Armastus on see, millest on palju laule loodud ja igaüks mõistab seda erinevalt...

millal on see põgus kiindumus, armumine ja millal saab sellest armastus, sedagi me kas ei tea või mõistame jällegi sootuks erinevalt.

Täna jäin mina mõtlema ühele oma armastusele. Sellest on nüüdseks möödas juba aastaid, aga kuidagi ilma ette hoiatamata see meenus  ja pean selle kirja panema, muidu rahu ei saa.

Mulle hakkas internetis kirjutama mingi mees, tal polnud isegi profiilipilti ja nimi oli väljamõeldud, ma tavaliselt jätsin sellised kohe kõrvale, aga selle isendi puhul kuidagi vaatasin läbi sõrmede, lugesin ühte ja teist ja kolmandatki  sõnumit ja lõpuks sai nendest paarist kirjutisest paarkümmend ja suhtlesime niimoodi mitu  kuud. Mul tekkis tema suhtes mingi usaldus, kiindumus või siis armumine, mõelge igaüks oma rikutuse tasemest lähtuvalt ( nali).

Jah, ta tuli mind külastama minu kodulinna, meid lahutas ikka mitusada kilomeetrit. Oli kirjadega tehtud eeltööd ja seega mind ei ehmatanud tema välimus, kuigi pean aususe huvides ütlema, et ta ei olnud ilus mees. Hästi pikka kasvu, tugev, aga näo poolest selline, kelle poole ma tavaliselt ei oleks vaadanud. Jalutasime koos, näitasin talle meie väikelinna vaatamisväärsusi ja korraks ta kallistas mind, tundsin väga tugevalt tema südamelööke, see tundus veidi ebaloomulik. Hiljem saingi teada, et tal oli südamestimulaator. Ta ise ütles : "Jah, see võib sind kurdiks teha."

Siis sellest see esialgne mulje, et tema süda minule nii tugevalt reageeris.

Esimesel kohtumisel midagi peale kallistuse meie vahel ei juhtunud, läksime lahku, pärast ta helistas mulle, aga midagi ei rääkinud. Veidi kummaline hetk.

Sealt edasi läks asi segaseks, mina olin ju armunud, tema kohta ei osanud midagi öelda. Sain teada, et ta on vaba, minust üle 10 aasta vanem ja edukas, vähemalt tema enda jutu järgi.

Mina olin tollel ajahetkel samuti üksik naine, seega olin avatud tõsisele, kindlale suhtele.

Mida tema otsis, seda ma aru ei saanudki. Kirjades oli mõnusalt soe, romantiline toon, kinnitused, et ma olen midagi erilist, või siis lihtsalt ma tahtsin seda niimoodi mõelda.

Peale seda kohtusime veel, käisime söömas ja mulle avaldas muljet tema oskus uksi avada, ta ei lubanud mul enne autost väljuda, kui ta ukse avas ja sama oli autosse sisenedes, see oli minu jaoks täiesti uus asi. Pani ikka täiega pead vangutama ja alt ülesse vaatama. Muidugi sama oli söögikohta sisenemisel, ma ei pidanud ühtegi ust puudutama. Täiuslik.

Aga muus mõttes ? Kui kunagi intiimsuseni jõudsime, siis selles osas ta oli väga kummaline, kui muidu väljaspool voodit ta oli galantsus ise, siis minuga kahekesi olles ta hellitustele aega ei raisanud, see oli nagu tormijooks kindlusele ja selle silmapilkne vallutamine. Ehk siis ma tundsin end nagu mingi asjana, mida kasutati. Ta tundus siis  tohutult külm ja emotsionaalselt ligipääsmatu ja see oli kontrastiks sellele mehele, kes mulle armsaid ja romantilisi kirju kirjutas.

Ometi ma olin ikkagi tema küljes kuidagi emotsionaalselt kinni. Kõige hullem oli see, et ma ei saanudki aru, et kas meil on suhe, või meil pole. Minul ei olnud kedagi teist ja nii ma siis ootasin. Just, ta jättis mind ootama.

Üks päev meenub minevikust.

Oli imeline sügispäev, olin rulluiskudega sõitmas, see oli tegevus, mida väga nautisin, kiirus ja vabadus. Ta ei olnud vist umbes kuu aega helistanud ja nüüd äkki oli kõne :" Ma tahaks sinuga kohtuda, kas saad tulla.?"

Muidugi ma sain, ma olin nii õnnelik temast kuuldes. Leppisime õhtuks kohtumise kokku ja siis tekkis minus eufooria. Sõitmise asemel ma nüüd lendasin, meeleolu oli ülev ja siis mingil hetkel, sõites jalakäijate teel, ma tahtsin pidurdada, aga teel oli ees mingi ebatasasus, konarus ja ma korraks kaotasin tasakaalu, haarasin instinktiivselt aiast kinni, aga see oli ülevalt okastraadiga kaetud ja see traat lõikas mul kaks sõrme peaaegu luuni läbi. 

Šokk, valu, veri voolamas üle mu valge jaki ja siniste pükste, mingi hetk ma ei teadnud mida teha, olin abitu. Surusin lihtsalt vasaku käega jaki kõvasti vastu sõrmi, et peatada verevoolu, aga sellest oli vähe kasu, jakk muutus verest punaseks. Siis ma taipasin, et umbes kilomeetri kaugusel on linna arstipunkt, kiirabi ja saan sealt abi. 

Kõndisin siis kiirabisse, seal õmmeldi mul sõrmed kinni ja pakiti kenasse valgesse ümbrisesse.

Niimoodi läksin siis õhtul deidile.

Aga jah, päeva haripunkt oli ära olnud ja nüüd tagantjärele ma enam ei mäletagi, mis me tol õhtul rääkisime või tegime, see ei ole enam oluline ka. Lihtsalt tõin enda jaoks välja kuivõrd oluline oli see hetk, mil ta helistas ja kui õnnelikuks see tegi, aga samas viis mu tähelepanuvõime ja nõrgestas mind.

Ega meie suhtlus kaua ei kestnudki, mingil hetkel ta kirjutas mulle :" Sa oled liiga hea, et tõsi olla, aga mina ei ole veel valmis paikseks jääma ja sina pole armukese tüüpi."

Jah, eks see oli valus, aga õnneks ma ei lootnudki tolleks hetkeks enam tema peale ja olin ise juba edasi liikunud. 

Sellest läks veel umbes aasta, kui ta uuesti kirjutas :" Ma olen nüüd leidnud kellegi ja olen uuel ringil."

Jällegi jäi arusaamatuks tema kirjutamise mõte, ma olin ju temast juba ammu loobunud ja polnud kordagi temaga ühendust otsinud.

Samas ma saan seda ikkagi armastuseks nimetada, sest ta on meeles, või siis need emotsioonid, mis tekkisid temaga suheldes. On ju eluteel ka inimesi, tublisid ja häid, kellest vaata et nimegi ei mäleta.