Ilu otsides.

See on küll juba aasta vana lugu, aga kummitab mind ikka veel ja sellepärast ma olen sunnitud selle kirja panema.Eelmise aasta kevadel käisin Horteses, mulle on ikka meeldinud käia seal lilli vaatlemas ja valimas. Teatavasti ei suuda ma lillede ilule külmaks jääda.😀😀😀
                Olin just süvenenud lillede imelisse maailma, kui minu kõrvu ulatus kellegi üleolev hääletoon, jäin siis kõrvalt kuulama ja vargsi jälgima. Mees, silma järgi nii umbes viiskümmend viis kuni kuuskümmend viis  ja teda saatmas  habras vanadaam, kes ilmselt oli  mehele emaks. Otsiti lilli kalmistule. Arutelu käis petuuniate  üle, et palju osta ja milliseid. Vanamemm pakkus välja, et tarvis kahele hauale osta ja kui mõlemale neli, siis peaks kokku kaheksa ostma. Mees vastas mõnitavalt :" Jah, kaks  korda neli  on kaheksa !"
Siis edasi valiti värvi ja jälle oli nii, et vanadaam pakkus midagi välja, täiesti mõistlikult ja  mees vastas üleolevalt :" Jah, need kusekollased koksakõssid ( ma ei teadnudki, et petuuniad sellist nime kannavad😊 ) käivad küll !"
    Veel mitme asjaga oli samuti, et vanadaam ütles midagi ja mees vastas haukudes.  Mõtlesin, peab ikka vastik tunne küll olema, sünnitad poja endale selleks, et ta sind aasiks ja sinuga üleolevalt käituks. Või veel hullem, sa oledki harjunud sellise käitumisega ja haarad neid tähelepanu palukesi, sest enamat : austust ja tõelist hoolivust sulle ei võimaldata. Mõtlesin veel, et miks ometi me naistena laseme end nii kohelda, mitte keegi, mitte kusagil ei ole ära teeninud lugupidamatust ja alandavat käitumist. Mingil hetkel märkas mees mind ja ütles :" Siin on üks kõige ilusam lill roosades kingades !"
       See tekitas minus veel rohkem vastikust selle mehe vastu." Sa tõbras ei austa oma ema ja suhtled temaga nagu koeraga, aga vaat naisi sa näed !!!"
       Muidugi ei läinud ma tollele ülbele mehele midagi ütlema, kuigi üks osa minust oleks seda teha tahtnud. Mõtlemiseks siis kõigile : kas me peaksime sekkuma, kui näeme , kuuleme mingit ebaõiglust, halvasti ütlemist ? Sõnad ju teatavasti ei tapa, aga võivad väga valusasti haavata.
       Meenuvad sõnad minu vanaema salmikust :" Imetlege looduse ilu, see ei tee südamele valu !"