Selle loo rääkis mulle tädi Vaike, minu kallis hing lapsepõlvest, kes polnud isegi mu sugulane, aga samas oli ta minu jaoks midagi enamat.🕯️🕯️🕯️
"Olime kutsutud minu mehevenna Vello matustele. Kuna elasime teises Eesti otsas, siis selleks, et matuse päeval õigeks ajaks kohal olla, sõitsime juba eelmisel õhtul lahkunu koju.
Õhtu Vello kodus oli nagu ikka sellises olukorras, kurbusega looritatud ja rusuv. Meenutasime vanu aegu ja vaatasime fotosid.
Äkki kuulsime koputust. Kuna Viive ( mehe vennanaine) oli päris korralikult endast väljas ja minu mees oli läinud kabelisse venda vaatama, siis ma olin ainus, kes sai ust avama minna.
Tegin ukse lahti ja seal seisis musta riietatud mees.
Räme, hauatagune hääl küsis :" Kus mehed on ?" Ja käskivalt :" Saada mehed välja !" Nägin meest nii selgelt enda ees, aga ühtäkki ta kadus, heitsin veel pilgu ukseesisele rajale, aga ei näinud lumel ühtki jälge, mees oli nagu õhku haihtunud.
Minu ehmatust on raske kirjeldada, olin tummaks löödud. Kas oli see viirastus, või keegi tegi rumalat nalja ? Või hoopis nägin ma ilmsi und ?
Ma ei tea seda, aga varsti peale Vello matuseid jäi mu mees raskelt haigeks ja suri aasta jooksul, samuti hukkus õnnetult pere noorim poeg Kalle.
Niisiis aasta jooksul surid kõik pere meessoost liikmed."
Alljärgnevat lugu kogesin ise.
🥀🥀
Olin kahekümnendates, kui elasime mehega minu vanaema kodus Lõuna - Eestis, ühes pisikeses külas.
Kõik küla inimesed käisid omavahel läbi, koos peeti sünnipäevi ja matuseid.
Seegi kord olime kutsutud naabrimehe matusele.
Mäletan,et selleks ,et kalmistule ja peielauda jõuda oli tellitud buss.
Istusime bussis kõige tagumises reas, mina koos mehega ja mehe sõber Andres.
Andres oli väga tore ja lõbus poiss ja tol matusepäeval kuidagi eriti ülemeelikus tujus. Ometigi olid need tema vanaisa matused, aga Andrese hele naer kõlas bussis üle kõige. Ma veel mõtlesin, et see pole päris õige päev ja õige koht nii õnnelik olemiseks. Samas oli see viimane kord, mil ma kuulsin teda naermas, ehk temagi tunnetas ette, et see on viimane kord koos sõbraga naerda.
Läks vast umbes nädal mööda, kui tuli teade, et Andresel juhtus õnnetus.
Ta oli mootorrattaga vastu puud sõitnud,silmapilkne surm. Külanaised teadsid rääkida, et vaatepilt oli õõvastav, pool nägu lömastatud ja üks silm silmakoopast väljas.
Kas seal bussis ta kuidagi tõesti aimas ette, et need on viimased päevad tal elada, või siis vanaisa kutsus üleannetu pojapoja endale järele, muidu tal seal Toonela teel natuke igavavõitu.🙂
Mida ma veel surmaga seoses mäletan ?
Kunagi ei lähe meelest minu vanaema pilk ja kutse : " Tule minuga kaasa, tule aita mind ."
Vanaema surmast on juba palju aastaid, aga ometigi on see kõik väga meeles ja kuidagi hinge põletatud, see tema kutse ja see, et ma ei läinud.
Minu vanaema oli tegelikult nagu minu ema. Vähemalt oli ta minu lapsepõlves kõige tähtsam inimene.
Mäletan, et lapsena nutsin palju hirmust, et vanaema võib surra, ikka küsisin :" Mis saab minust, kui Sina sured ?"
Ma ei mäleta vastust, aga väga hästi on meeles, et kui vanaema tõeliselt suri, siis ma ei valanud mitte ühtegi pisarat.
Kas olin juba kõik pisarad tema eest ette ära valanud, või ma teadlikult hoidsin end valust, seda ma ei tea.
Ta oli väga haige, vähi neljas staadium ja lootust tegelikult polnud. Aga ta ise uskus ikka, rääkis :" Kui kevad tuleb, siis mul läheb paremaks."
Kui ta haiglas oli, siis teised palatikaaslased rääkisid, et Emilie ( nii oli vanaema nimi) käib öösel üleval ja paneb teistele tekid peale, kui need on maha libisenud.
Nii tegi ta ka mulle lapsepõlves.
Ja ometigi, kui ta haiglast välja sai ( ta saadeti koju surema) , siis kutsus ta mind endaga, aga ma ei läinud. Ja siis oli kevad. 🥀
Mul polegi vabandusi. Võiks ju öelda, et mul oli siis kaks väikest last ja keeruline abielu, mis on ka tõsi, aga ma oleksin ikka saanud kuidagi.
Selle asemel pidi vanaema oma viimased päevad veetma oma tütre läheduses, kes ei olnud usaldusväärne.
Nüüd mõtlen, et see oli ehk põgenemine minu poolt, ma ei tahtnud näha teda suremas.
Mis veel imelikum, ma isegi jäin vanaema matusele hiljaks.
Nüüd kiskus vist ülemäära kurvaks, lõpetan selleks korraks surmateemad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar