Kui vaatad endasse...

Kusagil on paik, seal mõtete, soovide, igatsuste, kohustuste ja igasugu  plaanide kohal on paigake, kus pole midagi, kus valitseb ääretu tühjus ja õndsus. Sinna ei jõua mõtete kaja ega tungi kohustused, seal oled vaba ja sul pole midagi ja see teeb õnnelikuks.

Mõeldes siis, et ilmast lahkudes pole sul midagi kaasa võtta peale oma hinge, sa sünnnid siia ilma midagi omamata ja lahkud niisamuti. Aga see mittemidagi on just see, mis teeb õnnelikuks ja milles peitub tõde.

Hetk olevikus, mitte midagi muud, kõik see, mis oli , on olnud ega puuduta enam, ta ei saa sind kätte ja kõik see, mis tulemas, seda veel pole.

On ainult praegune hetk ja selles hetkes sa oled rahus ja õnnes.

Ja siis mõtled, et kuidas on võimalik olla nii suures õnnetundes ilma midagi ega kedagi vajamata.

See on ülim.