Mul on kusagil mälestuste hulgas üks  juhtum minevikust, ma pole kunagi sellest kirjutanud, aga see ikka aeg - ajalt tõstab pead ja soovib esile tulla, nähtavaks saada.

Seega ma luban seda nüüd.

Ootasin rongi saabumist jaamas, ilm oli külm ja tuuline.

Mingi hetk nägingi saabuvat rongi ja siis, järsku ühte väikest inimkuju otse liikuva rongi eest üle raudtee jookmas. Vahemaa oli nii ahtake  inimese ja veduri vahel, et minu silmadele paistis, nagu liikuv metallruun neelaks  inimese, sulgesin hirmust silmad.

Järgmiseks oli seisev rong ja paanikas inimesed, liikusin ettepoole ja nägin otse rongi kõrval naist, kes oli siiski üle raudtee jõudnud, aga rongilt  hoobi saanud, nägin ta verist nägu ja tema kohale kummarduvat meest, imetlen siiani selle mehe tegutsemisjulgust ja kiirust. Ta küsis vaikselt oigavalt naiselt, et kust tal valutab. Naine vastas vaevukuuldaval sosinal : " mu pea valutab."

Mees rahustas naist ja oli tema kõrval. Mina ise olin täiesti paigale tardunud  ja suutsin näha vaid vereniresid, mis voolasid kootud mütsi ääre alt naise põsele.

Peagi saabus kiirabi ja naine toimetati haiglasse, olen ikka mõeldud, et kuidas temaga on, aga ma ei tea midagi tema edasisest saatusest.

Mäletan, et tol päeval läks päris kaua aega enne kui tavapärane rongiliiklus taastus ja ma olin niivõrd endast väljas, et ei jäänudki rongi edasiliikumist ootama  vaid sõitsin bussiga koju.

Aga  mida ma ikka olen mõelnud on see, et sellised inimesed, nagu tema, koheselt appi tõtanud mees, nad on maailmale nagu kingitus. Oskus jääda kriisiolukorras adekvaatseks, säilitada tegutsemisvõime, anda esmaabi, teha mis vaja,  see on midagi, mille eest tänulik olla.