnud.

Just nii mulle öeldigi :" Ta ei unustanud broneeritud  aega, aga kahjuks on ta  surnud :"

  Miks nii, miks nüüd, miks tema jne....küsimused millele ei oska keegi vastust anda.

Me ju alles kolm  päeva tagasi suhtlesime ja ta arvas, et kindlasti tuleb, aga mõtteks see jäigi.

Valusalt meenub, et ta ise mingi pool aastat tagasi tegi nalja, et muidugi ta ei saa siis tulla, kui ta surnud on. Just nii läks, kuna tegemist oli inimesega, kes kunagi ei hilinenud ja viie aasta jooksul ma ei mäleta isegi seda, et ta oleks aega tühistanud.

 Jah, ta oli haige ja oli isegi ime, et ta ikka veel liikus, tegutses, aitas oma pereliikmeid. Imetlusväärne elujõud ja tegutsemistahe !

   Mida ta mulle rääkis. Ta väitis, et tänu minu massaažile ta üldse veel elab ja see tervendab teda. 

Jah, ma tundsin ja tajusin, et suutsin tema olukorda ajutiselt parandada, aga ma ei suutnud teda terveks teha.

    Nüüd muidugi ma mõtlen, et miks ma rohkem ei panustanud, miks ma rohkem ei küsinud, äkki oleksin ma saanud midagi veel teha ? 

See tekitab ka mõtteid, et kuidas järsku meie plaanid võivad saada ära lõigatud, me ei saa neid enam täide viia. Me ei saa ühel hetkel enam midagi muuta, kõik jääb seisma meie jaoks ja ometi kõik jätkub, ainult ilma meieta. 

***

Sellest on nüüd juba aastaid möödas ja ma ikka aeg - ajalt meenutan teda. Mul olid just sel perioodil käes tõsised elumuutused, ta oli esimene inimene, kellele ma tunnistasin, et mu kooselu on läbi saanud minu jaoks ja ma olen sügavalt armunud teise mehesse. Hea oli rääkida,sest tema kliendina oli erapooletu ja sain ilma hinnanguid kuulmata kõik välja laduda.

Aitäh Sulle sinna teispoolsusesse.🥀

    

   

Fotosessioon Kristin Kauriga.

 Ühel reedesel päeval asusime Tallinnast Võru poole teele. Meil oli broneeritud aeg fotosessiooniks fotograaf  Kristin Kauriga.

       Sõitsime sinna tütre ja tema elukaaslasega. Sõit ise oli juba pääsemini argipäeva muredest ja mõjus nagu kosutav puhkus.

   Meid võttis vastu soe suveõhtu, kaunis rohelusse uppunud maastik, Vagula  järv, täielik idüll.

Muidugi olid meil kaasas kõrged kontsad, nagu naistel ikka, kohapeal selgus, et paljad varbad sobivad loodusesse paremini ja kleidiga, mis esmakordelt seljas, tuli minna põlvini järvevette ja seda rõõmuga. Kõik need kõrkjad, mis ulatusid üle pea, kaldaäärde justkui unustatud paadid, heinas jooksev hiir, sulnis  vaikus, mida lõhestas mingi müstiline väikeste jalgade tekitatud heli 😊 See oli just selline maastik, kuhu oleks tahtnud end unustada 😊😊

    Just selles vaikuses ja eraldatuses sündisid kaunid  pildid. Kristin Kaur oskas väga hästi juhendada, sättida ja  sõbraliku ja justkui "naabritüdrukuliku" olemisega. Mingit võõrastust ei tekkinud, mul oli tunne, et oleme juba ammu tuttavad.

     Tänan Sind Kristin Kaur suurepärase kogemuse ja kaunite piltide eest ! 

Midagi täiesti uut !

   Nüüd ma siis kolasin siin iseenda postituste hulgas ringi ja mida ma nägin ? 💚💚💚

     Päris palju enesehaletsust ja kurbust, enda mahategemist ja salgamist. Ma olen kirjutanud põhiliselt ainult negatiivsest, kas siis tõesti midagi ilusat, helget polnudki minu maailmas ?

      Võib - olla isegi oli, aga ma lihtsalt ei märganud seda, mingi kurbuse ja haletsuseloor kattis mu silmi ja ähmastas mu meeli. Eks oli minugi lapsepõlves helgeid hetki, mul oli  ju minu vanaema ja isegi ema viibis mõnikord meie juures. Ehk oli just minul kõige rohkem kaisukarusid ja muid iseõmmeldud mänguasju ja kellel oli küla kõige suurem kiik, mida kõik ümbruskonna lapsed kadestasid ? Muidugi oli see minul, mul olid ka kaunid printsessikleidid, mis ema mulle õmbles. Jah, ehk oleksin varem võinud märgata, et kõik polnud läbinisti halb, aga inimlikud emotsioonid : kadedus ( miks teistel on ema koguaeg kohal, aga minul ainult mõnikord), miks teistel on isa või kasuisa, aga mul pole kedagi. 

       Ehk oleksin võinud taibata, et alati ei pea igat halba või kriitilist sõna kohe südamesse võtma, alati ei pea valu pärast metsa jooksma või end kusagile peitma. Alati pole kõik rünnak, mõnikord on lihtsalt ütleja ise hädas ja väljendab end liiga järsult, ta lihtsalt ei oska teisiti. 

      Kõike seda oleksin võinud varem taibata, mul kulus aastakümneid et end valust ja hüljatusest välja rabeleda ja ilmselt pole teekond veel lõppenud. Ma tunnen, et paljugi on siiski muutunud ja olen andestanud emale, isale, vanaemale, oma koolikaaslastele ja sõbrannadele, kõigile neile, kellega on eluteel põgusaid kohtumisi olnud. Eks ole ka neid, kellelt ise pean andestust paluma, pole ma ju ise ka mingi ingel olnud. 

       Imelik on see, et just viimastel aastatel  olen muutnud oma mõtlemist, olen isegi ennast armastama hakanud, ma ei otsi enam vigu enda juures ja ma ei tunne end alaväärsena ( mul oli väga palju aastaid see kompleks). 

      Miks ma seda kirjutan ? Ilmselt selleks, et end jätkuvalt innustada ja mitte tagasi langeda vanale rajale. 

       Eks mõtlen ka sellele, miks on olnud minu suhted sellised, kus ma alati olen haiget saanud ja reeglina just sõnadega on mulle haiget tehtud ?  

 See oli see tee, mille ma ise valisin alateadlikult, et õppida oma elu õppetunde.  Minu arvamust endast oli niigi ülimalt  alavääristav ja muidugi peegeldati mulle seda pidevalt, ma sain täpselt seda, mida välja kiirgasin 😊😊

      See on õige, et esmalt pead hakkama ennast väärtustama, hindama ja armastama, alles siis saad loota, et keegi armastab ka sind.

      Kohati ma koban veel pimeduses, aga aeg - ajalt helendab taamal valguskiir ja ma tunnen end kindlamalt kui aastaid varem. 

Kahtlus.

Missugune jube tardumus on hinges, mis alles hiljuti rõõmust hüppas. Isegi ei tea, kas päriselt on põhjust muretseda, või siis ise olen tondi valmis mõelnud ja nüüd pelgan teda. Häda on selles, et kui inimene on nii hea sõnaseadja, siis kunagi ei tea, mis ta tegelikult mõtleb. On ta minuga või pole ? Miks pigistab praegu mu südant külm rusikas, miks mu kõhus on imelik õõnes tunne ? Küsida ma praegu ei saa, ma ei taha näida meeleheitliku ja klammerduvana. Ma ei taha olla hädine, tahan ise toime tulla, tahan olla tugev naine, ellujääja. 

     Kas ma ikka olen seda ? Tahaksin olla nõrk ja õrn, pugeda tema lõua alla peitu, peita end sügavale  ta kaissu ja jäädagi nii. Saan ma seda  kunagi veel teha, on mu see võimalus ? Mängisin ehk kõik maha, kui näitasin oma tundeid ? 

Kas mõnikord on parem, kui tunnetest ei räägi ?

 Praegu tahan uskuda, et mu süda teab tõtt. 🌷🌷🌷

Kiri Sulle, kes sa kunagi olid kallis.

 Pean enda ja sinu jaoks täpsustama, et kirjutasin selle teksti juba kaks aastat tagasi ja siis olid mu tunded sellised. Nüüd on muidugi palju muutunud ja maailm on end peapeale pööranud . Saatuse iroonia on see, et nüüd räägid sa täpselt seda, mida ma ootasin aastaid tagasi, aga kahjuks kõlavad su sõnad kurtidele kõrvadele.💗💗💗
          Mul kunagi olid unistused, palju kauneid unelmaid , mis  kõik olid  Sinuga seotud. Kunagi ma tundsin end õnnelikuna, ma elasin kui õnnepilves, midagi külma ja paha ei saanud mind puudutada, ärkasin hommikul ja nägin Sinu naeratust, õhtul uinusin Su kaisus. Midagi ei saanudki paremini olla, praegu sellele mõeldes valdab mind igatsus, oh kuidas tahaksin tagasi sinna õnnemaale. Meil olid väikesed probleemid, mõnikord sa ärritusid ja ma ei mõistnud põhjust, arvasin, et ehk ma tegin midagi, või et äkki sul tööl pinged ja ma andestasin sulle.
          Nüüd on sellest möödas hulk aastaid ja alles on jäänud Sinu ärritus, mulle tundub,  et mina olen põhjustaja, Sa kurdad, kuidas mina ei ole sinuga nõus, kuidas mina ei oska liita üks pluss üks jms.
Ma tunnen end nii halvasti, nii abituna, saamatuna, ükskõik, mis ka ei ole juhtunud, alati olen mina see, kes Sinu ärrituse ja pahameele endale kaela saab. Miks ometi kallis, miks sa ei mõista kui haiget see teeb ?
         Aeg -ajalt keeb su ärritus üle ja sa lõhud midagi, lööd läpaka kaane jõuga kinni, kisud kapiukse küljest ära, viskad köögisahtli põrandale. Ja mina nutan, algul hääletult, pisaraid tagasi hoides ja peites, siis salaja kusagil nurgas, või öösel, kui arvan, et sa magad. Ma nutan nii, et silmad paistes, kurk valus ja kogu kolju valutab, aga teisiti ma ei saa, pisaratega väljub minust veidi hingelist valu, muidu see vist sööks mind seest.

        Miks ometi kallis, miks...tihti ma küsin ja ootan vahel su vabandust, aga enamasti sa ei vabanda. Sa leiad ikka, et ma olen sind provotseerinud, viinud su selliste tegudeni, ma olen lihtsalt nii saamatu, et minuga Sa ei saagi  rahulikuks jääda.
         Mul on meeles, et olen sind kord põlvili palunud , viskusin su jalgade ette ja anusin :" palun ära tee mulle haiget, ära räägi nii, see röövib minult kõik ", sa ei vastanud midagi, tumm üleolek  oli su pilgus.
Tookord rääkisin ma Sinu arust valesti, hääldasin sõna " Film" v-ga, ma sain selle eest sinult alandusi :" Ma ei taha, et meie laps nii räägiks , ta peab õieti hääldama !".
Ütlesid veel muudki ja ma tundsin, kuidas ma iga sõnaga aina sügavamale valusse vajusin, siis ma palusingi sind ja vastus oli vaikus. Miks ma nii haiget sain ? Olin just sulle rääkinud, et kunagi ma kirjutasin mõned lood ajakirjadele ja need avaldati ja ma olin nii uhke selle üle. Sina tallasid  selle kõik minu jaoks porri, ma tundsin, et ma pole enam midagi väärt, mis kirjutaja ma selline olen, kui rääkidagi ei oska ? Tahtsin vist, et sa oma valusad sõnad ja parandused tagasi võtaksid, muidugi seda ei juhtunud.

      Mulle meenub pilt minevikust : mina kassajärjekorras, pisarad ja tatt voolamas üle näo, korvis kaks asjakest ja hinges arusaamatus, tühjus. Miks ma üldse seisan siin ? Mul polnud enam vähimatki soovi endale neid asju saada.

Kusjuures eelnevalt me olime kokku leppinud, et me lähme poodi ja võin rahulikult vaadata, mida tahan ja osta kui meeldib. Ma uskusin sind, aga umbes poole tunni pärast oli selge, et mul ikka pole õigust poes olla ja mul pole võimalik valida. Minu suunas tulid sinu poolt mürginooled ja süüdistused ja mõnitused, sa valasid kogu oma sopa mulle kaela  ainult sellepärast, et tahtsin ühte pluusi ja pesu.

Kokkulepped ei maksa Sinu jaoks midagi. Maailmas pole mingit teist tõde ja õigust peale Sinu oma.😃😃😃
         Valu ja hirm saadavad mind nüüd igal sammul, hommikul ärkan ja püüan olla ettevaatlik, et ma ei satuks sinu märkuste ja solvangute turmtule alla. Mõned märkustest polegi mulle suunatud, aga sinu hääletoon on see, mis haiget teeb.
         Siiski on meil ka vaikuse ja õnne perioode, kus sa oled rahulik ja häält ei tõsta, siis ma kuidagi harjun ära ja kümblen harmoonias ja kuidagi kaotan valvsuse ja siis tuleb mingi pauk, mingi karjumine või lõhkumine sinu poolt ja minu maailm variseb kokku.
        Viimasel ajal kallis, ma naudin seda, kui sa käid ära, siis ma tean, et sa ei saa mulle haiget teha, sa ei saa kritiseerida mu kõnet, mu käitumist, mu mõtteid. Ma hoian siis valuvaba asendit ja mulle on jäänud unistused meie suhtest, meie õnnest , ma saan end sinna tagasi mõelda. 

       Mõnikord kallis, ma ei oota Sind koju, mõnikord loodan et eksid teelt.
    

Ilu otsides.

See on küll juba aasta vana lugu, aga kummitab mind ikka veel ja sellepärast ma olen sunnitud selle kirja panema.Eelmise aasta kevadel käisin Horteses, mulle on ikka meeldinud käia seal lilli vaatlemas ja valimas. Teatavasti ei suuda ma lillede ilule külmaks jääda.😀😀😀
                Olin just süvenenud lillede imelisse maailma, kui minu kõrvu ulatus kellegi üleolev hääletoon, jäin siis kõrvalt kuulama ja vargsi jälgima. Mees, silma järgi nii umbes viiskümmend viis kuni kuuskümmend viis  ja teda saatmas  habras vanadaam, kes ilmselt oli  mehele emaks. Otsiti lilli kalmistule. Arutelu käis petuuniate  üle, et palju osta ja milliseid. Vanamemm pakkus välja, et tarvis kahele hauale osta ja kui mõlemale neli, siis peaks kokku kaheksa ostma. Mees vastas mõnitavalt :" Jah, kaks  korda neli  on kaheksa !"
Siis edasi valiti värvi ja jälle oli nii, et vanadaam pakkus midagi välja, täiesti mõistlikult ja  mees vastas üleolevalt :" Jah, need kusekollased koksakõssid ( ma ei teadnudki, et petuuniad sellist nime kannavad😊 ) käivad küll !"
    Veel mitme asjaga oli samuti, et vanadaam ütles midagi ja mees vastas haukudes.  Mõtlesin, peab ikka vastik tunne küll olema, sünnitad poja endale selleks, et ta sind aasiks ja sinuga üleolevalt käituks. Või veel hullem, sa oledki harjunud sellise käitumisega ja haarad neid tähelepanu palukesi, sest enamat : austust ja tõelist hoolivust sulle ei võimaldata. Mõtlesin veel, et miks ometi me naistena laseme end nii kohelda, mitte keegi, mitte kusagil ei ole ära teeninud lugupidamatust ja alandavat käitumist. Mingil hetkel märkas mees mind ja ütles :" Siin on üks kõige ilusam lill roosades kingades !"
       See tekitas minus veel rohkem vastikust selle mehe vastu." Sa tõbras ei austa oma ema ja suhtled temaga nagu koeraga, aga vaat naisi sa näed !!!"
       Muidugi ei läinud ma tollele ülbele mehele midagi ütlema, kuigi üks osa minust oleks seda teha tahtnud. Mõtlemiseks siis kõigile : kas me peaksime sekkuma, kui näeme , kuuleme mingit ebaõiglust, halvasti ütlemist ? Sõnad ju teatavasti ei tapa, aga võivad väga valusasti haavata.
       Meenuvad sõnad minu vanaema salmikust :" Imetlege looduse ilu, see ei tee südamele valu !"
     

Parandused tegemata - karantiin ja töö.

Olen nüüdseks juba kuu aega kodus passinud.😉 Õigem oleks öelda, et tööd pole kuu aega teinud. Ilmselt enamik neist, kes seda teksti loevad, need  teavad, et töötasin massöörina ja meil oli mehega kahasse massaažisalong, nüüdseks on see minevik ja pole teada, kas me kunagi oma tegevuse taastame.
       Meie salongiga läks pahasti jah, pidasime küll pea kaheksa aastat vastu ( tunnistagem, et päris pikk aeg) , siis eelmisel aastal juba tekkisid raskused ja ehk oleksime veel välja rabelenud, aga see koroona andis surmahoobi. Eks mul oli juba vaimne väsimine, läbipõlemine ja ilmselt on see lõpp minu jaoks isegi tervislik, puhastav. Jään igatsema rahulolevaid, toredaid kliente, keda oli palju. Minu südamesse jäävad tänud ja tunnustavad sõnad. Mul on rõõm eemaldada oma elust kliendid, kes kogemata eksisid minu juurde ja siis arvasid, et teevad sellest oma koha ja hakkavad nõudma.
     Pean tunnistama, et jah ma olin kibestunud ja ilmselt olen praegugi. Kõik ei läinud nii, nagu ma arvasin ja lootsin.Olin värskelt massaažikooli lõpetanud ja täiesti kindel oma oskustes, samuti ma arvasin, et kliendid jooksevad tormi meie teenusele. Põhjust oleks ju igati olnud, meil oli hea asukoht ja hinnad hoidsime madalal. Kahjuks poole aastaga oli kindel, et inimesed ei leia meid üles ja selleks, et inimesi, potensiaalseid kliente teavitada enda olemasolust, pidime tegema voucheri pakkumisi. Eks selline reklaam tõi inimesi küll, meil oli kahe massööri peale ikka 10 -15 klienti päevas, aga need olid üliodavad massaažid ja loomulikult enamik nendest klientidest täishinnaga tagasi ei tulnud. Voucheri kampaaniatest jäi meile iganädalaselt käima kolm -neli inimest, aga neile tegime ka ikka soodsama hinna ja mingil hetkel märkasin : mis, juba kolmandat aastat käib massaažis ja maksab 13 või 15  euri tunnis, aga vaat süda ei lubanud hinda ka tõsta, ikkagi truuks jäänud.
       Eraldi kontingent olid need kliendid, kes arvasid, et ehk saaks seljamassaažile lisaks ka nn " õnneliku lõpu". Kõige valusam, minu kui massööri jaoks oli see, kui ma võtsin vastu uue kliendi, tegin talle põhjalikult massaaži (nagu koolis õpetati), higistasin ise sealjuures ja lõpus klient küsib : " Kas saaks peenisele ka massaaži." Kogu mu töö ja vaev olid sigade ette heidetud ja polnud selliseid kordi vaid üks- kaks, pigem ikka igas kuus paar korda.
   Oli ka paar juhust, kui klient lahkus ilma arvet maksmata. Reeglina me salongis raha ette ei võtnud ja juhtuski nii paar korda, et tuli uus klient, tegime massaaži ära ja siis oh üllatust, klient oli rahakoti unustanud koju, või vale jope võtnud. Aga õnneks seda juhtus tõesti vist ainult 3-4 korda.Enamik maksis siiski massaazi eest kenasti ära.
     Rohkem ei oskagi siia lisada, lihtsalt tol hetkel tundsin end just nii, et tahtsin selle välja sülitada 😜 Tagasi võtma midagi ei hakanud ja parandama ka mitte.🙈

Maal, koroona eest peidus.

Oleme nüüd siin Lõuna- Eestis   juba mitu nädalat elanud, tahaks küll öelda, et tore, puhas õhk ja vaikus, aga päris nii see ikka pole.
      Minu kallis kaasa sai oma vanaemalt päranduseks pool maja, see on väliselt ilus ja suursugune  maja , köögiaknast näen hommikukohvi juues jõe peegeldust ja ümber maja õitsevad kevadeti siniliiliad.Suvel olen ma väga nautinud neid hommikuid, mil saab kohvitassiga õue kastemärja rohu peale minna, see on tõeliselt taevalik tunne. Olen isegi mõelnud, et see oleks päris hea koht elamiseks. Aga ometi pean rääkima asjadest, mis mulle muret teevad, või mind segavad. Mul pole kunagi elus suurt rikkust olnud, aga ma olen alati hinnanud puhtust , värsket õhku ja ilu enda ümber.
      See maja  on vana ja siin pole aastakümneid remonti tehtud, ükskõik kuhu ma pilgu suunan, ikka näen vaid tegemata tööd ja mustust. Muidugi pole ka ime, memmeke , kes siin elas oli juba üle kaheksakümne, kui mina teda tundma sain ja muidugi ei jaksanud ta ise mingit koristust ette võtta ja lastel- lastelastel oli alati kiire, hea kui põrandad üle pesti.  Olen küürinud uksi ja seinu ja sellest juba väsinud ja ometigi, kuhu iganes  ma vaatan, siis ikka on räpasus  ja ma olen väsinud võitlemast. See on nagu kümne peaga lohe, teed midagi ära ja siis tulevad järjest uued ja uued vead ilmsiks. Siia oleks koristusteenust peale vaja, ma tõesti ise ei oska effektiivselt eemaldada köögist aastate jooksul seintele ja lakke kogunenud rasva , tolmu ja  tahma segu, see ei allu tavalisele nühkimisele ja mu käed on juba väga karedaks muutunud seda mustust hõõrudes. Samas ma ei saa olla ka seda nühkimata, ma ei suuda rahulikult lõõgastuda, kui ma näen ebapuhtust. Sellel korral läks üldse pahasti. Ostsin poes kollase värvi, et mõnda taburetti värskendada ja köögilauda, kõik jäi alguses ilus, aga nüüd tundub, et mõttetu töö, sest värv ei ole ikka veel kuivanud, mingi kolm päeva juba möödas ja ikka nakkuvad veel. Uhh, kas tuleb otsast alustada ? Kõik värv maha kraapida ja uuesti üritada, või hoopis uus värv osta ?😢😢 Praegu ei jaksa sellega tegeleda, võtsin endale vaba päeva, eks ole põhjust ka, juba eile õhtul tundsin väikest kurguvalu ja täna ka kraabib veidi. Eks see ole minu nõrk koht, hingan natuke külma õhku sisse ja kohe kurk haige.
         Mees tegeleb õues kasvuhoone paigaldamisega, see hakkab juba veidi ilmet võtma, vundament olemas ja karkass püsti. Ma olen seal minimaalselt abis olnud, no kui just väga vaja on, siis ikka aitan midagi kinni hoida, või kohale tirida, aga juures otseselt ei passi.
      Veel üks asi, millega mul on paganama raske harjuda , see on nn " vanamaja lõhn", alati kui siia tuleme, siis juba välisust avades lööb see hais meid jalust. Ma olen hävitanud  tohutul hulgal vanu riideid ( arvates, et sinna on lõhn end petnud) , olen tuulutanud, soodat pannud igasse tuppa, et lõhna neutraliseerida, aga ikka ma tunnen seda. Eriti hull on veel siis, kui linna naaseme, siis kõik riided haisevad ja vajavad läbi pesemist, isegi need, mis üldse selga ei saanudki.
      Nüüd siis otsustasin, et püüame tuulutada ja kütta nii palju kui vähegi võimalik. Terves majas on kahekordsed aknad ja niipalju, kui mina olen siin suviti külas käinud ( umbes 11 aastat), pole kunagi neid eemaldatud ja isegi pole kusagilt ühtki akent avatud. Küll on põhjuseks olnud külm, küll kärbsed ja sääsed. Nüüd siis kiskusin ise köögis lisaaknad ära ja avasin ka tuulutuse jaoks mõeldud luugi, mis oli varem kinni teibitud. Endale küll praegu tundub, et õhk on parem, aga ehk see vaid mu soovunelm, eks linna tagasi sõites saabub tõehetk.
      Mis ma oskan siis karantiini kohta öelda ja kuidas maal sellega toime tullakse ?
      Poes käies näeb näomaske väga harva , aga vahemaad ikka hoitakse ja poodides saab käsi desinfitseerida. Kõik on sama, mis Tallinnas. Meie pere on püüdnud olla omas mullis. Uudiseid me ei jälgi iga päev, telekast vaatame vaid filme ja kui nii elada, ega siis ei saa arugi, et karantiin oleks. Muidugi mis on teisiti : oma täiskasvanud lapsi pole juba rohkem kui kuu näinud ja mehe vanemaid samuti mitte, selles osas oleme väga korralikud ja ei hakka teiste tervist ohtu seadma.

Hinged, lihased ja pipraterad - massööri lood elust enesest

Olen massöörina töötanud juba 10 aastat, eks selle ajaga koguneb ikka lookesi, mis on kas naljakad, kurvad või õpetlikud.
        Algaja massöörina andsin endast alati kõik, nii füüsiliselt kui vaimselt. Ilmselt pingutasin liiga palju ja arvasin, et minu võimuses on kohe kõik hädad ravida  ja valud vaigistada  ja samas ka lootsin, et minu pingutusi hinnatakse vääriliselt.
         Pean kohe alguses ära ütlema, et mul on palju toredaid ja ilusa hingega inimesi massaažil käinud ja ma olen tõesti südamest tänulik, et elu on neid minu juurde juhatanud. Ma olen kogenud ka seda, kuidas üheainsa seansiga on kliendil valu nagu käega pühitud ja siis pole tal isegi põhjust tagasi tulla 😀 Mitu korda on nii olnud, et tuleb minu juurde klient, kelle nimi on minu jaoks ununenud, aga midagi tuttavlikku temas on ja siis massaažilaual ütleb :" Ma eelmise aasta algul käisin selja ja kaelavalude pärast kolm korda, läks üle, aga nüüd on jälle kuidagi pinges".
            See on parim kiitus massöörile, märk, et eelmine kord aitas ja isegi nii hästi, et aasta aega ei pidanud enam meenutama. Muidugi olen tänulik ka neile klientidele, kes ei hakkagi valu ootama, vaid käivad igaks juhuks igal nädalal korra kas siis profülaktika mõttes või selleks, et kogeda puudutuse jõuduandvat väge.
             Piprateraks meepotis olid kindlasti need meeskliendid, kes püüdsid algajat massööri ära kasutada. Väga vastik tunne on hinge jäänud klientidest, keda võtad rõõmuga vastu, teed massaaži väga püüdlikult ja tasuks saad teadmise, et tegelikult sooviti hoopis muud või loodeti, et ehk õnnestub massööri kallutada endale sobivas suunas.                     
               Üks väike näide sellistest inimestest. Tuli minu juurde  pealtnäha viisakas meeskodanik ja tahtis klassikalist massaaži. Mina andsin endast kõik selle massaaži puhul , tegin  täpselt nii, nagu koolis õpetati ja olin arvamusel, et paremini enam polekski võimalik. Lõpetuseks ütlesin  viisakalt kliendile :" Sellega ma  nüüd  lõpetan ." Aga klient ei taha lahkuda : " Kas te teeksite kõhu pealt ka natuke ja siis sealt reite juurest, mul sealt kisub kuidagi !". Ma üldse ei välista, et spordiga tegelevatel inimestel võib olla reite piirkonnas pingeid ja valusid, aga see mees oli teisest puust, oli ta ju juba massaaži ajal teinud veidraid häälitsusi ja kiitnud massööri kuidagi kahtlaselt, seega ütlesin viisakalt :" Vabandust, sellega on kõik, ma lähen nüüd toast välja, teie lebage veel paar minutit rahulikult ja siis võite tõusta ."
          Peale sellist klienti tundsin, et mind ei hinnata, et kõik see, mis olen koolis õppinud, see on asjatatu. Mitte keegi polnud mind õpetanud toime tulema ebaviisakate ja labaselt käituvate inimestega 😪
          Palju on kõnesid olnud, kus nõutakse, soovitakse, palutakse klassikalisele massaažile otsa nn "õnnelikku lõppu" . Kes veel ei tea, siis see on kätega ejakulatsiooni esilekutsumine  meestel .
Ma olen päris kannatlik inimene, aga kui juba kuus korda oli  küsitud õnnelikku lõppu ja ma iga kord vastasin  viisakalt : " Ei, see pole võimalik ", siis vot seitsmes kord mul kihvatas ja ma ütlesin : " Jah, muidugi, meil on teile üllatus ! " Klient ootusärevalt toru otsas :" Jaaa " Mina : " Meil on siin selline võimalus, et peale massaaži te usaldate oma meheau minu kätte ja siis .....meil on siin ühed suured, teravad käärid, naksti ja probleemi pole !!!
          On olnud ka selline juhus, kus klient tuleb massaazi, ma näitan talle koha kätte, kuhu pikali heita ja kus riided asetada, kõik oleks nagu korras. Kui kabinetti astun, siis klient  vaatab mulle kenasti massaažilaualt vastu, pea mugavalt jalatoele toetumas. 

Samuti olen avastanud massaažilaualt linasse mässitud muumia. Ei osanud küll aru saada, millist kehaosa ma sedasi masseerida saan. Samuti on tuldud massaaži töökinnastega, ilmselt oli mingi kindafetiš. Minu küsimuse peale, et milleks need, vastas :" Mul käed külmetavad !" No sa ei pane määrdunud töökindaid kätte , kui käed külmetavad.
            Olen pidanud taluma  olukorda, kui boheemlasliku välimusega noormees  ( rastapatsid ja vormitu hõlst üll ) tuli salongi, haaras laualt minu pooliku veeklaasi ja jõi tühjaks, edasi massaažilaual nuuskas sõrme abil nina ja viskas tatiläraka põrandale.
Mees sai küll oma massaazi, aga püüdsin väga hoolikalt hoiduda tema käe puudutamisest.
            Lihtsalt mustust, räpakust ja pesematust on ette tulnud. Olen pidanud taluma ebameeldivalt lõhnavaid jalgu, pühkima higist leemendavat selga ja taluma intiimsetest kehaosadest eralduvaid õõvastavaid aroome.

 Eks mul on talumiseks olnud omad meetodid : tilk piparmündiõli otse ninale ja mõtted kodustest, meeldivatest asjadest. Olen kohtunud kliendiga, kelle selg oli kogu ulatuses kaetud mädaste punnide ja lausa pakatavate paisetega ja ometi pidin ma teda masseerima, sest mulle oli ette makstud. Eks proovige laveerida mädakraatrite vahel ja lootke, et kusagilt ei purskaks. Sel korral suutsin ma jääda rahulikuks ja lõpuks leidsime lahenduse, et teen kliendile meemassaaži ja seda kinnastega. Täna sellele ei olnud nii õudne ja massaaž sai tehtud. Seda klienti kohtasin veel paar nädalat hiljem, kui ta tuli teisele seansile ja mis oli minu jaoks üllatav : selg oli peaaegu korras ! 

Kas minu teene või lihtsalt juhuste mäng, aga polnud enam mädast põletikku.
           Hügieeni olen pidanud õpetama mõnele mehele. Kord tuli minu massaažilauale meesklient, kellel jalatallad olid nagu kohupiimaga kaetud, valge, paks kiht. Küsisin temalt, et kas ta jalgu puhastab raspliga või pimskiviga, tema jaoks oli üllatus, et sellist asja on tarvis teha. Temagi tuli minu juurde teist ja kolmandat korda ja jalad olid korras. Naisklientidele olen pidanud rääkima, et nad ei peseks end nii palju ja ok, pesta võib, aga palun ärge kasutage igasugu seepe, duššigeele ja muid vedelikke, piisab lihtsalt veest.
          Muidugi on ka juhuseid, et ma soovitan midagi ja klient solvub. Kunagi oli mul üks püsiklient, juba mitu aastat käis massaažis. Tal oli järjest süvenev probleem jalaseenega, eks ma alguses algaja massöörina ei julgenud seda talle öelda ja lihtsalt jätsin jalalabad tegemata, aga mingi aeg hiljem ma arvasin, et pean ütlema. Eks ma siis laususin :" Teil on jalaseen ja see tuleks välja ravida, minge perearstile ja küsige vajalikku retsepti :". Peale seda ei näinud ma seda meest enam kunagi.
         Naisklientidele olen teinud päris palju tselluliidivastast massaaži, seda eriti kevadeti. Paar juhust on hästi meeles. Ühel juhul siis veidi ülekaaluline naine tuleb massaaži sooviga kaalust alla võtta ja kõhtu vähendada, tegin talle tselluliidivastast massaaž ja eriline rõhk oli kõhul. Ta käis mingi kuus korda ära ja mõõtmiste järgi olid numbrid väiksemad, aga ta ise rahul polnud. Ma siis seletasin, et parema tulemuse saamiseks peaks rohkem vedelikku tarbima ja tegema ka kõhulihaste harjutusi ( näitasin ette -milliseid) Selle peale naine arvas, et tal pole aega : " Mul on kolm last, millal ma seda teen ?" Eks meie koostöö sellega lõppeski, et tema ei olnud nõus midagi enda poolt lisaks tegema ja lootis, et mul on mingi võluvits, millega teda kohe hoobilt saledaks ja vormikaks võluda.
         Teine juhus oli kauni, noore naisega, kes oli silmajärgi mingi 8 kuud rase. Tal oli hirmsasti tarvis tselluliidivastast massaaži ja kui ma keeldusin selle tegemisest, siis ta leppis klassikalise massaažiga. Aga massaaži ajal ta rääkis mulle, et mees oli talle öelnud, et ta on paksuks läinud ja nüüd ta kardab, et mees jätab ta maha, kui ta midagi ette ei võta. Ei lugenud minu sõnad :" Hetkel on lapse heaolu kõige olulisem ja kehaga jõuate tegeleda peale sünnitust !", mitte midagi ja naisterahvas oli siiralt solvunud minu peale.
           Kolmandas juhtumis tuli minu juurde keskealaine naisterahvas, kellel enda sõnul oli olnud istmikunärvi põletik ja see oli välja ravitud. Ise ta arvas, et laavakivi massaaž parandab veelgi tema olukorda. Panin talle siis kivid seljale ja hakkasin jalgu tegema kuumade kividega. Naine kohe seletama, et ta ei taha jalgade massaaži, ta tahab vaid tuharatele. Püüdsin siis selgitada, et nii see ei käi, et alguses teeme ikka jalad, siis selja ja tuharad. Aga ei, naine polnud nõus ja muutus mul laual hüsteeriliseks : " Ärge puutuge mind külmade kätega, te ei oska üldse massaaži teha !"
Ma olen rahulik inimene ja püüdsin selgitada, et ma teen massaazi täpselt nii, nagu mulle on õpetatud ja kuidagi teisiti ma ei oska. Küsisin, et kas me katkestame massaaži, selle peale arvas naine, et ei teeme ikka edasi. Järgneva poole tunni jooksul sain ma veel kuulda, kuidas ma ei leia õiget punkti üles, kuidas mul üldse tunnetust pole jms. Mulle sai üpris kiiresti selgeks, et naine soovis ainult tuharatele massaazi ja kusagilt mujalt polnud masseerida mõtet, siis sain kohe sajatused selga. Mingi pool tundi saime üksteist talutud, siis ma ütlesin, et kahjuks ma pean lõpetama : " Andke andeks, aga ma ei saa seda seanssi jätkata, võtan teie käest vaid poole rahast :" Selle peale lubati minu ülemusele kaevata, aga kuna antud juhul olin ma ise enda käsuandja, siis oli naisterahva pettumus suur.
           Ühel kenal päeval astus salongi sisse viisaka välimusega meesisend ja küsis :" Vabandust, kas ma võiksin teie saapaid lakkuda, ma maksan selle eest " Pärast, kui olin mehe viisakalt minema saatnud, vaatasin oma poriseid saapaid nagi all ja mõtlesin, et kas ta oleks need ehk puhtaks lakkunud 😝😉
      Kord ühel ilusal päeval sain kõne viisakalt härrasmehelt, kes teatas, et tal on pahaloomuline kasvaja ja oleks hädasti massaazi teha, endal käed olevat nõrgad. Alguses ma kuulasin, nagu kaastundlik inimene ikka, siis mingi poole jutu pealt mulle koitis, et vana kõuts tahab lihtsalt erootilist massaazi. Vastasin siis talle, et meie salong selliste teenustega ei tegele ja et miks ta vastavasse kohta ei helista ( ikka leidub teenuste pakkujaid). Vastus tuli, et nad kõik tahavad raha ja ei suuda talle kaasa tunda. Siis mulle aitas ja lõpetasin kõne. Hallo mees, sa arvad, et mina olen nii hea inimene ja teen sulle tasuta räpast tööd, mida ma isegi suure raha eest teha ei suuda !!!👿👿👿
       Kord , kui ma veel palgatööd tegin ühes kesklinna salongis, sattus minu juurde kliendiks mees, kes saabus koos suure šokolaadiga ja käitus igati meeldivalt. Tegin siis massaaži oma parima arusaamise järgi ( selg, jalad, palun pöörake, siis jalad, käed ja rinnaesine). Tund kukkus ja mina viisakalt tänasin klienti massaažil olemise eest ja ütlesin, et nüüd on kõik. Siis alles hakkas kauplemine, mees pakkus : " Ma maksan sulle 100€, kui sa natuke mind sealt altpoolt masseerid " Mina hämmeldunult: " Ei, seda mitte, seanss on läbi !". Järgnesid erinevad pakkumised, mis kasvasid hoogsalt, kusagil 250 € peal ma siis ütlesin :" vabandust, aga mina nüüd lahkun ja jätan teid siis lõõgastuma ja riidesse panema "
    Salongi ooteruumi jõudes teatasin administraatorile, et klient on massaažitoas ja ilmselt läheb tal kauem aega. Pakkusin veel, et kui keegi tahab raha teenida, et siis on selleks võimalus 😀
    Samas salongis juhtus ka järgnev lugu. Minu tööruumi aknast olid meile tulevad kliendid juba kaugelt näha. Seega märkasin lähenevat paarikest, kes tulid käest kinni ja paistsid nii armsad, süütud ja armunud välja - õnnelik paar, nii mõtlesin. Mõlemad tulid massaaži ja mees sattus minu juurde. Välimuselt oli ta ka väga viisakas ja meeldiv, igati kompu. Pidin tegema meie tavalist tunnist klassikat. Alguses oli kõik normaalne, ei nihelemist, ei rätikute eemale lükkamist, kõik tundus korras olevat. Massaaži lõpus ma teen tavaliselt käed ja üpris põhjalikult, samuti seekord. Alguses käed kogu pikkuses ja siis sõrmed, igaüks eraldi ja peopesa ka. Tegin siis ühe käe ära ja minu suureks ehmatuseks haaras see mees minu käe ja püüdis seda masseerida, ma ei suutnud kohe oma kätt ära tõmmata ja siis haaras see mees minu kaelast ja püüdis mind suudelda. 

Appi, ma ei tea, kuidas ma sealt  põgeneda suutsin. Väga vastik tunne jäi hinge, kuidas nii saab, et sa miilustad ühe naisega, kõnnid käest kinni ja viis minutit peale seda sa püüad massööri näppida.
      Kord ühe soliidses eas vanahärraga juhtus ka ebameeldiv lugu. Tegin massaaži ära, tänasin ja siis mees haaras mul käest ja palus, et ma ei lahkuks ja natuke hoiaksin oma käsi tema peenise peal. Kõik see töö, mis ma olin teinud tema selja ja kogu keha pingetest vabastamise nimel, visati kui tualetist alla, vastikusega vaatasin ma teda ja sõnasin :" Ma tahtsin just öelda, et teil on oma vanuse kohta hästi säilinud keha ja lihased, aga tundub, et viisakust ja austust pole te oma pika eluea jooksul õppinud ."
       Samast salongist veel üks seik. Käskisin kliendil massaažilauale heita, näitasin ette ka, et kuidas see käib. 

Mingi viie minuti pärast ruumi sisenedes avanes mulle meeldejääv vaatepilt. Klient oli ennast suutnud kuidagi nii keerata, et tagumik oli upakil püsti seal, kus tavaliselt pea käib ja jalad olid asetatud käetugedele, kui oleksin laua alla kiiganud, siis sealt oleks meheau rõõmsat rippumist saanud imetleda. 

Aga noh, viisakas teenidaja muidugi ei naera avalikult ja eks ma siis rahulikult seletasin, et täpselt vastupidi tuleb end sättida. 😊😊😊
        Oh, räägime natuke riietest ka, millega siis massaaži tullakse. Nii möödaminnes sai mainitud muumijaks riietumist ja töökinnaste kasutamist. Kord ilmus mulle massaažilauale mees roosades stringides. Muidugi mina olin diskreetselt vait, aga mees ise leidis, et peab oma veidi ebaharilikku riietust kommenteerima :" Mul olid oma püksid kadunud ja siis panin naise omad ." No jah siis - igaühe oma valik, vaba maa !
         Meestel ilmnevad massaazilaual ka imelikud hädad, küll on neil liiga palav, kõik rätikud on tarvis maha lükata ja aluspükse kohe kindlasti pole vaja, kõik see on vaid liiga palava toatemperatuuri pärast !!!
          Kunagi saabus minu massaažilauale meesiludus, tõeline Adonis. Soovis spordimassaaži. Tegin talle seljaosale massaaži ära ja kui tuharaid tegema hakkasin, siis mehel oleks nagu kramptõbi peale tulnud, tõmbles ja värises. Mul läks süda pahaks, kõik see kenadus seal laual muutus jälkuseks. Ütlesin talle, et kui ta kohe rahulikuks ei jää, siis olen sunnitud massaaži lõpetama. Mees muidugi :" Sa oled ju nii ilus, kuidas ma saan rahulik olla !?" Eh, ilus....minu asemel oleks võinud olla ükskõik kes naisisend...lihtsalt mehel oli tarvis massööri ära kasutada oma räpase iha rahuldamiseks.
      Tookord saigi mees tunni asemel 30 minutit massaaži, ma polnud võimeline jätkama.
Tihti mõtlesin, et miks ometi tulevad mehed naismassööri juurde sellisete allapoole naba soovidega.
        Eks juhtunud on ka nii, et peale massaaži on laud kliendi all märg, vaat aru ma siis ei saanud, millise kehaeritisega just täpselt tegu oli 😉
       Ma olen ehk kuidagi imelik, aga mulle ei meeldi üldse, kui mehed mulle komplimente teevad massaažiruumis, see ei tundu kunagi siiras olevat ja alati jääb mulje, et nad loodavad ilusate sõnade varjus midagi paha korraldada. Samuti ei ole mulle oluline, et kui vana või kui ilus / inetu mees massaažilaual on, peaasi, et oleks puhas ja lõhnaks ka puhtalt 😊
        Sama kehtib ka naiste puhul 😊😊😊

     
     
   

Kuidas ma salongihaldjaks käisin.

Tean, et pole ammu midagi kirjutanud, häbi mulle. Mis ma vabanduseks toon, no esmalt ikka, et olen paganama laisk olnud ja teiseks on mul palju muid tegevusi olnud, mis mu aega ja energiat on nõudnud.
        Mingi pool aastat tagasi tundsin, et nüüd aitab, tahan endale "päris tööd", lisaks sellele vabakutselise massööri tööle, mida olen juba üle kümne aasta teinud. Mõeldud - tehtud.
        Kanditeerisin ühte ilusalongi administraatoriks. Reklaamis oli küll kirjas, et vajatakse salongihaldjat, nii armsalt kõlas, et otsustasin proovida. Minu kanditeerimisele järgnes kõne salongi omanikult, kes kutsus mu kohtumisele.
        Esmamulje oli positiivne, kena, armas naine, südamlik ja mõstev, oeh, ülivõrdes kohe kõik. Meie kohtumine läks hästi ja lahkudes kallistasime. Peale seda kutsus seesama naine mind ja teist töötajat - haldjat koolitusele ja pärast seda sööma tööandja kulul. No tõepoolest, mida paremat oskaks tahta, suhtumine tundus väga hea.
           Leppisime siis ametlikud asjad ka kokku, tähtajatu tööleping neljakuulise  katseajaga. Palga kohta küsiti ka, minu nõudmised ei olnud kõrged, arvasin, et kuna nagunii pool kohta ja mul on ka oma väike teenistus, siis ma ei küsi 5 ega 6€ tunnist vaid ootan pakkumist. See tuligi, minu ametlik palk 3.70 tunnis, no muidugi üliväike ja pole tarvis naerma hakata, aga mina sel hetkel olin nõus. Mõtlesin, et väike, alustav salong ja mis ma ikka vinti peale keeran, et tuleme üksteisele vastu. Mina saan kena koha, kus töötada ja omanik hea, täpse ja ausa töölise.
         Esimene nädal salongis läks rahulikult, kliente oli vähe ja üpris palju pidin niisama istuma, ootama. Mõnel päeval, kui üldse mitmeid tunde kedagi kirjas ei olnud, siis ülemus käskis mul kohale tulla ja aknaid pesta, tolmu võtta jms teha. Tegin need kõik ära ja jälle ootasin. Salongis oli väga nõrk valgus ja ma palusin omanikku, et ta tooks mulle laualambi või kohtvalgusti, et oleks mugavam kaustikke täita ja vabal ajal näiteks lugeda. Selle peale tuli vastus :" See pole võimalik, see ei sobi interjööriga kokku. " See vist oligi esimene kord, kus ma tundsin, et mind on alt veetud.Kuidas on võimalik nii vastata ? Märgin kohe ära, et küsisin lampi ka teist korda ja siis isegi toodi valgusti üheks päevaks.
         Ma sain täpselt ühe päeva seda kasutada, siis see lihtsalt kadus !!!😒
          Kui ma olin mingi kuu töötanud, siis laupäeval sain telefoni sellise sisuga sõnumi : " Ma ei leia küünlaalust, kas sa tead sellest midagi ?" Ma ei teadnud ja nii vastasingi. Järgmiseks tuli : " Leidsin, see on katki, kas sinul juhtus ?" Ma olin juba šokeeritud, kuidas on nii raske mõista, et muidugi ma oleksin kohe öelnud, kui minu käes oleks katki läinud.
          Veel mõned nädalad ja salongi paigaldati kaamera, selgitus oli, et meie turvalisuse pärast. Reaalselt olin ma sunnitud pidevalt viibima kaamera vaateväljas. Tundsin ennast veidi ahistatuna, lisaks sain alles peale kaamera paigaldamist teada, et minu kohus on kliendi saabudes püsti tõusta, tema juurde minna ja kättpidi  tervitada. Selgitus oli, et salongi põrandat katab kallis vaipkate ja ma pean kliendid enne peatama, kui nad vaibani jõuavad. Teine põhjus oli ka, omaniku sõnul tunnevad kliendid ennast siis oodatuna. Kurb oli see, et alguses mulle seda ei räägitud, ilmselt ma poleks siis üldse tööle läinudki, minu jaoks on kättpidi tervitamine natuke raske ettevõtmine.
             Mis veel oluline oli, aha, meenus. Salongis oli kaustik, kuhu pidime märkima kõik müüdud tooted, eraldi koht oli töötajate poolt ostetud asjadele. Mina siis ka ostsin endale ühe toote, panin sularahas vajaliku summa kassasse ja kandsin vihikusse sisse. Paar päeva hiljem, kui palkade arvestus oli, sain sõnumi :" See asi on puudu, kas ma arvestan palgast maha " Mina ütlesin, et ma juba maksin selle eest. Vastus tuli : " Kui sa nii ütled " Peale seda ma mõistsin, et mind mitte grammi võrragi ei usaldata ja kontrollitakse pidevalt. Kusjuures enda kiituseks pean ütlema, et ma olin alati õige ajal kohal, pigem ikka 10 minutit varem, koristasin alati salongi, paigutasin puhkeruumis asjad korralikult, enne minu sinna tööle asumist oli seal kolikamber. Klientidega suhtlesin, näitasin neile vajalikud masinad kätte ja selgitasin.
             Sain tihti omanikult veidraid sõnumeid : " Täna tulevad Enn ja Epp oma pisipojaga, ole hea ja suhtle nende maimukesega , nunnuta teda " Et nagu mida ? Mulle meeldivad väga väikesed lapsed, aga niisama lambist ma ei hakka ninnu -nännutama, see tunduks võlts.
             Ei hakka siia kõike kirjutama, aga üks väike vahejuhtum veel.
Tegemist oli sellise salongiga, mis pakkus klientidele vahendeid, millega saaks kaalu alandada ja vormi parandada. Kõigile, kes ostsid kümne korra kaardi pakuti võimalust end enne ja pärast protseduure kaaluda, et siis erinevus oleks märgata. Meie salongi probleemiks oli see, et klientide mõõdud ja kehakaal enamasti ei vähenenud, vaid pigem näitasid suuremaid numbreid. Omanik süüdistas selles ka mind, tema väitel ma mõõtsin kliente valesti.
Kord ta siis tuli mind ise õpetama ja mis selgus ? Omanik mõõtis alguses klienti nii, et lisas vähemalt cm või 2 mõõtudele juurde. Ma ei suutnud seda taluda ja ütlesin kohe kliendi kuuldes, et see pole ju õige, mõõdulint peab olema täpselt vastu keha, mitte küll pingul, aga kindlasti mitte nii, et sinna paar sõrme vahele mahuks. Muidugi ei olnud minu mõtteavaldusest midagi kasu, süüdlaseks jäin ikka mina. Eks see tööpäev lõppes minu jaoks pisaratega.
            Tagasilöögid tulid ka muus osas : ma olin tööl poole kohaga ja lisaks tegin salongis veel massaaži. Ma olen massöörina tööd teinud juba aastaid  ja usun, et oskan seda ala. Nüüd järsku pandi kõik mu oskused kahtluse alla, piisas ühest negatiivsest tagasisidest ja päädis see kahtlus sellega, et omanik lasi mul endale massaaži teha. Pärast seanssi omanik küll midagi halba ei öelnud, aga minu hinge jäi teadmine, et mind ja minu oskusi ei hinnata, ei tunnustata 😥.
             Salongihaldjana oli mul võimalus ka ise tooteid ja masinaid proovida ja minu lühikokkuvõte oleks.
Rullmassaaži tarbisin ise 20 korda, kahjuks ei märganud silmaga nähtavat muutust. Peale 5-6 korda nagu oleks jalgadel nahk siledamaks muutunud, aga peale seda rohkem muutust ei märganud.  Kiitma pean looduslikke mähiseid, mida proovisin kokku 3 korda, siis küll oli muutus nähtav, nahk muutus siledamaks. Mähised ma muidugi ostsin ikka oma raha eest välja, ainult rullmassaaž oli tasuta. Naistele veel teadmiseks ( juhul, kui te varem ei tulnud selle peale ), et rullmassaaži aparaadiga on võimalik endale naudingut tekitada. Vähemalt oli see üks esimestest õpetustest, mida ma salongiomanikult sain. Tuleb lihtsalt õigest kohast rullida 😊.
             Aga jah, peale katseaega meie töösuhe lõppes, muidugi mulle pakuti võimalust salongis massöörina jätkata, aga sellest keeldusin, ma poleks iialgi pääsenud umbusaldusest ja kontrollimisest.
Omanik ütles mulle :" Olgem ausad, teine töötaja müüb palju rohkem ".
           Mul läks päris palju aega, enne kui ma suutsin rahulikult tagasi vaadata. Mõtlen, et mis oli minu süü antud loos ja mida oleksin saanud teisiti teha. Süü seisnes selles, et ma kohe alguses ei teinud kindlaks, et mis on minu peamised kohustused. Teisiti tegemise koha pealt : ma oleksin pidanud kohe lahkuma, kui tundsin, et midagi on valesti ja mitte laskma enda veendumustel ja usul talluda.