Täna ma tahaksin kirjutada maskidest. 

Mitte nendest maskidest, mida enamik meist viimasel ajal poes ja muudes avalikes , kinnistes ruumides kannab. 

      Ei, hoopis neist maskidest, mida me kanname  suheldes teiste inimestega ja mitte ainult, mõnikord ja tegelikult ikka päris tihti me paneme maski ette ka iseendale silma vaadates.

Meile päriselt ei sobi see, kes me ise oleme. Me peame end ilusamaks rääkima, tegema, peame saavutama mingi positsiooni, mingi rahasumma, et me saaksime rahul olla.

Võib - olla üldse me ei taha, et keegi hiiliks maski taha, kas me oleme ikka nii rahul endaga ja nii tasakaalus, nagu näidata püüame ?

Võib - olla on meil ridamisi saavutusi elust ette lugeda, et ikka veenda teisi ja ka ennast, et me oleme tublid ?

Või mis see on, mida me kardame ?

Kardame endale otsa vaadata ?

Mis siis juhtub, kui võtame maski eest ja vaatame otse endale silma, vaatame oma hinge ja tema vajadusi ?