Minu tee, mis see on ?

Olen aastakümneid elanud end haletsedes, märtrina, ikka ja jälle rääkinud, kõigile kes kuulda on viitsinud, kuivõrd raske lapsepõlv mul on olnud.

Jah, omajagu on siin tõtt, kasvasin tõesti ilma isata ja enamuse ajast polnud ka ema. 

Aga ometigi mäletan, jah, nüüd mäletan, et mul olid vanaema ja vanaisa, kes mind väga hoidsid ja armastasid.

Tundsin vanaema hoolitsevat kätt ju pidevalt, kui tulin tormi ja vihmaga koolist, siis oli tema see, kes mulle poolele teele vastu tuli.Vanaema oli ka see, kes õmbles mu tekile igasse nurka paelad ja kinnitas teki niimoodi voodi külge.Ma ei tohtinud ju külmetuda ❤️

Vanaisa oli raskelt haige, kui ma tema seljas ronisin ja vanaema mind minema tahtis kamandada.

Vanaisa ütles : " Las laps olla ."

Ema käis külas, aga siiski oli tema see, kes mulle õmbles kaunid kleidid, mida kellegil teisel polnud ja ta valmistas ka mänguasju. Mul oli üks hiigelsuur karu ja huvitavaid ämblikke paar tükki.

Ja kord leidsin ema käekotist enda saadetud ( trükitähtedega kirjutatud ) õnnitluskaardi, mis oli nii kulunud kotis kandmisest, aga usun, et seegi on tõend armastusest.

Elada silmad kinni ja mitte näha armastust oma lähedaste väikestes tegudes, jah, see on üks viga, mida ma olen teinud.❤️