Nüüd ma siis kolasin siin iseenda postituste hulgas ringi ja mida ma nägin ? 💚💚💚
Päris palju enesehaletsust ja kurbust, enda mahategemist ja salgamist. Ma olen kirjutanud põhiliselt ainult negatiivsest, kas siis tõesti midagi ilusat, helget polnudki minu maailmas ?
Võib - olla isegi oli, aga ma lihtsalt ei märganud seda, mingi kurbuse ja haletsuseloor kattis mu silmi ja ähmastas mu meeli. Eks oli minugi lapsepõlves helgeid hetki, mul oli ju minu vanaema ja isegi ema viibis mõnikord meie juures. Ehk oli just minul kõige rohkem kaisukarusid ja muid iseõmmeldud mänguasju ja kellel oli küla kõige suurem kiik, mida kõik ümbruskonna lapsed kadestasid ? Muidugi oli see minul, mul olid ka kaunid printsessikleidid, mis ema mulle õmbles. Jah, ehk oleksin varem võinud märgata, et kõik polnud läbinisti halb, aga inimlikud emotsioonid : kadedus ( miks teistel on ema koguaeg kohal, aga minul ainult mõnikord), miks teistel on isa või kasuisa, aga mul pole kedagi.
Ehk oleksin võinud taibata, et alati ei pea igat halba või kriitilist sõna kohe südamesse võtma, alati ei pea valu pärast metsa jooksma või end kusagile peitma. Alati pole kõik rünnak, mõnikord on lihtsalt ütleja ise hädas ja väljendab end liiga järsult, ta lihtsalt ei oska teisiti.
Kõike seda oleksin võinud varem taibata, mul kulus aastakümneid et end valust ja hüljatusest välja rabeleda ja ilmselt pole teekond veel lõppenud. Ma tunnen, et paljugi on siiski muutunud ja olen andestanud emale, isale, vanaemale, oma koolikaaslastele ja sõbrannadele, kõigile neile, kellega on eluteel põgusaid kohtumisi olnud. Eks ole ka neid, kellelt ise pean andestust paluma, pole ma ju ise ka mingi ingel olnud.
Imelik on see, et just viimastel aastatel olen muutnud oma mõtlemist, olen isegi ennast armastama hakanud, ma ei otsi enam vigu enda juures ja ma ei tunne end alaväärsena ( mul oli väga palju aastaid see kompleks).
Miks ma seda kirjutan ? Ilmselt selleks, et end jätkuvalt innustada ja mitte tagasi langeda vanale rajale.
Eks mõtlen ka sellele, miks on olnud minu suhted sellised, kus ma alati olen haiget saanud ja reeglina just sõnadega on mulle haiget tehtud ?
See oli see tee, mille ma ise valisin alateadlikult, et õppida oma elu õppetunde. Minu arvamust endast oli niigi ülimalt alavääristav ja muidugi peegeldati mulle seda pidevalt, ma sain täpselt seda, mida välja kiirgasin 😊😊
See on õige, et esmalt pead hakkama ennast väärtustama, hindama ja armastama, alles siis saad loota, et keegi armastab ka sind.
Kohati ma koban veel pimeduses, aga aeg - ajalt helendab taamal valguskiir ja ma tunnen end kindlamalt kui aastaid varem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar