Jaanipäevast midagi...

See püha on minu jaoks veidi ebaselge ja hägune, alati olnud täis ülisuuri ootusi ja sõnajalaõie leidmise lootusi.

Päädinud on see kõik sääskedest puretud ihu ja mõnel juhul ka ebameeldiva enesetundega järgmisel päeval.

Juba päris noore tüdrukuna ma ootasin seda päeva ja nagu oleks kõikide magamata ööde unistused pidanud täituma Jaanilõkke  paistel.

Hing oli täis mingit imelikku igatsust, tule süütamise, pimeda metsatuka, kutsuva muusika järele, ühel hetkel siiski mõistsin, et midagi ei tulegi, aga ometi aasta - aastalt läksin sama lootusega, ise teadmata, mida täpselt ma niiväga igatsen, ma ei saanud seda kunagi.

Alati oli see mõte, ootasin Teda igalt poolt tulemas, arvasin, et ehk peidab ta end rahvahulgas, või on alles saabumas, aga kindlasti tunneb ta mind kohe ära ja sealt edasi pole enam kummalist tühjust hinges, ega hingekriipivat igatsust.

Ta jäigi  tulemata, siiani ja nüüd on juba hilja teda otsida, sellepärast pole mind sellel aastal teie hulgas...

Aga vilkuvad sädemekesed metsa all, no nende pärast ehk võtaks kunagi ette retke hämarusse.

Jah, lugesin nüüd üle oma kirjutatud teksti ja ikkagi nõustun kõigega.

Jaanipäev ja Jaanituli, need on veidi erilised, minu kõige õnnetumad pühad aegade jooksul, aga eks see on sellepärast nii, et olen olnud ootustes.

Mitte kunagi pole ma õnne või armastust otsinud Jõulude või aastavahetuse ajal, isegi mitte Lihavõtete paiku, aga " vaesed Jaanid " oleks nagu see aeg, mil armastus peaks uksele koputama.

Kes teab, millest see alguse sai, see lootus.

Olin alati veidi teistmoodi, pealispinnal naeratav ja seltskondlik, sisemuses peidetuna kartlik ja haavatav. 

Sellel aastal ma otsustasin, et Jaanipäev ja Jaanituli, need on täiesti tavalised päevad. Midagi erilist ei pea juhtuma ja ootust pole vaja. Lihtsalt rahu.💚