Lumepehmuses

 Hingematvalt ilus ja karge talveilm, tulin just õuest ja varbad külmetavad, justnagu lapsepõlves, kui pidin talvel koolibussi ootama.

Tuttav tunne, nii see on, täna ma lihtsalt ootasin ühte inimest, kuigi teadsin täpselt, et teda ei tule ja teda isegi pole seal, kus ma teda ootasin, ometi midagi minus tundis tema lähedust seal lumes kahlates.

Ma ootasin kaua, ise ei teagi, mida täpselt, lasin lihtsalt endal olla, hingel otsida ja loota.

Mida oleks see inimene minust arvanud, kui ta teadnuks, aga ei, ta ei saa kunagi teada.

Miks ometi nii on, et tunnen end mõnikord nii üksikuna, hing otsib ja ootab püüdmatut.

Miks on nii, et elus juhtub nii harva, et tunded on vastastikused?

Miks on nii, et mina armastan ühte inimest nii palju, et ta on minu jaoks terve maailm, aga mina tema jaoks vaid kui hommikune vihmasabin, mille jäljed keskpäevaks kadunud.

Tulin mööda lumist teed ja mõtlesin, et kui ma teaks, kus ta elab, siis ma läheksin ja kõnniksin lumes ta akende all, lootuses, et näeksin ta varju liikumas toas.

Ma tunnen teda juba aastaid, aga see igatsus ja valu tema järele ei leebu, vaid näib süvenevat.

Midagi pole me vahel, ehk ainult terve universum, ma olen tema avastamata planeet ja tema minu kuu, mille poole ma igal öösel hundina ulun.

***

Armastus pole tegu, see on hingeseisund.

 Armastus on see, millest on palju laule loodud ja igaüks mõistab seda erinevalt...

millal on see põgus kiindumus, armumine ja millal saab sellest armastus, sedagi me kas ei tea või mõistame jällegi sootuks erinevalt.

Täna jäin mina mõtlema ühele oma armastusele. Sellest on nüüdseks möödas juba aastaid, aga kuidagi ilma ette hoiatamata see meenus  ja pean selle kirja panema, muidu rahu ei saa.

Mulle hakkas internetis kirjutama mingi mees, tal polnud isegi profiilipilti ja nimi oli väljamõeldud, ma tavaliselt jätsin sellised kohe kõrvale, aga selle isendi puhul kuidagi vaatasin läbi sõrmede, lugesin ühte ja teist ja kolmandatki  sõnumit ja lõpuks sai nendest paarist kirjutisest paarkümmend ja suhtlesime niimoodi mitu  kuud. Mul tekkis tema suhtes mingi usaldus, kiindumus või siis armumine, mõelge igaüks oma rikutuse tasemest lähtuvalt ( nali).

Jah, ta tuli mind külastama minu kodulinna, meid lahutas ikka mitusada kilomeetrit. Oli kirjadega tehtud eeltööd ja seega mind ei ehmatanud tema välimus, kuigi pean aususe huvides ütlema, et ta ei olnud ilus mees. Hästi pikka kasvu, tugev, aga näo poolest selline, kelle poole ma tavaliselt ei oleks vaadanud. Jalutasime koos, näitasin talle meie väikelinna vaatamisväärsusi ja korraks ta kallistas mind, tundsin väga tugevalt tema südamelööke, see tundus veidi ebaloomulik. Hiljem saingi teada, et tal oli südamestimulaator. Ta ise ütles : "Jah, see võib sind kurdiks teha."

Siis sellest see esialgne mulje, et tema süda minule nii tugevalt reageeris.

Esimesel kohtumisel midagi peale kallistuse meie vahel ei juhtunud, läksime lahku, pärast ta helistas mulle, aga midagi ei rääkinud. Veidi kummaline hetk.

Sealt edasi läks asi segaseks, mina olin ju armunud, tema kohta ei osanud midagi öelda. Sain teada, et ta on vaba, minust üle 10 aasta vanem ja edukas, vähemalt tema enda jutu järgi.

Mina olin tollel ajahetkel samuti üksik naine, seega olin avatud tõsisele, kindlale suhtele.

Mida tema otsis, seda ma aru ei saanudki. Kirjades oli mõnusalt soe, romantiline toon, kinnitused, et ma olen midagi erilist, või siis lihtsalt ma tahtsin seda niimoodi mõelda.

Peale seda kohtusime veel, käisime söömas ja mulle avaldas muljet tema oskus uksi avada, ta ei lubanud mul enne autost väljuda, kui ta ukse avas ja sama oli autosse sisenedes, see oli minu jaoks täiesti uus asi. Pani ikka täiega pead vangutama ja alt ülesse vaatama. Muidugi sama oli söögikohta sisenemisel, ma ei pidanud ühtegi ust puudutama. Täiuslik.

Aga muus mõttes ? Kui kunagi intiimsuseni jõudsime, siis selles osas ta oli väga kummaline, kui muidu väljaspool voodit ta oli galantsus ise, siis minuga kahekesi olles ta hellitustele aega ei raisanud, see oli nagu tormijooks kindlusele ja selle silmapilkne vallutamine. Ehk siis ma tundsin end nagu mingi asjana, mida kasutati. Ta tundus siis  tohutult külm ja emotsionaalselt ligipääsmatu ja see oli kontrastiks sellele mehele, kes mulle armsaid ja romantilisi kirju kirjutas.

Ometi ma olin ikkagi tema küljes kuidagi emotsionaalselt kinni. Kõige hullem oli see, et ma ei saanudki aru, et kas meil on suhe, või meil pole. Minul ei olnud kedagi teist ja nii ma siis ootasin. Just, ta jättis mind ootama.

Üks päev meenub minevikust.

Oli imeline sügispäev, olin rulluiskudega sõitmas, see oli tegevus, mida väga nautisin, kiirus ja vabadus. Ta ei olnud vist umbes kuu aega helistanud ja nüüd äkki oli kõne :" Ma tahaks sinuga kohtuda, kas saad tulla.?"

Muidugi ma sain, ma olin nii õnnelik temast kuuldes. Leppisime õhtuks kohtumise kokku ja siis tekkis minus eufooria. Sõitmise asemel ma nüüd lendasin, meeleolu oli ülev ja siis mingil hetkel, sõites jalakäijate teel, ma tahtsin pidurdada, aga teel oli ees mingi ebatasasus, konarus ja ma korraks kaotasin tasakaalu, haarasin instinktiivselt aiast kinni, aga see oli ülevalt okastraadiga kaetud ja see traat lõikas mul kaks sõrme peaaegu luuni läbi. 

Šokk, valu, veri voolamas üle mu valge jaki ja siniste pükste, mingi hetk ma ei teadnud mida teha, olin abitu. Surusin lihtsalt vasaku käega jaki kõvasti vastu sõrmi, et peatada verevoolu, aga sellest oli vähe kasu, jakk muutus verest punaseks. Siis ma taipasin, et umbes kilomeetri kaugusel on linna arstipunkt, kiirabi ja saan sealt abi. 

Kõndisin siis kiirabisse, seal õmmeldi mul sõrmed kinni ja pakiti kenasse valgesse ümbrisesse.

Niimoodi läksin siis õhtul deidile.

Aga jah, päeva haripunkt oli ära olnud ja nüüd tagantjärele ma enam ei mäletagi, mis me tol õhtul rääkisime või tegime, see ei ole enam oluline ka. Lihtsalt tõin enda jaoks välja kuivõrd oluline oli see hetk, mil ta helistas ja kui õnnelikuks see tegi, aga samas viis mu tähelepanuvõime ja nõrgestas mind.

Ega meie suhtlus kaua ei kestnudki, mingil hetkel ta kirjutas mulle :" Sa oled liiga hea, et tõsi olla, aga mina ei ole veel valmis paikseks jääma ja sina pole armukese tüüpi."

Jah, eks see oli valus, aga õnneks ma ei lootnudki tolleks hetkeks enam tema peale ja olin ise juba edasi liikunud. 

Sellest läks veel umbes aasta, kui ta uuesti kirjutas :" Ma olen nüüd leidnud kellegi ja olen uuel ringil."

Jällegi jäi arusaamatuks tema kirjutamise mõte, ma olin ju temast juba ammu loobunud ja polnud kordagi temaga ühendust otsinud.

Samas ma saan seda ikkagi armastuseks nimetada, sest ta on meeles, või siis need emotsioonid, mis tekkisid temaga suheldes. On ju eluteel ka inimesi, tublisid ja häid, kellest vaata et nimegi ei mäleta.

 Me siis jälle pojaga Sharmis, teist korda aasta jooksul, kui eelmisest reisist kirjutasin pikalt, laialt, rääkisin hotellist ja kõigest muust, siis seekord olen üpris vait, sest väga polegi midagi pajatada, hotellist kindlasti mitte, sest see on imeline. 

Mitte midagi ei saa ette heita, kõik on olemas, puhtus, vesi ja tubade koristus iga päev, lisaks internetiühendus terves hotellis ja kuum vesi koos korraliku veesurvega.

Söökide valik on samuti piisav ja lisaks joogid, nii alkohoolsed kui tavalised karastusjoogid. Ma ise pole kokteilide jooja, eelmisel reisil piirdusin vaid ühe alkot sisaldava joogiga terve nädala jooksul ja sedagi ma ei valinud ise, vaid see kingiti mulle, jõin ära, sest see nägi lihtsalt nii hea välja. Selle reisi jooksul on kokteile olnud kaks, tänagi lasin ühe teha baarmeni vabal valikul, aga tegelikult juba poole joogi peal kahetsesin,  üldse lasin alkot lisada, sest see kokteil tundus minu jaoks liiga kange ja mõru. 

Aga mis siis muidu põnevat ?

Isegi mitte paariks minutiks ei saa oma toitu jätta järelvalveta lauale, kui seda pead tegema, lihtsalt asetad taldriku saiakesega lauale ja lähed kohvi võtma, riskid sellega, et kohe on mingid mustad linnud ( hakid ?) platsis  ja üritavad su toitu varastada. Seega jah, alati peab oma toidul  silma peal hoidma.

Mis veel ?

Mul on sellel korral mingi jama ühe hotelli töötajaga, juba esimesest päevast peale ta kuidagi piirab mind. Ma olen mitmeid kordi talle öelnud, et ma pole huvitatud, aga see ei paista mõjuvat, ta tuleb ikka ja jälle minuga rääkima.

Eelmisel päeval tõi ta mulle salvrätiku, kuhu oli kirjutatud tema telefoninumber ja ta palus, et talle kirjutaksin.

Muidugi ma ei kirjutanud, sest millest mul oleks temaga rääkida ?

Mees on ilmselt sellises vanuses, et võiks mulle poja eest olla, ta on heas füüsilises vormis, klassikaline Egiptuse mees. Tean, et paljud naised peavad neid mehi võluvateks, aga ma olen vist pime või tundetu, või lihtsalt liiga vana.

Igatahes mind jätab see mees ükskõikseks, pigem on see nii tüütu ja ahistav, et ta kõnnib mul järel ja räägib, kui väga ta mind armastab ja et ta tahaks kogu aeg minuga koos olla.

Lisaks olen ma tema sõnul imekaunis ja ta ei saa öösel magada minu pärast, et ta ei saa tööd ka teha, sest mõtleb vaid minuga rääkimisest.

Njah, peaks olema ju imetore, kui keegi on sinust huvitatud, aga ei ole.

Üldsegi ei ole, ebameeldiv ja koormav on. Täna teatasin talle, et olen abielus ja palun hoidku minust eemale. Tundus veidi pettunud olevat, loodetavasti ei saanud ma nüüd endale vaenlast.

Aga lõppude lõpuks pole sellel lihtsal töölisel siin suuremat võimu, nii et ma väga vist muretsema ei pea.

Kunagi üks naine rääkis, et Egiptusesse tulles on meeste tähelepanu garanteeritud, et ole ükskõik kui vana või mis iganes kaalus, ikkagi sind märgatakse ja saad komplimente ja seda lihtsalt sellepärast, et sa oled naine.

No ma ei tea, võib - olla see ongi nii, või siis hoopis  kohalikud mehed lähenevad keskealistele naisturistidele, arvates, et need on nagunii seksipuuduses ja neid on seetõttu kerge " ära rääkida " või siis mõned noormehed soovivad endale nn " suhkruemmet " leida. Tõesti ei tea, kuidas lood tegelikult on, aga siin ma siis olen praegu, kirjutan seda juttu jahedas hotellitoas ja püüan enda kiusajast eemale hoida.

Tunded ?

Mul on heameel, et pojaga oleme reisil alati lähedasemad, kui kodus.

Minu poeg pole tavaline teismeline, ta on eriline, arukas ja tark poiss, võimeline õppima vaid neljadele - viitele, aga sotsiaalsed oskused on tal nõrgad.

Me kodus kahekesi olles väga ei suhtle, ta kuidagi kaevub oma tuppa ja teda sealt välja saada on suht võimatu. Meil puudub kodus olles kontakt, ma ei oska kuidagi seda müüri meie vahelt lõhkuda.

Armastus teeb haiget, ka lihtsalt ema ja lapse vaheline side teeb haiget. Vaatan oma poega ja tahaks talle kõige paremat, tahaks talle õnne, aga ma ei saa kuidagi seda õnne talle kätte tuua.

Ainus, mida ma saan teha, saan temaga koos reisida, emotsioone jagada, isegi see on juba midagi, kui me viibime ühes toas ja räägime, suhtleme nagu ema ja laps.

Jah, ikka on raske, mõnikord ei taha ta hommikul ärgata, et sööma tulla ja on juhtumeid, kus ta tahaks päev läbi toas olla, aga lasen probleemist lahti ja naudin neid hetki, kui oleme koos ja naudime lõbusaid hetki.

Meri ?

Lained, lained ja veelkord lained. Meri oli tormine ja lained peksid  kaldakividesse. Ujusime kohe kalda ääres väikesel piiratud alal, veepõhja vaadates paistis pelutav sügavik, selle kohal hallide kalade parved ,  lisaks mõned sinised, kollased , roosad. 

Imeline nagu ikka, lisaks vesi on soe, siiski võrreldes õhutemperatuuriga mõnusalt jahutav.

Mere ääres meil liiga palav ei olnud, seal on piisavalt tuult, mis keha maha jahtub, oli isegi paar hetke, mil ma tundsin soovi midagi jaheduse kaitseks peale võtta.

Loen oma teksti ja mitte ei viitsi vigu parandada ja sõnastust lihvida, tean ja näen, et tekst on konarlik ja kohati mitte nii ladus, nagu sooviksin, aga ajan kõik palava ilma süüks.

Samas, mis palav see ikka niiväga on, kõigest 36 - 38 soojakraadi, just täpselt paras minu jaoks, hotelli territooriumil, kivide vahel veidi kõrvetav küll, aga mere ääres seevastu super. Armastan enamasti soojust, samas ma üldse ei talu palavust eluruumides sees, see muudab mind nõrgaks.

Kodus oligi mul see probleem, et liiga soe oli toas ja kliimaseadet mul pole, seega tundsin ennast nagu vangis olevana.

See oli siis üks põhjus, miks põgenesin siia - Sharm el Sheiki, tahan nautida sooja, samas puhata jahedas. Võib - olla mõnevõrra naiivne mõtteviis, aga olen ju siiski naine ja mõnetine kaootilisus ja tunnetest lähtuv käitumisviis peaks olema lubatud. 

Ma olen viimasel ajal ennast oma kodus tundnud nagu eksinuna, nagu ma poleks õiges kohas, nagu mu aeg seal korteris hakkaks läbi saama. See on veider tunne ja ma ei oska seda endale mõistusega selgitada, see on lihtsalt selline tajumine.

Aga las see olla, pole mõtet kaevuda kusagile, kust vastust veel leida pole, iga asi tuleb omal ajal ja küllap teadmisedki kohale jõuavad. Praegu lihtsalt naudin siinolemise aega , ilma kohustuste ja muredeta. 

 Jaanipäevast midagi...

See püha on minu jaoks veidi ebaselge ja hägune, alati olnud täis ülisuuri ootusi ja sõnajalaõie leidmise lootusi.

Päädinud on see kõik sääskedest puretud ihu ja mõnel juhul ka ebameeldiva enesetundega järgmisel päeval.

Juba päris noore tüdrukuna ma ootasin seda päeva ja nagu oleks kõikide magamata ööde unistused pidanud täituma Jaanilõkke  paistel.

Hing oli täis mingit imelikku igatsust, tule süütamise, pimeda metsatuka, kutsuva muusika järele, ühel hetkel siiski mõistsin, et midagi ei tulegi, aga ometi aasta - aastalt läksin sama lootusega, ise teadmata, mida täpselt ma niiväga igatsen, ma ei saanud seda kunagi.

Alati oli see mõte, ootasin Teda igalt poolt tulemas, arvasin, et ehk peidab ta end rahvahulgas, või on alles saabumas, aga kindlasti tunneb ta mind kohe ära ja sealt edasi pole enam kummalist tühjust hinges, ega hingekriipivat igatsust.

Ta jäigi  tulemata, siiani ja nüüd on juba hilja teda otsida, sellepärast pole mind sellel aastal teie hulgas...

Aga vilkuvad sädemekesed metsa all, no nende pärast ehk võtaks kunagi ette retke hämarusse.

Jah, lugesin nüüd üle oma kirjutatud teksti ja ikkagi nõustun kõigega.

Jaanipäev ja Jaanituli, need on veidi erilised, minu kõige õnnetumad pühad aegade jooksul, aga eks see on sellepärast nii, et olen olnud ootustes.

Mitte kunagi pole ma õnne või armastust otsinud Jõulude või aastavahetuse ajal, isegi mitte Lihavõtete paiku, aga " vaesed Jaanid " oleks nagu see aeg, mil armastus peaks uksele koputama.

Kes teab, millest see alguse sai, see lootus.

Olin alati veidi teistmoodi, pealispinnal naeratav ja seltskondlik, sisemuses peidetuna kartlik ja haavatav. 

Sellel aastal ma otsustasin, et Jaanipäev ja Jaanituli, need on täiesti tavalised päevad. Midagi erilist ei pea juhtuma ja ootust pole vaja. Lihtsalt rahu.💚

 

Ma pole viimasel ajal mitte midagi siia otse oma elust kirjutanud, aga praegu tunnen, et pean, ehk hakkab kergem.

Olen hetkel  tööl ja kuna kõik on tehtud ja üle jääb vaid oodata kliente, keda aga esmaspäevase päeva tõttu eriti ei ole, siis mõte liigub oma murede juurde ja päris raske on pisaraid tagasi hoida.

Mingi hädaorg on viimastel päevadel mu elu olnud.

Eelmisel neljapäeval käis poeg ( 13 a) klassiga loomaaias ja kuidagi õnnestus tal seal teistest eralduda ja õpetaja ning loomaaia töötajad otsisid teda, asjatult .

Klassijuhataja ja mina olime väga mures, aga poeg jõudis õnneks ise koju.

Olevat lihtsalt teistest eemale jäänud ja pärast enam ei leidnud kaaslasi üles.

Järgmisel päeval läks poeg koos sõbraga kinno , kaasas 2 Apollo kinkekaarti ( väärtusega 40€ kokku) ja kui nad Solarise Apollo kinno jõudsid, siis avastasid, et piletid olid kadunud, ilmselt kukkus see ümbrik koos piletitega bussis taskust välja.

Ma ei pahandanud ega öelnud ühtegi kriitilist sõna, tean, mida tähendab, kui endal midagi sellist juhtub ja kui halb on, kui keegi veel süüdistab ka , lisaks ma tean, et tagantjärele tarkus " oleks pidanud hoolikamalt hoidma" ei aita.

Endal mul oli nii kurb ja väga abitu tunne, elasin ju ise kaasa mõlemale juhtumile ja oleksin niiväga tahtnud aidata ja pettumusi ära hoida.

Mida ma saaksingi teha peale kurvastamise ?

Sellega veel kõik ei piirdunud.

Selle nädala lõpus on pojal klassiga Helsingi lõbustusparki minek planeeritud ja olime ootusärevad selle pärast,  poeg  ka juba ammu ootas.

Täna sain õpetajalt teate, et tema enam ei julge vastutust võtta, et äkki poeg kaob ka Helsingis ära, et kes siis otsib teda.

Ta soovib, et mina või poja isa reisile kaasa läheksime. Jah, ma saan kõigest aru, õpetaja murest ja vastutusest, aga minu elu teeb see jällegi väga keeruliseks, lisaks rahaline väljaminek.

Kõige tipuks oli pojal hommikul jälle hirmu ja ärevushoog, nuttis ja oksendas ja kooli minna ei suutnud.

Ometi on tegemist targa ja võimeka noorukiga, kellel võiksid kõik neljad, viied olla, kui vaid ärevus ja hirm ei takistaks.

Praegu ongi nii, et täna oli ka viimane võimalus parandada ühte hinnet, mis halvasti läks ja temast ei olnud kooli minejat.

Sain klassijuhatajalt ka kirja : " Oi, kui kahju, õpetaja nii ootas teda."

Mida ma teha saan, vaid kurvastada, see kuidagi teeb mu südame katki, kui lihtsalt abitult pean pealt vaatama, kuidas minu andekas ja võimekas laps lihtsalt oma hinded ära rikub.

Ma lihtsalt olen nii löödud ja õnnetu, tahaks niiväga aidata, tahaks sillutada teed, et tal nii raske poleks selles maailmas, aga mida ma teha saan ?

Lihtsalt sellised mõtted, mõnikord kõik kuhjub ja lahendust on raske leida.

Säästureis Sharm el Sheiki

Meie selle kevade puhkusereis Egiptusesse, Sharm el Sheiki ,

 hotell "Amar Sina".

Tegemist 3 *** hotelliga ( praegu vaatan, et näitab 2 **, ütlen kohe ära, et mulle polnud oluline tärnide arv,  vaid otsisin võimalikult soodsat varianti  toredaks puhkuseks, eesmärgiks oli ümbruskonna avastamine ja muidugi Punane meri.

Seega midagi luksuslukku ma ei oodanudki, hotell sai valitud lihtsalt hinna ja piltide põhjal.

Fotodel paistis hotell tõeliselt ilus ja müstiline, reaalselt nägi see kompleks veidi väsinud välja. Mulle meeldis omapärane arhidektuur, rohkelt oli puitu kasutatud, üldine mulje arhailine. Seega pettumust me hotelli territooriumile sattudes ei tundnud, küll aga tabas mind pettumus hotellituppa jõudes. Siiski märgiksin esmalt ära selle, mis hea oli. Mind võlus toas olev hiiglaslik voodi, mõte hakkas kohe tööle, et kuidas seal jumalannana aega veeta, voodi kohal oli omapärane kuplikujuline süvend, milles helkisid erivärvilised klaasid, jah, enne uinumist sai vitraaži valgusmängu imetleda.

Lisaks olid vitraaželementidega kaunistatud ka aknaluugid, seegi tegi toa huvitavaks, minu respekt nende detailide eest.

Nüüd aga miinuspooled, või see, mis häiris.

Tualettruumis andis wc pott vett läbi, keeruline oli seda ruumi kasutada ilma jalgu märjaks tegemata. Veesurve oli olematu ja segistist tulev vesi vaid õrnalt leige, aga sellega sai pestud. Toas ei olnud saabumise õhtul joogivett, rätikuid ega klaasi hambapesu jaoks.

Vett käisime küsimas ja saime ka, aga mulle öeldi, et see on tema ( retseptsiooni töötaja) isiklik veevaru ja ma ei tohi teistele öelda, et ta muļle vett andis.See suhtumine tundus veidi kummaline, aga " on nagu on " mõtlesin ja rohkem sellest probleemi ei teinud. 

Riidekapp ei õigustanud oma nime, riidepuid polnud ja riiulid olid tolmused.

Telekas oli kobakas vanaaegne, sellele me ei üritanud eluvaimu sisse puhuda ja pildikastist me tõepoolest reisil puudust ei tundnudki.

Külmkapp olin väga pisike ja väga palju päevi näinud. Samas poeg ütles, et kapis on külmem, kui toas, seega see " ajas asja ära".

Magasin üllatavalt hästi, nagu pikali viskasin oma harjumatult kõvale koikule , nii tudisin hommikuni välja.Vitraažaknad andsid toale kauni mulje.

Väga häiris see, et pidin ise käima rätikuid küsimas, see peaks ometigi elementaarne olema, et need on toas olemas.

Sööma minnes aeti meid hommikusöögi restoranist minema, olime vales kohas. Aga see, kuhu meid saadeti ei kannatanud kriitikat. Toit oli külm ja kella 8 ks olid mitmed valikud otsas, taldrikuid ja nuge - kahvleid polnud. Pidin jällegi võitlema, et saada endale ja pojale söögiriistad.

Aga ega ei peagi palju sööma. Vett ega mahla hommikusöögi juures polnud, oli vaid metallpurk lahustuva kohviga.

Läksin vett küsima, siis esmalt taheti selle eest raha, kui küsisin, et kas vesi pole tasuta, siis toodi kummalegi topsitäis.

Siiski, räägin sellest, mis rõõmu tegi.

Rand, mis hotelli lähedal asub, see on imelime, korallrif on vaid mõne meetri kaugusel kaldast ja värvilised kalad ujuvad kohe sealsamas, tundsime ennast nagu " Nemo" filmis. See oli fantastiline..Vesi tundus alguses veidi jahe, aga tegelikult end üleni märjaks kastes oli väga nauditav.

Juba selle hetke pärast tasus siia tulla. Elu on imeline.

Päev kulgeski põhiliselt snorgeldades ja pärast hotelli saabudes saime aru, et olime päikesega üle pingutanud, kuigi kasutasime kõrge ( 30) kaitsefaktoriga kreemi, olime siiski punased, eriti olid kannatada saanud selg ja turi, aga eks need kehaosad olid ju päikese kuumale paile kõige kättesaadavamad.

Tuju olin siiski ülev, seda ei suutnud rikkuda isegi fakt, et meie vannitoas uputas jätkuvalt ja segistist tuli jätkuvalt vaid õrnalt leiget vett, aga see kõik on talutav, kui südames on rahulolu ja rõõm. Leidsin end mõttelt, et mis mind ometi õnnelikuks teeb, pean iga asja pärast võitlema, pole suuri mugavusi ega luksust, aga ometigi tunnen rahulolu.

Päeva teises pooles käisime ka hotelli basseiniga tutvumas, prrr, kui külm see vesi tundus !

Meres oli palju mõnusam ulpida vaikselt põlvekõrguses vees, jälitada kalu ja iga hetk riskida sellega, et kõht jääb kivide peale kinni. Aga ei jäänud !

Vaatasime ka hotellis ringi ja ütleme nii, et kohati päris kena, hästi omapärane, palju vitraaželemente akendel ja katusekuplitel.

Söök, no ei saa öelda, et see halb oleks, mõni toit on päris maitsev, aga valik on siiski megaväike, magusalaud kesine, puuvilju vähe. Näha oli ka eelmisest toidukorrast järele jäänud toidu taas pakkumist.

Aga siiski on kõik hetkel hästi, ma tunnetasin sidet enda ja oma poja vahel, taas suhtlesime ja ta nimetas mind " emmeks", kas siis tõesti jõuame üksteiseni vaid reisil või matkal olles ?

Kodus reaalselt on mul mind täiesti ignoreeriv, tõrges ja pahane teismeline, tavaliselt tema territooriumile astudes kuulen vaid " mhh, mis tahad " või " Mine ära ja pane uks kinni."

Aga koos ujudes oli kõik hästi, tunnetasin temas jälle oma poega, kes tavaelus on kusagil kooriku või kesta all peidus.

Järgmisel päeval oli plaanis Kairo külastus, selleks peame terve öö sõitma, aga oleme valmis. Lõpuks on vaid emotsioonid ja mälestused need mis loevad ja mida on kerge endaga kaasas kanda.

Reisi kolmandal päeval siis alustasime sõitu Kairosse 1.25 ja see oli määratult pikk teekond, kokku üks ots peaaegu 8 tundi bussis olemist, polegi varem sellist asja kogenud. Õnneks suutsime magada, poeg magas peaaegu kogu sõidu aja, mina sain ka bussiaknast mööda libisevat kõrbe imetleda.

Söök, mis meile hotellist kaasa anti, no kuivad saiad ja meie maitsemeelele harjumatu vorst, juust, kahjuks neid me süüa ei suutnud, ehk paar ampsu sai võetud, ülejäänu rändas prügikasti.

Toa ukse olime sunnitud lahti jätma, sest see lihtsalt ei allunud meie võtmega keeramise katsetele.

Uputus oli endiselt vannitoas, aga jällegi " on nagu on." Naudi seda, mis on hästi ja lase üleliigsest lahti.

Meie giid rääkis bussis päris huvitavad asju, nimelt sain oma geograafiaalaseid teadmisi värskendatud : Egiptus ei asugi ainult Aafrikas, vaid suures osas ka Aasias.

Sain teada, mis on tavalise Egiptlase ja beduiini vahe. Tavaline egiptlane on täiesti nagu iga teine tööl käiv ja oma makse maksev inimene. No ehk selle vahega, et lubatud on ühel mehel abielluda kuni nelja naisega.Aga tingimuseks on see,et mees peab olema võimeline kõigile naistele tagama võrdväärse elu ja isegi kingitused peavad olema samas hinnaklassis.

Samuti on oluline see, et kui mees tahab endale näiteks teist naist võtta, siis ta peab esimese naise käest luba küsima, kui see naine luba ei anna, siis uut naist majja ei tule.

Beduiinid jällegi hoiavad tavaelu mugavustest eemale ja elavad kõrbes telkides, nende põhitegevusala on kaamelid, kelle seljas saab turiste sõidutada. "Nii mõnelgi beduiinil on mobiiltelefon, aga see on tõesti vaid helistamiseks .": nii rääkis giid.

Nad elavad elektri ja internetita, ilma duššita.

Käisime Kairos, Egiptuse muuseumis, püramiide ja sfinksi vaatamas. Muuseumis olid hämmastavad väljapanekud ja aeg lausa lendas.

Ekskursioon oli selline, et ühest küljest on mul väga hea meel, et sai ära käidud ja oma silmaga seda kõike kaetud, aga teisalt oli see väga raske kogemus. Ma polnud elus kogenud pea 8 tunnist bussisõitu, meile lubati, et buss on mugavustega, aga reaalselt polnud võimalik istmeid alla magamisasendisse lasta ja kogu sõidu vältel pidime istuvas asendis olema, magama ilma toeta, keha surutud kokku nagu liigendasendis nuga. Ma tõeliselt imetlesin oma 12 aastast poega, kes vapralt vastu pidas ja ühtegi süüdistust ega kaebust kuuldavale ei toonud. Püramiidid olid võimsad, sellistel hetkedel tunned aukartust elu ees.

Kõik oli super, aga millised rahvamassid!

Meie egiptlasest giid oli ülikiire kõnemaneeriga ja üdini pettunnud Egiptuse valitsuses. Seda oli huvitav kuulata. Kuna rahvast oli tohutult, siis läks oodatust kauem aega järjekordades ja kõik nihkus, seega leidsime end olukorrast, et 40 minutit oli territooriumi sulgemiseni ja meil veel Sfinksi juures käimata. Samas meie ees laiutas megapikk autoderivi , me poleks iialgi suutnud järjekorda ära oodata. Seega ütles meie giid : " Ainus võimalus on ronida üle aia, muidu me ei jõua. Meil oli grupis paarkümmend inimest, neist mõned ka vanemaealised, aga kõik pidid üle kiviaia saama.

Aed oli umbes poolteist meetrit kõrge.

Mina ja poeg saime sealt kergelt üle, aga mõnda naisterahvast oli tarvis aidata, lõpuks said kõik üle ja saime programmi läbitud. Ma ei ütle ühtegi paha sõna ekskursiooni kohta, see oli hariv ja huvitav ja bussisõit meie oma valik. 

Hotelli jõudes võttis meid vastu taas tuttav uputus vannitoas, läksin ja rääkisin sellest kohe retseptsionis ja lubati korda teha. Reaalselt oli hommikul kõik samaviisi, hambaid pestes pidin seisma veelombis, mis oli valamukastist põrandale imbunud, helistasin reisikorraldajale ja kurtsin muret.

Dezduuri reisikorraldaja ütles, et me võime ümber kolida teise hotelli, aga peame selle teise hotelli ise leidma ja kui on kallim, siis juurde maksma. See variant tundus üpris tüütu ja me veel ei jõudnud asjaga tegelema hakata,

kui minu juurde  tuli hotelli admin, või mis iganes tegelane, kes uuris, et millega ma rahul pole. Ma rääkisin talle märjast põrandast, vähesest toidust ja vee puudusest.

Selle peale lubati meile isiklikult iga päev üks pudel vett ja hommikuti pojale mahl ja soovi kohaselt kas omlett või pannkook. Mulle tehti veel erandina tasuta kokteil. Ma tõesti ei tahtnud meie asju pakkima hakata ja uude hotelli kolida . Päike ja meri on ju samad, lisaks on meil järgmiseks päevaks taas ekskursioon, seekord merereis planeeritud. Seega tegin selle Muhamediga kokkuleppe, et kui edaspidi on kõik ok ja me saame soovitud asjad, siis ma ei kirjuta negatiivset kommentaari. Seega elame - näeme.

Järgmisel päeval olin basseini ääres ja poeg oli toas . Lubasin tal teha oma valiku, ta oli tõesti tubli olnud ja ma pean meeles pidama, et tegemist ei ole tavalise 12 aastasega.

Järgmiseks päevaks oli planeeritud merereis koos snorgeldamise ja sukeldumisega. Eks näis, mis saab.

Sekka sattus ka üks hotellis laisklemise päev. Aga puhkuse üks eeliseid on see, et ei pea meeleheitlikult tegevusi välja mõtlema, ka raamatuga basseini ääres veedetud aeg on hästi kasutatud ja no kui reisikaaslane eelistab paar tundi toas koos tahvliga veeta, siis samuti ei pea sellest end häirida laskma. Samas natuke ikka käisin pojale pinda ja pika palumise peale sain ta ka veidikeseks basseini, ujus ehk paar basseini pikkust, aga mul oli sellegi üle heameel, ise nautisin täiega ja harjutasin selili ujumist.

Mulle meeldib oma elu viimastel aastatel, õpin pidevalt uusi asju ja olen nagu laps, kes avastab maailma.

Avastusi jätkus ka õhtutundideks. Sättisime pojaga alla baari minema ja siis ma nägin toanurgas hiiglaslikku putukat, too nägi võigas välja, esmane mõte oli see kutsumata külaline toast välja saada, otsisin plasttoosi ja panin selle satikale peale, aga too hüppas lõksust välja ja sibas edasi. Ma tõin kuuldavale karjatuse, mille peale ilmselt kõrvaltoast arvati, et kedagi tapetakse. Aga ma ei andnud alla, rebisin " Imelise Ajaloo " küljest kaane, viskasin selle putuka suunas ja püüdsin plastopsiga tagudes toda õudust lömastada, saabus vaikus ja ma arvasin, et nüüd olen putuka tapnud, vaikselt kergitasin paberit aga ei, sõbrake oli täiesti kõbus ja sibas rõõmsalt edasi, karjusin igaks juhuks veel paar korda. Poeg vaatas mind eemalt üpris üllatunud pilguga.

" Nii, aeg end kokku võtta" , mõtlesin ja võtsin papptopsi, surusin selle putukale kindlalt peale, samal alal lükkasin ajakirja kaane topsi alt läbi, tekitades putukale puuri ja niimoodi tõstsin oma kandami uhkelt üles ja viisin selle õue kõige kaugemal asuvasse prügikasti.

Pärast baari minnes kohalik baarmen küsis õlise viisakusega, mida teenindav personal Egiptuses ülihästi oskab, minu käest : "Как вы?"

Mina vastu :" Mы в порядке.." ja ma ei saanud kuidagi jätta talle näitamata fotot meie külalisest.

Selle peale mees ehmus ja ütles : "Это таракан, нам сейчас нужно убрать все комнаты. "

Ma vist ütlesin midagi sarnast : "Ну я его выгнал.."

Oeh, ma nüüd hakkasin mõtlema, et kas tarakanid inimesi hammustavad ka ?

Ja juba oligi meie puhkuse eelviimane päev ja planeeritud oli mereretk . Algus kulges täiesti plaanipäraselt, buss jõudis meile järele isegi 10 minutit varem , muus osas ka, kõik sujus.

Merel olime jahiga, " Kristina 1" oli selle nimi. Plaanis oli snorgeldamine maski ja lestadega avamerel koos instruktoriga. See oli midagi täiesti uut, tegemist polnud poole meetrises vees ujumisega, see oli ujumine sügaviku kohal. Juba lestad iseenesest segasid ja maski toru läks pidevalt vett täis. Mul vist väga vedas, sest instruktor hoidis mul käest ja aitas igati. Aitas ta muidugi sellepärast, et ma olin ikka alguses saamatu, lestad ahistasid mind ja siis see toru, mille kaudu hingama pidin, sellega oli pidevalt jama, ma isegi palusin laevale tagasi, aga seda ma ei saavutanud. Mul on väga heameel, et ma seal avamerel oma tahtmist ei saanud, sest oleksin jäänud ilma veealuse maailma imelisest vaatest.

Aga jah, instruktor tuli appi, valas mu hingamistorust vett välja ja lõpuks, saades aru, et too asjandus ei tööta korralikult, siis ta lihtsalt andis mulle enda oma.

See oli palju parem ja ma hakkasin lõpuks merel viibimist nautima ka. Tegelikult oli instruktor pidevalt minu kõrval ja hoidis mul käest kinni, tundsin ennast päris kindlalt, poleks iial seda arvanud. Merepõhi on nagu omaette maailm, täis mägesid ja orge, mida ilmestavad korallid ja värvilised kalad. Mingil hetkel instruktor sööstis merepõhja ja tõi korallide keskelt ühe kivistunud moodustise, näitas seda paarile naisele, kes veepinnal koos meiega hulpisid ja andis siis moodustise minu kätte, öeldes, et ma seda kõvasti hoiaksin.

Hiljem sain teada, et see oligi üks korallidest.

Meil oli ette nähtud kolm peatust snorgeldamisega ja ülejäänud aja me nautisime lainetel loksumist ja kaunivärvilist merd, selline veel viibimine tekitas hinge rahu. Lihtsalt kulgemine ja olemine ilma kusagile kiirustamiseta.

Reisi lõpus hakkas vihma sadama, see oli küll esmane kogemus Egiptuses, hotelli jõudes oli kogu territoorium veega üle ujutatud, veidi hirmuäratav oli, müristas ja ühtäkki käis mingi hullem kõmakas ja meie tuba mattus pimedusse.

Jällegi pidin minema selgitama, et voolu pole, ühest küljest on see tüütu, teisalt jälle olen endaga rahul, et ma ise hakkama sain. Ma tõesti igal sammul kiidan ennast, et minusugune introvert saab eluks vajalike asjade hankimisega hakkama ja seda veel võõras kohas ja kahes keeles suheldes, kusjuures kumbagi keelt ma ei valda nii hästi nagu peaks, jutt käib siis vene ja inglise keelest.

Saabus meie puhkuse viies päev. Eelmisel päeval sai pojale ostetud snorgeldamismask ja tal oli kindel soov seda proovima minna. Sõitsimegi bussiga hotelli juurest randa, avastasime, et meri oli tõusnud ja veidi oli ka laineid. Ei tea, kas asi oli tõusus, lainetes või tuules, aga värvilised kalad olid kusagile kadunud. Nägime kumbki vaid kahte isendit, eks see tekitas pettumust ja poeg avaldas soovi hotelli tagasi minna. Hakkasime asju kokku pakkima, aga siis tuli meie juurde üks naine, kes kutsus meid ekskursioonile klaaspõhjalise paadiga.Ma isegi ei tea, kas tegemist oli tavalise turistiga või oli ta mingil moel ära ostetud reisikorraldaja poolt, aga ma olen tegelikult õnnelik, et ta tuli. Nõustusime välkpakkumisega, mis polnud ka kallis ,15 dollarit kahe peale ja sõit algas kohe. Alguses bussiga sadamasse ja sealt mööda pantoonsilda paati, millel oli klaaspõhi. Alguses ei olnud ühtegi kala näha, aga kaldast kaugemal hakkasime nägema korallrifi ja värvilisi kalu. Mingi aja peale jäi paat seisma ja siis saime kalu lähedalt, üle reelingu vaadata. Imeline helesinine meri ja kaunid vaated kaldale, tõeline paradiis. Tegime vastastikku selle reisi soovitanud naisega fotosid ja siis ta veel pakkus meile oma toitu. Mõtlesin siis, et küll on ikka imelisi inimesi olemas.

Jah, see merereis polnud plaanitud, aga olen tänulik, et see teoks sai.

Ah jaa, hommikul kasutasin esimest korda elus araabikeelset tervitust. " Salam Aleikum" ja sain ka vastuse " Aleikum Salam", et siis selline väike saavutus.

Eelmisel päeval oli snorgeldamistreener võtnud minu Instagrammi kontakti ja nüüd oli temalt kiri, milles ta küsis, et kas me pojaga tahaksime temaga koos ujuma tulla, et tal on vaba päev.

Ma ei hakanud pikemalt juurdlema , et mida see mees silmas pidas, kas lihtsalt tavalist snorgeldamise lisaõpet mulle ja pojale, või lihtsalt ujumist ?

Igatahes ütlesin talle, et meil on kahjuks juba päev planeeritud ja lisaks tuli tormihoiatus, mis nagunii ei soosi merele minekut.

Sellega meie vestlus lõppes.

Kartsin ka pojale lubatud paraplaani sõidu pärast. See on ikka liiga hull minu jaoks, mul võib paanikahoog tekkida. Usun , et niipea, kui sinna peale lähen ja me õhku tõuseme, ma kajuma hakkan ja enne ei lõpeta, kui oleme vette maandunud.

Öösel äratas meid meeletu torm, kõik kolises ja mürises, asjad lendasid. Hommikul oli selge, et ilm on külmaks pöördunud ja torm oli endiselt. Arvasin, et sellise ilmaga on liiga ohtlik paraplaaniga lendama minna ja minu õnneks neid lende tõesti tormiga ei korraldatud.

Seega viimase päeva veetsime lihtsalt hotelli territooriumil ja peale lõunat läksime mere äärde. Tuul ja külm hoovus olid kalad kalda lähedalt minema peletanud, me arutlesime, et kus nad end küll peidavad, käisin küll korra maskiga merevees ujumas, aga ühtegi kala ei kohanud.

 Kurbus oli hinges ja rääkisime pojaga, et tahaks veel paar päeva olla, nii palju jäi tegemata ja kuidagi armsaks oli see paik saanud. Tahaks veel snorgeldama minna ja sukeldumist proovida, delfiine vaadata ja lihtsalt nautida aja kulgu ilma suurte murede ja kohustusteta.

Lahkumise päeva hommikul läksin üksi  sööma, poeg tahtis magada ja ma ei hakanud teda sundima, lõppude lõpuks pole see söök nii oluline, küllap ostame midagi poest.

• Võtsin oma kohvi ja saiakese ja istusin basseini juurde. Lihtsalt iseenesest tulid pisarad  silma. See tagasihoidlik hotell oli mulle armsaks saanud ja ma ei tahtnud lahkuda, see oli esimene kord välismaal viibides, mil ma tundsin soovi jääda. Andsin endale lubaduse, et tulen kindlasti tagasi.

• Üks asi, mis mul ununes. Sharmis oli meeletult palju putukaid, ma ei tea, kas need olid sääsed või muud tegelased, aga hammustasid nad valusasti ja praeguseks oleme mõlemad pojaga kupladega kaetud, nii hirmsasti sügelevad need hammustuse kohad. Seega putukatõrjevahend kaasa või siis kohe saabudes kohapealt osta.

Talverahu.

 Kui ma täna koduuksest välja astusin,  siis tervitas mind imeline talveilm.

Möödusin majast, mille hallikasvalget välisfassaadi lõhestasid ämblikuvõrguna praod, mis konkureerisid jäälillede iluga aknaklaasil, imeline kooslus, jäin seda paariks hetkeks imetlema.

Ei, pilti ei pea tegema, möödun sellest majast taas, kui mitte homme, siis ülehomme. 

Siiski ei suutnud ma mõnusast lumememmest või hoopiski taadist ( kumb ta nüüd on " seda peab altpoolt vaatama " 😄) pilti tegemata mööduda.

Just, kummardame lund ja kõike, mis lumest sündinud, sest täna on ju Vastlapäev....jee, oma väikesed liud sain teel libisedes ka tehtud, seega kõik on hästi 🙂, püsti jäin, seegi hea 🙏

Kõndides süvenes minus iga sammuga  siiras armastus elu vastu, iga ilusa, aga ka valusa hetke vastu, iga raskuse, iga õppetunni vastu.🙏

Kes mäletab igivana laulu " Elu armastan sind...", see mõistab mida ma mõtlen, või öelda tahan.

Kilomeetreid läbides lumi krudises nii mõnusasti jalgade all ja iga hingetõmbega jõudsin sügavamale rahusse, aktsepteerimisse, tõdesin : " Elada on tõesti ilus."❄️

Seega, tänane 10 kilomeetrine matk  oli nagu meditatsioon, nagu hingerahu ristiretk, nagu iseenese taasleidmine.

Naised ja ilu

 Mõtlen elust ja inimestest. Meie teest siin maailmas, muutustest, mis välimuse ja kehaga aset leiavad, kas me oleme selleks valmis, suudame leppida.

Kas me suudame ennast armastada ka siis, kui peegelpilt näitab halastamatus aususes kurde ja kortse näos, lisandunud kilosid ja lõtvunud kontuure.

Kuidas selle iluga ikkagi on, on see vaid noorte pärusmaa ?

Kas näiteks 60 pluss inimene ei saa ilus olla ? 

Kas naine, kes pole enam fertiilses eas ei olegi ihaldusväärne ja ei püüa pilke?

Jah, enamik kummardab verinoort ilu.

Ometi on inimene kaunis igas vanuses.Olen ise imetlenud vanemaid daame ( no ehk 70 pluss) ja milline ilu on nendest peegeldunud. Jah, pean ütlema, et need daamid on olnud hoolitsetud ja naiselikult riides. 

" Aga kas siis lillelapse tüüpi, pikkade vormitute hõlstide ja värvimata - hallide juustega naised polegi siis ilusad, kas need naised, kes meiki ei kasuta, neid sa ei märka?": niimoodi küsis minult üks terapeut.

Jah, jäin hetkeks sõnatuks, muidugi on tähtis sisemine ilu ja südameheadus, aga mulle meeldib naiste puhul ka sära ja glamuur. Veidi paha olen seega, aga ma olen aus.

Naisena, ükskõik, mis vanuses olles me vajame veidi värvi, meie nahk ihaldab põsepuna ja huuled janunevad läike järele, hoolitsetud käed ja jalad teevad kummarduse naiselikkusele.

Ma ei tea, mis mehed arvavad, aga mina vaadates teisi naisi, olenemata vanusest, hindan  naiselikke riideid, pikki  juukseid, punaseid huuli ja hoolitsetud käsi.

Ma tunnistan ausalt, et olen kõndinud mõnel eriti kaunilt riides naisel järel ja mõeldud, et kuidas endale seda või teist rõivaeset hankida. Viimane kord nägin toidupoes ühte daami rohelise käekotiga ja siis ma olin nagu mingi pervert tema küljes pilguga kinni. Ei raatsinud poest väljudagi, hakkasin mõtlema, et kust too naine selle käekoti sai, aga ei julgenud küsima minna.

Mitte kunagi pole mind inspireerinud noored tüdrukud, nende ilu ja riided, aksessuaarid on liiga lihtsad ja ka võib - olla igavad. Aga keskealised ja eriti vanemad daamid, just nende valitud riided, ehted ja meik, see on midagi, mida ma imetlen.

Naised, ärge kartke vananemist, tehke sellest protsessist midagi ilusat.

 Kui elu toob sulle sidruneid, siis tee limonaadi.

 Mul on kusagil mälestuste hulgas üks  juhtum minevikust, ma pole kunagi sellest kirjutanud, aga see ikka aeg - ajalt tõstab pead ja soovib esile tulla, nähtavaks saada.

Seega ma luban seda nüüd.

Ootasin rongi saabumist jaamas, ilm oli külm ja tuuline.

Mingi hetk nägingi saabuvat rongi ja siis, järsku ühte väikest inimkuju otse liikuva rongi eest üle raudtee jookmas. Vahemaa oli nii ahtake  inimese ja veduri vahel, et minu silmadele paistis, nagu liikuv metallruun neelaks  inimese, sulgesin hirmust silmad.

Järgmiseks oli seisev rong ja paanikas inimesed, liikusin ettepoole ja nägin otse rongi kõrval naist, kes oli siiski üle raudtee jõudnud, aga rongilt  hoobi saanud, nägin ta verist nägu ja tema kohale kummarduvat meest, imetlen siiani selle mehe tegutsemisjulgust ja kiirust. Ta küsis vaikselt oigavalt naiselt, et kust tal valutab. Naine vastas vaevukuuldaval sosinal : " mu pea valutab."

Mees rahustas naist ja oli tema kõrval. Mina ise olin täiesti paigale tardunud  ja suutsin näha vaid vereniresid, mis voolasid kootud mütsi ääre alt naise põsele.

Peagi saabus kiirabi ja naine toimetati haiglasse, olen ikka mõeldud, et kuidas temaga on, aga ma ei tea midagi tema edasisest saatusest.

Mäletan, et tol päeval läks päris kaua aega enne kui tavapärane rongiliiklus taastus ja ma olin niivõrd endast väljas, et ei jäänudki rongi edasiliikumist ootama  vaid sõitsin bussiga koju.

Aga  mida ma ikka olen mõelnud on see, et sellised inimesed, nagu tema, koheselt appi tõtanud mees, nad on maailmale nagu kingitus. Oskus jääda kriisiolukorras adekvaatseks, säilitada tegutsemisvõime, anda esmaabi, teha mis vaja,  see on midagi, mille eest tänulik olla.

 

 Kui vaatad endasse...

Kusagil on paik, seal mõtete, soovide, igatsuste, kohustuste ja igasugu  plaanide kohal on paigake, kus pole midagi, kus valitseb ääretu tühjus ja õndsus. Sinna ei jõua mõtete kaja ega tungi kohustused, seal oled vaba ja sul pole midagi ja see teeb õnnelikuks.

Mõeldes siis, et ilmast lahkudes pole sul midagi kaasa võtta peale oma hinge, sa sünnnid siia ilma midagi omamata ja lahkud niisamuti. Aga see mittemidagi on just see, mis teeb õnnelikuks ja milles peitub tõde.

Hetk olevikus, mitte midagi muud, kõik see, mis oli , on olnud ega puuduta enam, ta ei saa sind kätte ja kõik see, mis tulemas, seda veel pole.

On ainult praegune hetk ja selles hetkes sa oled rahus ja õnnes.

Ja siis mõtled, et kuidas on võimalik olla nii suures õnnetundes ilma midagi ega kedagi vajamata.

See on ülim.