Ma pole viimasel ajal mitte midagi siia otse oma elust kirjutanud, aga praegu tunnen, et pean, ehk hakkab kergem.

Olen hetkel  tööl ja kuna kõik on tehtud ja üle jääb vaid oodata kliente, keda aga esmaspäevase päeva tõttu eriti ei ole, siis mõte liigub oma murede juurde ja päris raske on pisaraid tagasi hoida.

Mingi hädaorg on viimastel päevadel mu elu olnud.

Eelmisel neljapäeval käis poeg ( 13 a) klassiga loomaaias ja kuidagi õnnestus tal seal teistest eralduda ja õpetaja ning loomaaia töötajad otsisid teda, asjatult .

Klassijuhataja ja mina olime väga mures, aga poeg jõudis õnneks ise koju.

Olevat lihtsalt teistest eemale jäänud ja pärast enam ei leidnud kaaslasi üles.

Järgmisel päeval läks poeg koos sõbraga kinno , kaasas 2 Apollo kinkekaarti ( väärtusega 40€ kokku) ja kui nad Solarise Apollo kinno jõudsid, siis avastasid, et piletid olid kadunud, ilmselt kukkus see ümbrik koos piletitega bussis taskust välja.

Ma ei pahandanud ega öelnud ühtegi kriitilist sõna, tean, mida tähendab, kui endal midagi sellist juhtub ja kui halb on, kui keegi veel süüdistab ka , lisaks ma tean, et tagantjärele tarkus " oleks pidanud hoolikamalt hoidma" ei aita.

Endal mul oli nii kurb ja väga abitu tunne, elasin ju ise kaasa mõlemale juhtumile ja oleksin niiväga tahtnud aidata ja pettumusi ära hoida.

Mida ma saaksingi teha peale kurvastamise ?

Sellega veel kõik ei piirdunud.

Selle nädala lõpus on pojal klassiga Helsingi lõbustusparki minek planeeritud ja olime ootusärevad selle pärast,  poeg  ka juba ammu ootas.

Täna sain õpetajalt teate, et tema enam ei julge vastutust võtta, et äkki poeg kaob ka Helsingis ära, et kes siis otsib teda.

Ta soovib, et mina või poja isa reisile kaasa läheksime. Jah, ma saan kõigest aru, õpetaja murest ja vastutusest, aga minu elu teeb see jällegi väga keeruliseks, lisaks rahaline väljaminek.

Kõige tipuks oli pojal hommikul jälle hirmu ja ärevushoog, nuttis ja oksendas ja kooli minna ei suutnud.

Ometi on tegemist targa ja võimeka noorukiga, kellel võiksid kõik neljad, viied olla, kui vaid ärevus ja hirm ei takistaks.

Praegu ongi nii, et täna oli ka viimane võimalus parandada ühte hinnet, mis halvasti läks ja temast ei olnud kooli minejat.

Sain klassijuhatajalt ka kirja : " Oi, kui kahju, õpetaja nii ootas teda."

Mida ma teha saan, vaid kurvastada, see kuidagi teeb mu südame katki, kui lihtsalt abitult pean pealt vaatama, kuidas minu andekas ja võimekas laps lihtsalt oma hinded ära rikub.

Ma lihtsalt olen nii löödud ja õnnetu, tahaks niiväga aidata, tahaks sillutada teed, et tal nii raske poleks selles maailmas, aga mida ma teha saan ?

Lihtsalt sellised mõtted, mõnikord kõik kuhjub ja lahendust on raske leida.