Missugune jube tardumus on hinges, mis alles hiljuti rõõmust hüppas. Isegi ei tea, kas päriselt on põhjust muretseda, või siis ise olen tondi valmis mõelnud ja nüüd pelgan teda. Häda on selles, et kui inimene on nii hea sõnaseadja, siis kunagi ei tea, mis ta tegelikult mõtleb. On ta minuga või pole ? Miks pigistab praegu mu südant külm rusikas, miks mu kõhus on imelik õõnes tunne ? Küsida ma praegu ei saa, ma ei taha näida meeleheitliku ja klammerduvana. Ma ei taha olla hädine, tahan ise toime tulla, tahan olla tugev naine, ellujääja.
Kas ma ikka olen seda ? Tahaksin olla nõrk ja õrn, pugeda tema lõua alla peitu, peita end sügavale ta kaissu ja jäädagi nii. Saan ma seda kunagi veel teha, on mu see võimalus ? Mängisin ehk kõik maha, kui näitasin oma tundeid ?
Kas mõnikord on parem, kui tunnetest ei räägi ?
Praegu tahan uskuda, et mu süda teab tõtt. 🌷🌷🌷
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar