Mitte kunagi varem pole mul suvest olnud nii ükskõik.

See on midagi, mida sa ootad, aga kui see on sul käes, siis enam midagi ei oska peale hakata.

Vaatan teiste puhkusepilte ja korraks nagu tekib mõte : " Tahaks ka.", siis jälle vaatan oma südamesse ja küsin endalt : " On mul seda vaja, mis see annab mulle ?" 

Ja mõistmine tuleb, seda pole mul praegu vaja. 

Praegu on tarvis olla iseendaga, vaadata enda sisse, leida kõik see, mille olen kaotanud, iseendast.

Jah, ma olen inimestest eraldunud.

Aeg - ajalt on mul päris hea üksinduses olla, selline zen tunne. Teen kõike suure pühendumisega või siis ei tee üldse midagi.

Olen tegelenud enda valusate tunnetega, enamik neist pärineb lapsepõlvest.

Olen jõudnud sinnamaale, kus nägin ennast vanaema kallistamas ja vaimusilmas ta andestas mulle.

See mälestus, see süütunne on nüüd vabastatud , aga ees on veel pikk tee iseenda täieliku aktsepteerimiseni.

Mul oli juba täitsa hea olla, rahulik kuidagi, aga siis üks pilk kalendrisse ja kogu mu rahu varises kokku.

Jah, ma olen kahe viimase aasta jooksul palju kogenud.

Olen lõpetanud pikaajalise kooselu, olen tutvunud kellegagi, kes on olnud mu õpetaja, kuigi ise ta seda ilmselt ei usu .

Ega ilma temata poleks ma iial hakanud endasse kaevuma , tema vallandas minus kõik haavad ja tõi välja valukohad, millega tegeleda.

Jah, ta on minema kõndinud, aga sellest pole ju midagi, kuna me pole ju koos olnudki.

Sellest pole midagi..

 Mitte midagi..

Midagi 💚💙❤️

Ma arvasin, et meil võiks olla olevik.

Ju siis nii on parem.

Kellegi jaoks , kusagil.

Ja mõtted sellel kohal jooksevad ummikusse.

Minu õpetaja on vaid miraaž kõrbes ja praegu valgusaastate kaugusel 😀