Tean, et pole ammu midagi kirjutanud, häbi mulle. Mis ma vabanduseks toon, no esmalt ikka, et olen paganama laisk olnud ja teiseks on mul palju muid tegevusi olnud, mis mu aega ja energiat on nõudnud.
Mingi pool aastat tagasi tundsin, et nüüd aitab, tahan endale "päris tööd", lisaks sellele vabakutselise massööri tööle, mida olen juba üle kümne aasta teinud. Mõeldud - tehtud.
Kanditeerisin ühte ilusalongi administraatoriks. Reklaamis oli küll kirjas, et vajatakse salongihaldjat, nii armsalt kõlas, et otsustasin proovida. Minu kanditeerimisele järgnes kõne salongi omanikult, kes kutsus mu kohtumisele.
Esmamulje oli positiivne, kena, armas naine, südamlik ja mõstev, oeh, ülivõrdes kohe kõik. Meie kohtumine läks hästi ja lahkudes kallistasime. Peale seda kutsus seesama naine mind ja teist töötajat - haldjat koolitusele ja pärast seda sööma tööandja kulul. No tõepoolest, mida paremat oskaks tahta, suhtumine tundus väga hea.
Leppisime siis ametlikud asjad ka kokku, tähtajatu tööleping neljakuulise katseajaga. Palga kohta küsiti ka, minu nõudmised ei olnud kõrged, arvasin, et kuna nagunii pool kohta ja mul on ka oma väike teenistus, siis ma ei küsi 5 ega 6€ tunnist vaid ootan pakkumist. See tuligi, minu ametlik palk 3.70 tunnis, no muidugi üliväike ja pole tarvis naerma hakata, aga mina sel hetkel olin nõus. Mõtlesin, et väike, alustav salong ja mis ma ikka vinti peale keeran, et tuleme üksteisele vastu. Mina saan kena koha, kus töötada ja omanik hea, täpse ja ausa töölise.
Esimene nädal salongis läks rahulikult, kliente oli vähe ja üpris palju pidin niisama istuma, ootama. Mõnel päeval, kui üldse mitmeid tunde kedagi kirjas ei olnud, siis ülemus käskis mul kohale tulla ja aknaid pesta, tolmu võtta jms teha. Tegin need kõik ära ja jälle ootasin. Salongis oli väga nõrk valgus ja ma palusin omanikku, et ta tooks mulle laualambi või kohtvalgusti, et oleks mugavam kaustikke täita ja vabal ajal näiteks lugeda. Selle peale tuli vastus :" See pole võimalik, see ei sobi interjööriga kokku. " See vist oligi esimene kord, kus ma tundsin, et mind on alt veetud.Kuidas on võimalik nii vastata ? Märgin kohe ära, et küsisin lampi ka teist korda ja siis isegi toodi valgusti üheks päevaks.
Ma sain täpselt ühe päeva seda kasutada, siis see lihtsalt kadus !!!😒
Kui ma olin mingi kuu töötanud, siis laupäeval sain telefoni sellise sisuga sõnumi : " Ma ei leia küünlaalust, kas sa tead sellest midagi ?" Ma ei teadnud ja nii vastasingi. Järgmiseks tuli : " Leidsin, see on katki, kas sinul juhtus ?" Ma olin juba šokeeritud, kuidas on nii raske mõista, et muidugi ma oleksin kohe öelnud, kui minu käes oleks katki läinud.
Veel mõned nädalad ja salongi paigaldati kaamera, selgitus oli, et meie turvalisuse pärast. Reaalselt olin ma sunnitud pidevalt viibima kaamera vaateväljas. Tundsin ennast veidi ahistatuna, lisaks sain alles peale kaamera paigaldamist teada, et minu kohus on kliendi saabudes püsti tõusta, tema juurde minna ja kättpidi tervitada. Selgitus oli, et salongi põrandat katab kallis vaipkate ja ma pean kliendid enne peatama, kui nad vaibani jõuavad. Teine põhjus oli ka, omaniku sõnul tunnevad kliendid ennast siis oodatuna. Kurb oli see, et alguses mulle seda ei räägitud, ilmselt ma poleks siis üldse tööle läinudki, minu jaoks on kättpidi tervitamine natuke raske ettevõtmine.
Mis veel oluline oli, aha, meenus. Salongis oli kaustik, kuhu pidime märkima kõik müüdud tooted, eraldi koht oli töötajate poolt ostetud asjadele. Mina siis ka ostsin endale ühe toote, panin sularahas vajaliku summa kassasse ja kandsin vihikusse sisse. Paar päeva hiljem, kui palkade arvestus oli, sain sõnumi :" See asi on puudu, kas ma arvestan palgast maha " Mina ütlesin, et ma juba maksin selle eest. Vastus tuli : " Kui sa nii ütled " Peale seda ma mõistsin, et mind mitte grammi võrragi ei usaldata ja kontrollitakse pidevalt. Kusjuures enda kiituseks pean ütlema, et ma olin alati õige ajal kohal, pigem ikka 10 minutit varem, koristasin alati salongi, paigutasin puhkeruumis asjad korralikult, enne minu sinna tööle asumist oli seal kolikamber. Klientidega suhtlesin, näitasin neile vajalikud masinad kätte ja selgitasin.
Sain tihti omanikult veidraid sõnumeid : " Täna tulevad Enn ja Epp oma pisipojaga, ole hea ja suhtle nende maimukesega , nunnuta teda " Et nagu mida ? Mulle meeldivad väga väikesed lapsed, aga niisama lambist ma ei hakka ninnu -nännutama, see tunduks võlts.
Ei hakka siia kõike kirjutama, aga üks väike vahejuhtum veel.
Tegemist oli sellise salongiga, mis pakkus klientidele vahendeid, millega saaks kaalu alandada ja vormi parandada. Kõigile, kes ostsid kümne korra kaardi pakuti võimalust end enne ja pärast protseduure kaaluda, et siis erinevus oleks märgata. Meie salongi probleemiks oli see, et klientide mõõdud ja kehakaal enamasti ei vähenenud, vaid pigem näitasid suuremaid numbreid. Omanik süüdistas selles ka mind, tema väitel ma mõõtsin kliente valesti.
Kord ta siis tuli mind ise õpetama ja mis selgus ? Omanik mõõtis alguses klienti nii, et lisas vähemalt cm või 2 mõõtudele juurde. Ma ei suutnud seda taluda ja ütlesin kohe kliendi kuuldes, et see pole ju õige, mõõdulint peab olema täpselt vastu keha, mitte küll pingul, aga kindlasti mitte nii, et sinna paar sõrme vahele mahuks. Muidugi ei olnud minu mõtteavaldusest midagi kasu, süüdlaseks jäin ikka mina. Eks see tööpäev lõppes minu jaoks pisaratega.
Tagasilöögid tulid ka muus osas : ma olin tööl poole kohaga ja lisaks tegin salongis veel massaaži. Ma olen massöörina tööd teinud juba aastaid ja usun, et oskan seda ala. Nüüd järsku pandi kõik mu oskused kahtluse alla, piisas ühest negatiivsest tagasisidest ja päädis see kahtlus sellega, et omanik lasi mul endale massaaži teha. Pärast seanssi omanik küll midagi halba ei öelnud, aga minu hinge jäi teadmine, et mind ja minu oskusi ei hinnata, ei tunnustata 😥.
Salongihaldjana oli mul võimalus ka ise tooteid ja masinaid proovida ja minu lühikokkuvõte oleks.
Rullmassaaži tarbisin ise 20 korda, kahjuks ei märganud silmaga nähtavat muutust. Peale 5-6 korda nagu oleks jalgadel nahk siledamaks muutunud, aga peale seda rohkem muutust ei märganud. Kiitma pean looduslikke mähiseid, mida proovisin kokku 3 korda, siis küll oli muutus nähtav, nahk muutus siledamaks. Mähised ma muidugi ostsin ikka oma raha eest välja, ainult rullmassaaž oli tasuta. Naistele veel teadmiseks ( juhul, kui te varem ei tulnud selle peale ), et rullmassaaži aparaadiga on võimalik endale naudingut tekitada. Vähemalt oli see üks esimestest õpetustest, mida ma salongiomanikult sain. Tuleb lihtsalt õigest kohast rullida 😊.
Aga jah, peale katseaega meie töösuhe lõppes, muidugi mulle pakuti võimalust salongis massöörina jätkata, aga sellest keeldusin, ma poleks iialgi pääsenud umbusaldusest ja kontrollimisest.
Omanik ütles mulle :" Olgem ausad, teine töötaja müüb palju rohkem ".
Mul läks päris palju aega, enne kui ma suutsin rahulikult tagasi vaadata. Mõtlen, et mis oli minu süü antud loos ja mida oleksin saanud teisiti teha. Süü seisnes selles, et ma kohe alguses ei teinud kindlaks, et mis on minu peamised kohustused. Teisiti tegemise koha pealt : ma oleksin pidanud kohe lahkuma, kui tundsin, et midagi on valesti ja mitte laskma enda veendumustel ja usul talluda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar