Kui ma täna koduuksest välja astusin, siis tervitas mind imeline talveilm.
Möödusin majast, mille hallikasvalget välisfassaadi lõhestasid ämblikuvõrguna praod, mis konkureerisid jäälillede iluga aknaklaasil, imeline kooslus, jäin seda paariks hetkeks imetlema.
Ei, pilti ei pea tegema, möödun sellest majast taas, kui mitte homme, siis ülehomme.
Siiski ei suutnud ma mõnusast lumememmest või hoopiski taadist ( kumb ta nüüd on " seda peab altpoolt vaatama " 😄) pilti tegemata mööduda.
Just, kummardame lund ja kõike, mis lumest sündinud, sest täna on ju Vastlapäev....jee, oma väikesed liud sain teel libisedes ka tehtud, seega kõik on hästi 🙂, püsti jäin, seegi hea 🙏
Kõndides süvenes minus iga sammuga siiras armastus elu vastu, iga ilusa, aga ka valusa hetke vastu, iga raskuse, iga õppetunni vastu.🙏
Kes mäletab igivana laulu " Elu armastan sind...", see mõistab mida ma mõtlen, või öelda tahan.
Kilomeetreid läbides lumi krudises nii mõnusasti jalgade all ja iga hingetõmbega jõudsin sügavamale rahusse, aktsepteerimisse, tõdesin : " Elada on tõesti ilus."❄️
Seega, tänane 10 kilomeetrine matk oli nagu meditatsioon, nagu hingerahu ristiretk, nagu iseenese taasleidmine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar