Kiri Sulle, kes sa kunagi olid kallis.

 Pean enda ja sinu jaoks täpsustama, et kirjutasin selle teksti juba kaks aastat tagasi ja siis olid mu tunded sellised. Nüüd on muidugi palju muutunud ja maailm on end peapeale pööranud . Saatuse iroonia on see, et nüüd räägid sa täpselt seda, mida ma ootasin aastaid tagasi, aga kahjuks kõlavad su sõnad kurtidele kõrvadele.💗💗💗
          Mul kunagi olid unistused, palju kauneid unelmaid , mis  kõik olid  Sinuga seotud. Kunagi ma tundsin end õnnelikuna, ma elasin kui õnnepilves, midagi külma ja paha ei saanud mind puudutada, ärkasin hommikul ja nägin Sinu naeratust, õhtul uinusin Su kaisus. Midagi ei saanudki paremini olla, praegu sellele mõeldes valdab mind igatsus, oh kuidas tahaksin tagasi sinna õnnemaale. Meil olid väikesed probleemid, mõnikord sa ärritusid ja ma ei mõistnud põhjust, arvasin, et ehk ma tegin midagi, või et äkki sul tööl pinged ja ma andestasin sulle.
          Nüüd on sellest möödas hulk aastaid ja alles on jäänud Sinu ärritus, mulle tundub,  et mina olen põhjustaja, Sa kurdad, kuidas mina ei ole sinuga nõus, kuidas mina ei oska liita üks pluss üks jms.
Ma tunnen end nii halvasti, nii abituna, saamatuna, ükskõik, mis ka ei ole juhtunud, alati olen mina see, kes Sinu ärrituse ja pahameele endale kaela saab. Miks ometi kallis, miks sa ei mõista kui haiget see teeb ?
         Aeg -ajalt keeb su ärritus üle ja sa lõhud midagi, lööd läpaka kaane jõuga kinni, kisud kapiukse küljest ära, viskad köögisahtli põrandale. Ja mina nutan, algul hääletult, pisaraid tagasi hoides ja peites, siis salaja kusagil nurgas, või öösel, kui arvan, et sa magad. Ma nutan nii, et silmad paistes, kurk valus ja kogu kolju valutab, aga teisiti ma ei saa, pisaratega väljub minust veidi hingelist valu, muidu see vist sööks mind seest.

        Miks ometi kallis, miks...tihti ma küsin ja ootan vahel su vabandust, aga enamasti sa ei vabanda. Sa leiad ikka, et ma olen sind provotseerinud, viinud su selliste tegudeni, ma olen lihtsalt nii saamatu, et minuga Sa ei saagi  rahulikuks jääda.
         Mul on meeles, et olen sind kord põlvili palunud , viskusin su jalgade ette ja anusin :" palun ära tee mulle haiget, ära räägi nii, see röövib minult kõik ", sa ei vastanud midagi, tumm üleolek  oli su pilgus.
Tookord rääkisin ma Sinu arust valesti, hääldasin sõna " Film" v-ga, ma sain selle eest sinult alandusi :" Ma ei taha, et meie laps nii räägiks , ta peab õieti hääldama !".
Ütlesid veel muudki ja ma tundsin, kuidas ma iga sõnaga aina sügavamale valusse vajusin, siis ma palusingi sind ja vastus oli vaikus. Miks ma nii haiget sain ? Olin just sulle rääkinud, et kunagi ma kirjutasin mõned lood ajakirjadele ja need avaldati ja ma olin nii uhke selle üle. Sina tallasid  selle kõik minu jaoks porri, ma tundsin, et ma pole enam midagi väärt, mis kirjutaja ma selline olen, kui rääkidagi ei oska ? Tahtsin vist, et sa oma valusad sõnad ja parandused tagasi võtaksid, muidugi seda ei juhtunud.

      Mulle meenub pilt minevikust : mina kassajärjekorras, pisarad ja tatt voolamas üle näo, korvis kaks asjakest ja hinges arusaamatus, tühjus. Miks ma üldse seisan siin ? Mul polnud enam vähimatki soovi endale neid asju saada.

Kusjuures eelnevalt me olime kokku leppinud, et me lähme poodi ja võin rahulikult vaadata, mida tahan ja osta kui meeldib. Ma uskusin sind, aga umbes poole tunni pärast oli selge, et mul ikka pole õigust poes olla ja mul pole võimalik valida. Minu suunas tulid sinu poolt mürginooled ja süüdistused ja mõnitused, sa valasid kogu oma sopa mulle kaela  ainult sellepärast, et tahtsin ühte pluusi ja pesu.

Kokkulepped ei maksa Sinu jaoks midagi. Maailmas pole mingit teist tõde ja õigust peale Sinu oma.😃😃😃
         Valu ja hirm saadavad mind nüüd igal sammul, hommikul ärkan ja püüan olla ettevaatlik, et ma ei satuks sinu märkuste ja solvangute turmtule alla. Mõned märkustest polegi mulle suunatud, aga sinu hääletoon on see, mis haiget teeb.
         Siiski on meil ka vaikuse ja õnne perioode, kus sa oled rahulik ja häält ei tõsta, siis ma kuidagi harjun ära ja kümblen harmoonias ja kuidagi kaotan valvsuse ja siis tuleb mingi pauk, mingi karjumine või lõhkumine sinu poolt ja minu maailm variseb kokku.
        Viimasel ajal kallis, ma naudin seda, kui sa käid ära, siis ma tean, et sa ei saa mulle haiget teha, sa ei saa kritiseerida mu kõnet, mu käitumist, mu mõtteid. Ma hoian siis valuvaba asendit ja mulle on jäänud unistused meie suhtest, meie õnnest , ma saan end sinna tagasi mõelda. 

       Mõnikord kallis, ma ei oota Sind koju, mõnikord loodan et eksid teelt.