Hetkel tunnen end kohutavalt, isegi poodi minnes ei suuda pisaraid tagasi hoida, lihtsalt tahaks pikali visata ja nutta. Varem pakkusid paljud asjad mulle rõõmu, praegu ju metsas marjad ja seened, võiks korjata. Kahjuks ei paku see midagi, nii valus on kuidagi, nagu keegi suruks mind vastu maad.

   Mõtlen, kas olnuks parem , kui ma iial poleks Temaga kohtunud, oleksin kenasti, vaikses tüdimuses elukaaslasega koos kulgenud. Mõni asi oleks ehk hea ka olnud, lähedus ehk  korra nädalas ja haiget oleks saanud regulaarselt, aga tasakesi, see oleks olnud tavapärane. 

    Praegu ma tean, mis tunne on olla väga õnnelik, kogeda kõike, isegi ilma vahekorrata, ma tean seda ja igatsus selle järele tahab mind hävitada.

   Praegu ma tean, mis tunne on väärtustada end naisena....tunda, et kõik on võimalik ja et mina ise vääringi seda.

  Praegu ma tean, mis tunne on ihata väikest puudutust, igatseda lähedust.

Praegu ma tean, mis tunne on pärast kohtumist kolmandal päeval, kui tundub, nagu terve igavik oleks möödunud.

  Kahjuks ma tean seda kõike ja ma eelistaks mitte teada....siis ma ei oskaks soovida, igatseda.