Hirmus, kedagi igatseda ja enda lähedale soovida on valus , see on vastik võitlus iseendaga. Pidevalt mingi hääleke räägib :" aga mida ta teeb, kellega ta on, tal on kellegi teisega põnevam kui minuga !". Ja siis ma kibestun ja ma kahtlen ja kahtlustan, ma olen ebameeldiv. Kuhu jääb siis ometi see " tingimusteta armastuse " idee, mina peaksin ju õnnelik olema, kui temal on hea, ükskõik kuidas siis ta selle " hea" saavutab. Kui ta peab vajalikuks naudingu saavutamiseks erinevate naistega suudelda, kallistada vms ja see teeb teda õnnelikuks, siis mina peaksin ju ka õnnelik olema. Oh, oleks elu nii lihtne, aga ei, ma küünte ja hammastega tahaks teisi naisi eemale hoida, tahaks, et ta oleks minu oma.
Jaa - jaa, see pole armastus, see on omamine. Tean, kallid inimesed, ma tean, aga kuidagi on minu sisse programmeeritud seade, mis ei lase mul rõõmu tunda sellest, et teised naised minu mehe ümber tiirlevad. Pagan, miks peab see nii raske olema !
Oh, ta pole juba kaks päeva kirjutanud, tal on ilma minuta põnev ja ta ei meenutagi mind.
Oh, ta käib suusatamas, huvitav kellega, tal on lõbus, aga seal pole mind.
Oh, näe, saatis pildi, ta on matkal, tal on tore....aga ta kogeb seda kellegi teisega.
Pagan, ma olen äärmuseni armukade ja vastikult kahtlustav, appi, miks küll ?
Aga mõtle natuke, peatu hetkeks oma kahtlustustes : " Miks ta saatis sulle pildi ?" Kui ta üldse sinust ei mõtleks, siis ta seda ju ei teeks. Miks ta annab sulle teada oma asukohast ?
Mõtle sellele, et sa ei saa muuta teist inimest ja sa ei saa teda ennast armastama sundida. Sa saad vaid vabaks lasta ja vaadata, mis juhtub. Kui tal on sinuga hea olnud ja ta sind igatseb, siis ta tuleb su juurde tagasi varem või hiljem, aga kindlasti tuleb.
Kui ta ei tule, siis järelikult on sinule parem, et ta tulemata jääb.
Kui palju kordi ma olen iseendale rääkinud, et pole vaja muretseda, ma ei saa muuta teist inimest. Kui mul on tema vastu tunded, siis need tulenevad minust, ma ise olen need endale tekitanud, ma ei saa teist süüdistada. Pean lihtsalt iseendaga hakkama saama. Ainus, mis ma teha saan, on vaikselt teada anda, et ma ootan teda, kui ta leiab, et temagi vajab mind, siis ta tuleb mu juurde, kui ei, siis järelikult polnud nii määratud.
Muidugi ma niiväga sooviks, et kordki minu elus oleks tunded vastastikused, mul on ju alati tunne olnud, et mina armastan rohkem. Kuidas tahaks armastada siiralt kartmata seda, et teisel poolel polegi tundeid, või siis on liiga vähe. Pagan küll, ma olen ju ära teeninud armastuse, ma väärin seda. Ma tahan, et see, keda mina armastan, armastaks mind vastu .Aga kui see pole võimalik, oletame, et mind ihaldavad ja armastavad mitu meest, aga mina neid ei taha. Mina jälle armastan seda ühte, aga tema tunnetes ma pole kindel....pagan küll, aeg - ajalt tundub, nagu tema tunded oleks samasugused, aga siis jälle....nätaki...ehk ainult seksuaalne tõmme. Samas kui valida, kas see, kes armastab mind, aga mina teda mitte, või siis mees, keda mina ihaldan ja armastan, siis ma valiksin teise, sest ma tahan ise tunda, tahan ise alustada, puudutada....tahan valida. Ma ei taha enam alluda.
Varem noorena ma oleksin valinud inimese kes mind armastab, lootuses, et ma saan hoolt ja turvatunnet...aga nüüd ma tahan ise armastada.
Mulle on öeldud, et ma ei peaks leppima armastuse riismetega, et ma vajan täielikku pühendumist, aga mida ma teen, kui need " riismed " tunduvad mulle nii tähtsad, nii head, nii...magusad. Kui täielik pühendumus ei ahvatle mind nii väga. Ma tahan otsida oma riismeid, tahan põletada oma tiibu, tahan olla lihtsalt õnnelik. Mitte pikalt ja stabiilselt, vaid, ma tahan põleda nagu säraküünal : eredalt ja pragisedes, andes endast kõik, kustudes järsult ja igaveseks.
Samas ma ka tahaks, et see, keda ma armastan, et ta jääks mu viimaseks armastuseks. Jah, ma olen seda mõelnud, aga jällegi see nõme hääleke mu peas räägib : " Sina, sa pole ju seda väärt, ta iialgi ei jääks sinuga !" Kas ma peaksin selle nõmediku enda sees kägistama, vaikima sundima ?
Pagan, teeme kiriku keset küla ja las ma siis ootan oma riismeid ja ärme rohkem vaidle.
Jää vait mu süda ja mu märatsev hing.
Alati on medalil kaks külge, nagu eluski on üks pool meist see, mida me usume endas olevat ja mida me reklaamime, näitame teistele ja teine pool meist on see varjatud, peidus pool, mida me hoiame salajas. Minagi usun, et olen hea inimene ja armastan tingimusteta ja tõesti, olengi tundnud endas puhast, siirast armastust ja kindlust, aga vaat umbes poole ajast on minus kahtlused ja kõhklused ja vastik armukadedus. Ma tunnen hellust ja õrnust ja tahan hoolitseda, samas jällegi poole ajast ma tahaks panna oma armastatu puuri ja hoida teda peidus teiste naiste eest.
Siiski ma arvan, et kõik see ongi normaalne, et hea ja halb peavadki tasakaalus olema. Kõige hullem on see, kui ühel hetkel me avastame, et ongi siiralt ükskõik kõigest millega meie kaasa tegeleb. Mingil suvalisel õhtul sa lihtsalt leiad, et otsid oma elukaaslasele puhast särki selleks, et ta saaks teise naisega kohtingule minna. Ja sul on kuidagi null armukadedust, vaat see on märk sellest, et armastus on otsa saanud.
Hetkel tunnen end kohutavalt, isegi poodi minnes ei suuda pisaraid tagasi hoida, lihtsalt tahaks pikali visata ja nutta. Varem pakkusid paljud asjad mulle rõõmu, praegu ju metsas marjad ja seened, võiks korjata. Kahjuks ei paku see midagi, nii valus on kuidagi, nagu keegi suruks mind vastu maad.
Mõtlen, kas olnuks parem , kui ma iial poleks Temaga kohtunud, oleksin kenasti, vaikses tüdimuses elukaaslasega koos kulgenud. Mõni asi oleks ehk hea ka olnud, lähedus ehk korra nädalas ja haiget oleks saanud regulaarselt, aga tasakesi, see oleks olnud tavapärane.
Praegu ma tean, mis tunne on olla väga õnnelik, kogeda kõike, isegi ilma vahekorrata, ma tean seda ja igatsus selle järele tahab mind hävitada.
Praegu ma tean, mis tunne on väärtustada end naisena....tunda, et kõik on võimalik ja et mina ise vääringi seda.
Praegu ma tean, mis tunne on ihata väikest puudutust, igatseda lähedust.
Praegu ma tean, mis tunne on pärast kohtumist kolmandal päeval, kui tundub, nagu terve igavik oleks möödunud.
Kahjuks ma tean seda kõike ja ma eelistaks mitte teada....siis ma ei oskaks soovida, igatseda.
Kunagi, kui ma alustasin selle blogi kirjutamist, siis pidi sellest saama minu elu tõetruu kajastus. Alguses nii oligi, aga siis tasapisi hakkas tulema ka neid mõttevälgatusi, katkeid, mis pärinesid kusagilt mujalt, kas keegi oli mulle rääkinud või olin kogemata kuulnud ja ma hakkasin ka neid ära kasutama.
Seega võtke seda kõike kui elu, aga samas suhtuge sellesse nagu väljamõeldisesse.
Minu 11 aastane poeg sai taskuraha ja mis te arvate, mida ta ostis selle eest ?
Oma kassile ronimispuu ja minule ,ehk siis oma emale lilli : ühe elava ja ühe kunstlille, et ikka kauem püsiks.
Ja ma olen jälle nii kurb ja nii liigutatud.
Pisarad silmis ja hellus hinges.
Mõtted lähevad hellusele ja armastusele ja selle välja näitamisele. Laps on siiras ja vahetu. Tahab head ja teeb seda nii, nagu oskab.
Ja ma olen sõnatu.
Mul on viimasel ajal päris raske olnud.
Suvi, mida ma nautida pole osanud, hallide päevade rivi, tahtmatus teha asju, mis varem rõõmu valmistasid ja magamata ööd.
Ma ei tahagi vaadata enda sisse, mis kõike seda põhjustab.
See on üks kolehirmus koll, kes peidab end vaiba all, eks ma ikka käin sinna vaiba alla piilumas, aga alati tundub ta nii õõvastav, et lasen vaibaserval langeda. Läheb veidi aega mööda ja ma üritan uuesti teise serva alt, tulemus ikka sama, ta paneb mul hambad plagisema.
Aga tänased lilled pojalt mõjusid kui balsam mu haavatud hingele.
Mitte kunagi varem pole mul suvest olnud nii ükskõik.
See on midagi, mida sa ootad, aga kui see on sul käes, siis enam midagi ei oska peale hakata.
Vaatan teiste puhkusepilte ja korraks nagu tekib mõte : " Tahaks ka.", siis jälle vaatan oma südamesse ja küsin endalt : " On mul seda vaja, mis see annab mulle ?"
Ja mõistmine tuleb, seda pole mul praegu vaja.
Praegu on tarvis olla iseendaga, vaadata enda sisse, leida kõik see, mille olen kaotanud, iseendast.
Jah, ma olen inimestest eraldunud.
Aeg - ajalt on mul päris hea üksinduses olla, selline zen tunne. Teen kõike suure pühendumisega või siis ei tee üldse midagi.
Olen tegelenud enda valusate tunnetega, enamik neist pärineb lapsepõlvest.
Olen jõudnud sinnamaale, kus nägin ennast vanaema kallistamas ja vaimusilmas ta andestas mulle.
See mälestus, see süütunne on nüüd vabastatud , aga ees on veel pikk tee iseenda täieliku aktsepteerimiseni.
Mul oli juba täitsa hea olla, rahulik kuidagi, aga siis üks pilk kalendrisse ja kogu mu rahu varises kokku.
Jah, ma olen kahe viimase aasta jooksul palju kogenud.
Olen lõpetanud pikaajalise kooselu, olen tutvunud kellegagi, kes on olnud mu õpetaja, kuigi ise ta seda ilmselt ei usu .
Ega ilma temata poleks ma iial hakanud endasse kaevuma , tema vallandas minus kõik haavad ja tõi välja valukohad, millega tegeleda.
Jah, ta on minema kõndinud, aga sellest pole ju midagi, kuna me pole ju koos olnudki.
Sellest pole midagi..
Mitte midagi..
Midagi 💚💙❤️
Ma arvasin, et meil võiks olla olevik.
Ju siis nii on parem.
Kellegi jaoks , kusagil.
Ja mõtted sellel kohal jooksevad ummikusse.
Minu õpetaja on vaid miraaž kõrbes ja praegu valgusaastate kaugusel 😀
Minu tee, mis see on ?
Olen aastakümneid elanud end haletsedes, märtrina, ikka ja jälle rääkinud, kõigile kes kuulda on viitsinud, kuivõrd raske lapsepõlv mul on olnud.
Jah, omajagu on siin tõtt, kasvasin tõesti ilma isata ja enamuse ajast polnud ka ema.
Aga ometigi mäletan, jah, nüüd mäletan, et mul olid vanaema ja vanaisa, kes mind väga hoidsid ja armastasid.
Tundsin vanaema hoolitsevat kätt ju pidevalt, kui tulin tormi ja vihmaga koolist, siis oli tema see, kes mulle poolele teele vastu tuli.Vanaema oli ka see, kes õmbles mu tekile igasse nurka paelad ja kinnitas teki niimoodi voodi külge.Ma ei tohtinud ju külmetuda ❤️
Vanaisa oli raskelt haige, kui ma tema seljas ronisin ja vanaema mind minema tahtis kamandada.
Vanaisa ütles : " Las laps olla ."
Ema käis külas, aga siiski oli tema see, kes mulle õmbles kaunid kleidid, mida kellegil teisel polnud ja ta valmistas ka mänguasju. Mul oli üks hiigelsuur karu ja huvitavaid ämblikke paar tükki.
Ja kord leidsin ema käekotist enda saadetud ( trükitähtedega kirjutatud ) õnnitluskaardi, mis oli nii kulunud kotis kandmisest, aga usun, et seegi on tõend armastusest.
Elada silmad kinni ja mitte näha armastust oma lähedaste väikestes tegudes, jah, see on üks viga, mida ma olen teinud.❤️
Tal on pikad valkjad juuksed, millesse on takerdunud samblatutte ja heina, ajast mil ta keerutas end maas ja roomas, nuttis välja kogu maailma valu, nii väikese tüdruku teadmatust ja hirmu , kui ka küpse naise igatsust ja lootust.
Nüüd ta istub, riided porised ja määrdunud, silmad veekalkvel ja tema pisaraist tärkavad aina uued ja uued pääsusilmad.
Ja taevas tema kohal on tüünelt sinine ja kaitsev ja mets on võtnud naise kehakontuurid oma embusse.
Nii paistab eemalt...lihtsalt üks tüdruk, neiu, naine...ta istub seal igavesti.
Ja ta silmad on sinilillede värvi....
Selle loo rääkis mulle tädi Vaike, minu kallis hing lapsepõlvest, kes polnud isegi mu sugulane, aga samas oli ta minu jaoks midagi enamat.🕯️🕯️🕯️
"Olime kutsutud minu mehevenna Vello matustele. Kuna elasime teises Eesti otsas, siis selleks, et matuse päeval õigeks ajaks kohal olla, sõitsime juba eelmisel õhtul lahkunu koju.
Õhtu Vello kodus oli nagu ikka sellises olukorras, kurbusega looritatud ja rusuv. Meenutasime vanu aegu ja vaatasime fotosid.
Äkki kuulsime koputust. Kuna Viive ( mehe vennanaine) oli päris korralikult endast väljas ja minu mees oli läinud kabelisse venda vaatama, siis ma olin ainus, kes sai ust avama minna.
Tegin ukse lahti ja seal seisis musta riietatud mees.
Räme, hauatagune hääl küsis :" Kus mehed on ?" Ja käskivalt :" Saada mehed välja !" Nägin meest nii selgelt enda ees, aga ühtäkki ta kadus, heitsin veel pilgu ukseesisele rajale, aga ei näinud lumel ühtki jälge, mees oli nagu õhku haihtunud.
Minu ehmatust on raske kirjeldada, olin tummaks löödud. Kas oli see viirastus, või keegi tegi rumalat nalja ? Või hoopis nägin ma ilmsi und ?
Ma ei tea seda, aga varsti peale Vello matuseid jäi mu mees raskelt haigeks ja suri aasta jooksul, samuti hukkus õnnetult pere noorim poeg Kalle.
Niisiis aasta jooksul surid kõik pere meessoost liikmed."
Alljärgnevat lugu kogesin ise.
🥀🥀
Olin kahekümnendates, kui elasime mehega minu vanaema kodus Lõuna - Eestis, ühes pisikeses külas.
Kõik küla inimesed käisid omavahel läbi, koos peeti sünnipäevi ja matuseid.
Seegi kord olime kutsutud naabrimehe matusele.
Mäletan,et selleks ,et kalmistule ja peielauda jõuda oli tellitud buss.
Istusime bussis kõige tagumises reas, mina koos mehega ja mehe sõber Andres.
Andres oli väga tore ja lõbus poiss ja tol matusepäeval kuidagi eriti ülemeelikus tujus. Ometigi olid need tema vanaisa matused, aga Andrese hele naer kõlas bussis üle kõige. Ma veel mõtlesin, et see pole päris õige päev ja õige koht nii õnnelik olemiseks. Samas oli see viimane kord, mil ma kuulsin teda naermas, ehk temagi tunnetas ette, et see on viimane kord koos sõbraga naerda.
Läks vast umbes nädal mööda, kui tuli teade, et Andresel juhtus õnnetus.
Ta oli mootorrattaga vastu puud sõitnud,silmapilkne surm. Külanaised teadsid rääkida, et vaatepilt oli õõvastav, pool nägu lömastatud ja üks silm silmakoopast väljas.
Kas seal bussis ta kuidagi tõesti aimas ette, et need on viimased päevad tal elada, või siis vanaisa kutsus üleannetu pojapoja endale järele, muidu tal seal Toonela teel natuke igavavõitu.🙂
Mida ma veel surmaga seoses mäletan ?
Kunagi ei lähe meelest minu vanaema pilk ja kutse : " Tule minuga kaasa, tule aita mind ."
Vanaema surmast on juba palju aastaid, aga ometigi on see kõik väga meeles ja kuidagi hinge põletatud, see tema kutse ja see, et ma ei läinud.
Minu vanaema oli tegelikult nagu minu ema. Vähemalt oli ta minu lapsepõlves kõige tähtsam inimene.
Mäletan, et lapsena nutsin palju hirmust, et vanaema võib surra, ikka küsisin :" Mis saab minust, kui Sina sured ?"
Ma ei mäleta vastust, aga väga hästi on meeles, et kui vanaema tõeliselt suri, siis ma ei valanud mitte ühtegi pisarat.
Kas olin juba kõik pisarad tema eest ette ära valanud, või ma teadlikult hoidsin end valust, seda ma ei tea.
Ta oli väga haige, vähi neljas staadium ja lootust tegelikult polnud. Aga ta ise uskus ikka, rääkis :" Kui kevad tuleb, siis mul läheb paremaks."
Kui ta haiglas oli, siis teised palatikaaslased rääkisid, et Emilie ( nii oli vanaema nimi) käib öösel üleval ja paneb teistele tekid peale, kui need on maha libisenud.
Nii tegi ta ka mulle lapsepõlves.
Ja ometigi, kui ta haiglast välja sai ( ta saadeti koju surema) , siis kutsus ta mind endaga, aga ma ei läinud. Ja siis oli kevad. 🥀
Mul polegi vabandusi. Võiks ju öelda, et mul oli siis kaks väikest last ja keeruline abielu, mis on ka tõsi, aga ma oleksin ikka saanud kuidagi.
Selle asemel pidi vanaema oma viimased päevad veetma oma tütre läheduses, kes ei olnud usaldusväärne.
Nüüd mõtlen, et see oli ehk põgenemine minu poolt, ma ei tahtnud näha teda suremas.
Mis veel imelikum, ma isegi jäin vanaema matusele hiljaks.
Nüüd kiskus vist ülemäära kurvaks, lõpetan selleks korraks surmateemad.
Alljärgnev lugu pole minu elust, selle rääkis mulle üks murelik ja kurb ema.
Kahjuks võib selline asi juhtuda meist igaühega, me pole iial selleks valmis.
❤️❤️❤️
Istun siin ja nutan vaikselt seda kirjutades. Tegelikult tahaks karjuda ja midagi katki teha, nii neetult ebaõiglane tundub minu olukord.
Mõtlen, millega ometi ma selle ära teenisin ?
Miks just mulle nii tehti ?
Kas kasvatasin ma oma poega valesti, milles ma ometi vea tegin ?
Sadu küsimusi ringleb peas, aga vastuseid neile ma ei tea, ilmselt ei saa kunagi teada.
Aga elama peab ja tuleb vedada oma koormat, senikaua kuni on jaksu.
Kuni eelmise aasta maikuuni olin ma võla ja liisinguvaba, mu taust oli puhas.
Vist oli esmane ohumärk 6. mai, kui sain kurja sõnumi ja hiljem ka kõne sms rahalt. Mul olevat võlgnevus, ma ei teadnud sellest midagi, arvasin, et eksitus.
Kahjuks polnud tegu eksitusega, selgus, et minu poeg oli minu nimel laenu võtnud.
Minu arupärimisele vastas poeg, et see on ainus juhtum ja vabandas ja lubas, et rohkem pole.
Uskusin.
Siis tuli uus nõudmine, järgnesid Bandora, Credit24, Omaraha jne..
Alati lubadused, et rohkem ei ole, ega tule.
Ma ütlen ausalt, et karjusin oma hääle ära ja nutsin ja pärisin aru.
Ma ei suutnud mõista, kuidas minu poeg, kes oli nagu musterpoeg ( ei joonud, ei suitsetanud, ei olnud öösiti väljas), kuidas tema sai midagi sellist teha.
Tema kes oli nii kaastundlik, nii abivalmis, nii südamlik.
Praeguseks maksan ma poja poolt tekitatud võlgasid peaaegu 400 eurot kuus ja seda jätkub mulle vähemalt pooleks aastaks, paar laenu on võetud viie aasta peale, nii et neid jätkub kauemaks.
Kokku summa, mis ta minu nimel on laenu võtnud jääb minu andmetel 5000 - 6000 vahele, aga päris kindel ma olla ei saa, kuna iga hetk võib ilmuda välja mingi uus võlg , millest ma ei tea.
Kuidagi nii ebaõiglane ja kurb tunne on ja kaob igasugune mõte tööd teha ja pingutada. Mille nimel ?
Sünnitad poja, kasvatad, vaatad tema süütutesse sinisilmadesse, usud tema juttu, võtad vastu tema toodud lilled. Naeratad, hoiad südames, hoolitsed.
Ja siis mingil hetkel ta hävitab sind, lööb noa südamesse ja sinu valust on temal ükskõik.
Kuidas ma saan raha kokku ja kas üldse saan, see pole ju tema mure. Emad ongi armastama loodud, armastama ka siis, kui enam midagi pole, mis vääriks armastust.
Kahjuks on minul nii, et reedavad just need inimesed, kellest ma mõtlen kõige paremini, keda ma usaldan.
Ja mõnikord üllatavad positiivselt need inimesed, kes pealtnäha külmad ja hoolimatud on.
Vabandust, kui kellegi tundeid riivasin, aga pidin selle kirja panema.
Täna ma tahaksin kirjutada maskidest.
Mitte nendest maskidest, mida enamik meist viimasel ajal poes ja muudes avalikes , kinnistes ruumides kannab.
Ei, hoopis neist maskidest, mida me kanname suheldes teiste inimestega ja mitte ainult, mõnikord ja tegelikult ikka päris tihti me paneme maski ette ka iseendale silma vaadates.
Meile päriselt ei sobi see, kes me ise oleme. Me peame end ilusamaks rääkima, tegema, peame saavutama mingi positsiooni, mingi rahasumma, et me saaksime rahul olla.
Võib - olla üldse me ei taha, et keegi hiiliks maski taha, kas me oleme ikka nii rahul endaga ja nii tasakaalus, nagu näidata püüame ?
Võib - olla on meil ridamisi saavutusi elust ette lugeda, et ikka veenda teisi ja ka ennast, et me oleme tublid ?
Või mis see on, mida me kardame ?
Kardame endale otsa vaadata ?
Mis siis juhtub, kui võtame maski eest ja vaatame otse endale silma, vaatame oma hinge ja tema vajadusi ?
Minu poolt oli see ausus, oli siirus, oli ainus õige tee.
Vaikselt , kuid kindlalt varisesid müürid, mis kaitsesid mind tunnete eest.
Minu süda tegi valiku ja mõistusel polnud seal midagi rääkida.
Väikeste sammudega tulid mu hinge, tasahilju kinnitasid koha.
Kui kõik tuli ilmsiks, siis ma tahtsin loobuda, kaitsta Sind, aga salamisi ma lootsin, et Sina ei loobu.
Ma leidsin Sind taas ja kaotasin ja uuesti leidsin....
Pole vahet, et Sa mind ei armasta...mina olen olnud siiras ja see, just see peaks valgustama minu teed.
Ma otsustasin, et võtan need killukesed, raasukesed, mis Sa mulle annad, sest muidu pole mul midagi.
Kui midagi oli meie vahel,
siis oli see midagi ilusat ja hetked on head ka siis, kui liigub vaid mõte läbi sõnumite.
Midagi ei saa iial olla puhtamat, siiramat, kui kahe inimese vaheline sulandumine
Midagi ilusamat ei saa olla otsustusest anduda, anda end teisele ja võtta vastu.
Ja ilus on see vaid siis, kui on otsustus, kui on lubamine ja see tuleb siiralt südamest.
Ma alati mõtlen, kui me kohtume, hetked on head ....
Ma kuulan Sind ja ma ei kuule, hiljem alles mõte jõuab kohale.
Siis see riivab valusalt....jah, sa rääkisid...
Minu ootused....lootused olevat suuremad....tõesti või ?
Peaks neist rääkima...
Ma tahtsin olla õnnelik...ja ma lootsin, et praeguseks...me oleksime juba selle õnnekarika tühjaks kummutanud..
Jah, minu hing on kinni Su hinges....
Armastus on minu jaoks armastus....see pole kooselu ega abielu...
Armastus on enamat kui kirg, nauding ....see on otsustus.
