Käisime siis taas jooksmas😊
Mina läbisin eile ( 8.09) poolmaratoni ja minu poeg laupäeval Mesikäpa Lastejooksu.
Kirjutan siis lühidalt muljetest.
Poeg oli seda jooksu kaua oodanud ja ootusärevust täis. Kahjuks ootas meid pettumus, kui 9 aastased jooksma asusid, siis selgus, et kingikotid ja medalid olid otsa saanud ja me lihtsalt ootasime stardikoridoris mingi pool tundi, kuni siis toodi medaleid juurde ja lapsed jooksma lubati.
Kui siis järjekordne grupp 9- 10 aastaseid jooksma lubati, siis finišis selgus, et juurdetoodud medalid ja batoonid on taas otsa lõppenud ja umbes 30- 40 last jäi lihtsalt ootama vihma kätte, et midagigi saada. Kurb oli, osad vanemad keelitasid oma lapsi : " Mis me siin sajus ikka passime, lähme poodi ja ostame sulle medali ja kommi !", nii mõned lahkusidki. Oli ka viha ja solvumist, üks tüdruk oli eriti pettunud ja sõimas korraldajaid pededeks. Ma sain täiesti laste nördimusest aru. Kõik ju nägid, et enamus tulid jooksult tagasi mesikäpa kingikotiga ja viimastele anti vaid üks batoon ja veepudel. Medalid olid ka 10 km omad. Meie seisime pojaga vapralt lõpuni, aga kahjuks hinge head tunnet ei jäänud.
Usun, et järgmisel aastal on mul keeruline last jooksule saada😟
Nüüd siis enda jooksust. Ütlen kohe ära, et metsa läks.
Alustasin tavaliselt kiiremini, tankisin enne jooksu end geeliga ( mis oli viga) ja mingi 10 km oligi hea joosta, aeg oli alla 6 minuti kilomeetri kohta, siis hakkas asi kiiva kiskuma. Lihtsalt võhm sai otsa ja pidin vahepeal kõndima, ei aidanud ka see, et igas veepunktis jõin ja manustasin veel ühe geeli, lihtsalt jõudu polnud.
Finišisse jõudsin siis vaheldumisi kõndides ja joostes ajaga 2h 24 minutit, mis on kõige aeglasem poolmaratoni aeg üldse minu jaoks, aga siiski oli hea, et lõpetasin.
Ma saan aru, et minu suurim viga oli liiga kiire algus, oleks pidanud hoidma kiirust 6.20 ja siis oleks jätkunud ka jaksu kenasti lõpuni vastu pidada, aga ei, ikka oli tarvis kiirustada 😒
Positiivne on see, et mul kusagilt ei valuta ja jalgades pole isegi pinget mitte, tunne selline, nagu polekski jooksnud 😊😊😊
Finišis oli üllatuseks see, et kingikotti polnudki, mitte et see peamine oleks, aga iga aasta on ju ometi olnud ja eks sai seda oodatud. Tundub lausa nii, et mida rohkem osalejaid, seda väiksemaks nännipagas jääb.
pühapäev, 8. september 2019
pühapäev, 18. august 2019
Eesti Ööjooks 2019.
Panen siis kiirelt kirja meenutused ja muljed eile toimunud Ööjooksult.
Mulle on Rakveres toimuv Eesti Ööjooks alati olnud aasta oodatuim spordisündmus, nii ka sellel korral.
Esmalt siis isiklikust ettevalmistusest, trenni olin teinud ikka nii paar kuud ja lootsin, et teen oma kiireima poolmaratoni. Loota ju võib 😊😊😊.
Algas poolmaratoni päev juba imelikult, mingi allergia oli tekkinud : simad märjad, nina tilkus ja üldine veidi "palavikuline " tunne. Eks ma panin selle reaktsiooni uue näokreemi ja üldise stressi arvele ja valmistusin tähtsaks õhtuks. Sättisime koos tütrega, see oli meil juba kolmas kord koos Rakveres joosta ja juba kella kolme paiku hakkasime Tallinnast sõitma.
Kohale jõudes tutvusime spordituruga, mis oli veidi pettumus, natuke nagu lootsin, et ehk on suurem valik ja õnnestub uued tossud leida, aga ei. Siis läksime sööma ja veetsime niisama jalutades aega, mul ikka silmad märjad ja nina tilkus. Tunne oli selline, et ma pole iial kilomeetritki jooksnud ja et mis see poolmaraton üldse on 😀😀😀 Soojendust tegime kõndides, see oli ka rohkem sellepärast, et olgugi ilm ilus, päikseline, lõpuks hakkas seistes ikka jahe.
Stardis oli meeldivaks üllatuseks ilutulestik, tõeliselt võimas, kohe selline tunne tekkis, et teeme kõik koos midagi tähtsat ja ülevat.
Rajal olles tekkisid ebameeldivused, no muidugi ma saan aru, et kui stardib selline suur hulk jooksjaid, siis ongi kitsas ja peab leppima "küünarnukitundega " mitte kõige paremas mõttes ja sellega olin ka arvestannud. Mis aga häiris oli see, et mingi aeg tundus , et kõik distantisid lasti ühele rajale kokku ( 21km, 10 km ja 5km) ja siis ei saanud enam midagi aru, kus oled ja kuhu minema pead, lisaks oli väga palju kõndijaid rajal, kellest oli raske mööduda ja kõik see laveerimine ja möödumine võttis aja maha ja väsitas. Samuti jäi mulje, et joogipunkte oli vähem kui tavaliselt on olnud ( ega ma päriselt võrrelnud pole, ehk see lihtsalt tundus) ja mille järele igatsesin olid ergutajad raja kõrval. Tavaliselt on olnud erinevad grupid, kes laulavad, tantsivad, esinevad, nüüd nägin vaid punastes kleitides tantsijaid ja tulega žongleerijaid.
Mis positiivselt üllatas oli tavakodanike käitumine raja ääres, väga toredalt elati kaasa, väikesed lapsed ootasid raja ääres, et saaks jooksjate kätele plaksu lüüa.See tegi südame soojaks ja andis jõudu.
Lõpptulemuseks mul mingit head aega ei tulnud, aga siiski parem, kui eelmisel aastal. Hea oli see, et suutsin läbida kogu distantsi joostes ja lõpus viimasel kolmel kilomeetril leidsin endas veel jõudu kiirust lisada.
Mida ma veel rajal nägin. Imestama pani, et palju ülekaalulisi sportijaid rajal ja see, kuidas nad vapralt jooksid, paljud minust kiiremini 😌. Ma olen ikka mõelnud, et kui nad nii tublid on ja jooksevad poolmaratone, et kuidas nad siis kaalust alla ei võta ? Ja kuidas nad ometi jaksavad ?Samuti nägin rajal palju veterane, kes jooksid nagu tuul, kuigi välimuse järgi iial ei usuks 😀.
Öösel kahe paiku koju jõudes oli allergia kadunud, jäänud oli vaid pingetunne säärtes ja üldine väsimus. Enne uinumist mõtlesin veel sellele, et peaks ikka Tallinna Maratonil ka osalema 😀.
Mulle on Rakveres toimuv Eesti Ööjooks alati olnud aasta oodatuim spordisündmus, nii ka sellel korral.
Esmalt siis isiklikust ettevalmistusest, trenni olin teinud ikka nii paar kuud ja lootsin, et teen oma kiireima poolmaratoni. Loota ju võib 😊😊😊.
Algas poolmaratoni päev juba imelikult, mingi allergia oli tekkinud : simad märjad, nina tilkus ja üldine veidi "palavikuline " tunne. Eks ma panin selle reaktsiooni uue näokreemi ja üldise stressi arvele ja valmistusin tähtsaks õhtuks. Sättisime koos tütrega, see oli meil juba kolmas kord koos Rakveres joosta ja juba kella kolme paiku hakkasime Tallinnast sõitma.
Kohale jõudes tutvusime spordituruga, mis oli veidi pettumus, natuke nagu lootsin, et ehk on suurem valik ja õnnestub uued tossud leida, aga ei. Siis läksime sööma ja veetsime niisama jalutades aega, mul ikka silmad märjad ja nina tilkus. Tunne oli selline, et ma pole iial kilomeetritki jooksnud ja et mis see poolmaraton üldse on 😀😀😀 Soojendust tegime kõndides, see oli ka rohkem sellepärast, et olgugi ilm ilus, päikseline, lõpuks hakkas seistes ikka jahe.
Stardis oli meeldivaks üllatuseks ilutulestik, tõeliselt võimas, kohe selline tunne tekkis, et teeme kõik koos midagi tähtsat ja ülevat.
Rajal olles tekkisid ebameeldivused, no muidugi ma saan aru, et kui stardib selline suur hulk jooksjaid, siis ongi kitsas ja peab leppima "küünarnukitundega " mitte kõige paremas mõttes ja sellega olin ka arvestannud. Mis aga häiris oli see, et mingi aeg tundus , et kõik distantisid lasti ühele rajale kokku ( 21km, 10 km ja 5km) ja siis ei saanud enam midagi aru, kus oled ja kuhu minema pead, lisaks oli väga palju kõndijaid rajal, kellest oli raske mööduda ja kõik see laveerimine ja möödumine võttis aja maha ja väsitas. Samuti jäi mulje, et joogipunkte oli vähem kui tavaliselt on olnud ( ega ma päriselt võrrelnud pole, ehk see lihtsalt tundus) ja mille järele igatsesin olid ergutajad raja kõrval. Tavaliselt on olnud erinevad grupid, kes laulavad, tantsivad, esinevad, nüüd nägin vaid punastes kleitides tantsijaid ja tulega žongleerijaid.
Mis positiivselt üllatas oli tavakodanike käitumine raja ääres, väga toredalt elati kaasa, väikesed lapsed ootasid raja ääres, et saaks jooksjate kätele plaksu lüüa.See tegi südame soojaks ja andis jõudu.
Lõpptulemuseks mul mingit head aega ei tulnud, aga siiski parem, kui eelmisel aastal. Hea oli see, et suutsin läbida kogu distantsi joostes ja lõpus viimasel kolmel kilomeetril leidsin endas veel jõudu kiirust lisada.
Mida ma veel rajal nägin. Imestama pani, et palju ülekaalulisi sportijaid rajal ja see, kuidas nad vapralt jooksid, paljud minust kiiremini 😌. Ma olen ikka mõelnud, et kui nad nii tublid on ja jooksevad poolmaratone, et kuidas nad siis kaalust alla ei võta ? Ja kuidas nad ometi jaksavad ?Samuti nägin rajal palju veterane, kes jooksid nagu tuul, kuigi välimuse järgi iial ei usuks 😀.
laupäev, 10. august 2019
Lloret de Mar
Kirjutan natuke meie puhkusereisist.
Sellel aastal puhkasime taas Lloret de Maris, see on üks pisike linn Hispaanias.
Eks sinna sai mindud eelkõige päikset ja sooja otsima. Selles osas väga ei vedanud, majutusse kohale jõudes võttis meid vastu külm tuba ja niiskus, mul reaalselt varbad külmetasid. Otsisin kapist välja kõik tekid, mis seal leida õnnestus ja kuidagi keset ööd läks soojaks ja hommik , üllatus -üllatus, päike soojendas juba 8 paiku hommikul mõnusalt ja milline vaade meie elamisest avanes .
Supermõnus on hommikuti rõdul kohvi juua ja merd vaadata. Esialgu tundus, et see ongi ainus mõnus asi, ilm väga ei soosinud, no 20 pole just selline temperatuur, mis rahuldaks mind ja kaasat.
Rannas oli siiski liiv mõnusalt soe ja väga tugev lainetus, umbes nii, et lähed põlvini vette, siis tuleb laine ja lööb su kaldale tagasi, või kui piisavalt valvas pole, siis võib lainetus ka merele kanda.
Igatahes lainetega võitlemine oli tore, aga Vahemere vesi oli külm : prrrr, kaua ei kannatanud vees olla ja ujumisest suurt midagi välja ei tulnud, tegin paar supluse sarnast liigutust ja tundsin, kuidas jäsemed jäätuvad. Hei , kuum Hispaania, miks ma meid nii jäiselt tervitad !
Ma olen aus ja tunnistan, et enamuse puhkusest veetsime rannal lebades, aga käisime ka naaberlinnades. Planeses, kus asub hingematvalt ilus botaanikaaed Marimurtra. Samuti Tossa de Mar, mis võlub oma kauni vanalinnaga. Need on tõesti kohad, kus soovitaksin ära käia.
Lisaks muidugi Lloretis toimusid iga päev mingid vabaõhukontserdid, mida sai vaadata, kuulata.
Ja muidugi meeldis enamusele meie reisiseltskonnast LLoret d Maris asuv veekeskus. Mõned atraktsioonid olid küll liiga ekstreemsed, aga leidus lõbustusi ka minusuguse , veidi argliku jaoks.
Veidi poodidest ja kaubandusest ka.
Kui tarvis toitu osta, siis on erineva hinnatasemega poode ja kui otsida odavam ( näiteks Lidl või Merkadona) , siis enamus toidukraami on odavam, kui Eestis. Kurb - kurb.
Periood oli siis 11.06 - 22.06 ja meie jaoks oli natuke jahe, kusjuures tundus, et meie lahkumispäeval vaikselt ilm hakkas soojenema.
Ilmselt tundub, et ma virisen liialt, küll ilma, küll merevee temperatuuri üle, no jah ega üks normaalne, tavaline eestlane ei saa ju kunagi rahul olla 😉.
Pean siiski ütlema, et meil oli tore ja LLoret de Mar on linnake, mis võtab teid sõbralikult vastu oma tohutute puhkajate hordide ja ööklubidega ja väga kaunite vaadetega ja asisemate inimeste jaoks : veinide hinnad on kordades odavamad kui meil Eestis 😊.
Sellel aastal puhkasime taas Lloret de Maris, see on üks pisike linn Hispaanias.
Eks sinna sai mindud eelkõige päikset ja sooja otsima. Selles osas väga ei vedanud, majutusse kohale jõudes võttis meid vastu külm tuba ja niiskus, mul reaalselt varbad külmetasid. Otsisin kapist välja kõik tekid, mis seal leida õnnestus ja kuidagi keset ööd läks soojaks ja hommik , üllatus -üllatus, päike soojendas juba 8 paiku hommikul mõnusalt ja milline vaade meie elamisest avanes .
Rannas oli siiski liiv mõnusalt soe ja väga tugev lainetus, umbes nii, et lähed põlvini vette, siis tuleb laine ja lööb su kaldale tagasi, või kui piisavalt valvas pole, siis võib lainetus ka merele kanda.
Igatahes lainetega võitlemine oli tore, aga Vahemere vesi oli külm : prrrr, kaua ei kannatanud vees olla ja ujumisest suurt midagi välja ei tulnud, tegin paar supluse sarnast liigutust ja tundsin, kuidas jäsemed jäätuvad. Hei , kuum Hispaania, miks ma meid nii jäiselt tervitad !
Ma olen aus ja tunnistan, et enamuse puhkusest veetsime rannal lebades, aga käisime ka naaberlinnades. Planeses, kus asub hingematvalt ilus botaanikaaed Marimurtra. Samuti Tossa de Mar, mis võlub oma kauni vanalinnaga. Need on tõesti kohad, kus soovitaksin ära käia.
Lisaks muidugi Lloretis toimusid iga päev mingid vabaõhukontserdid, mida sai vaadata, kuulata.
Ja muidugi meeldis enamusele meie reisiseltskonnast LLoret d Maris asuv veekeskus. Mõned atraktsioonid olid küll liiga ekstreemsed, aga leidus lõbustusi ka minusuguse , veidi argliku jaoks.
Veidi poodidest ja kaubandusest ka.
Kui tarvis toitu osta, siis on erineva hinnatasemega poode ja kui otsida odavam ( näiteks Lidl või Merkadona) , siis enamus toidukraami on odavam, kui Eestis. Kurb - kurb.
Periood oli siis 11.06 - 22.06 ja meie jaoks oli natuke jahe, kusjuures tundus, et meie lahkumispäeval vaikselt ilm hakkas soojenema.
Ilmselt tundub, et ma virisen liialt, küll ilma, küll merevee temperatuuri üle, no jah ega üks normaalne, tavaline eestlane ei saa ju kunagi rahul olla 😉.
Pean siiski ütlema, et meil oli tore ja LLoret de Mar on linnake, mis võtab teid sõbralikult vastu oma tohutute puhkajate hordide ja ööklubidega ja väga kaunite vaadetega ja asisemate inimeste jaoks : veinide hinnad on kordades odavamad kui meil Eestis 😊.
kolmapäev, 26. juuni 2019
Kuidas ma Triinule lauaplaadiga pähe lõin.
Kirjutan siia loo, mis juhtus minuga esimeses, teises klassis.
Meil oli klassis üks poiss, kes pidevalt mind kiusas, lõhkus ja peitis mu asju, kiskus juustest jms.
Tol päeval oli samuti, ma ei mäleta, mis poiss jälle tegi, aga ma põgenesin tema eest. Jooksin mööda laudadest, need olid klapiga lauad , korraga takerdus mu käsi lauaplaadi taha ja plaat langes hooga ees istuvale tüdrukule pähe. Ei - ei , tüdruk pääses küll ehmatusega, aga milline valu ja šokk see oli!
Ainukeseks süüdlaseks jäin mina, ma ei mäleta, et keegi oleks tolle poisiga pahandanud, või siis mina oma rumaluses ja naiivsuses ei tulnud selle peale, et rääkida, miks see juhtus.
Mäletan, et karistuseks pidin minema tüdruku ema ees vabandma, mäletan ka sõnu : " Palun vabandust, et ma Triinule ( nimi muudetud) lauplaadiga pähe lõin. "
Nüüd, aastaid hiljem ma vahel ikka meenutan ja mõtlen, et kui suur oli minu süü selles loos. Muidugi oli tegu hooletusega ja klassis jooksmisega, aga ma poleks ju tormanud, kui ei oleks kartnud.
Ma jäin ainsaks süüdlaseks ja seda kõigi silmis.
Meil oli klassis üks poiss, kes pidevalt mind kiusas, lõhkus ja peitis mu asju, kiskus juustest jms.
Tol päeval oli samuti, ma ei mäleta, mis poiss jälle tegi, aga ma põgenesin tema eest. Jooksin mööda laudadest, need olid klapiga lauad , korraga takerdus mu käsi lauaplaadi taha ja plaat langes hooga ees istuvale tüdrukule pähe. Ei - ei , tüdruk pääses küll ehmatusega, aga milline valu ja šokk see oli!
Ainukeseks süüdlaseks jäin mina, ma ei mäleta, et keegi oleks tolle poisiga pahandanud, või siis mina oma rumaluses ja naiivsuses ei tulnud selle peale, et rääkida, miks see juhtus.
Mäletan, et karistuseks pidin minema tüdruku ema ees vabandma, mäletan ka sõnu : " Palun vabandust, et ma Triinule ( nimi muudetud) lauplaadiga pähe lõin. "
Nüüd, aastaid hiljem ma vahel ikka meenutan ja mõtlen, et kui suur oli minu süü selles loos. Muidugi oli tegu hooletusega ja klassis jooksmisega, aga ma poleks ju tormanud, kui ei oleks kartnud.
Ma jäin ainsaks süüdlaseks ja seda kõigi silmis.
teisipäev, 11. juuni 2019
Kuidas Maret kirikust abi otsis
Kohtume Maretiga väikeses, õdusas kohvikus. Tellime kahepeale kannu rohelist jasmiiniga teed ja jutt võib alata.
Minu vastas istub punapäine, hästi riietatud kena naine, ta lükkab lohakalt seatud juuksekrunnist välja libisenud salgu kõrva taha ja alustab:"
Aastaid tagasi elasin ühes Eesti väikelinnas, olin abielus kohaliku kuulsusega", vaatan talle oma teetassi tagant imestunult otsa ja ta peatub korraks naeratades jutulõnga, noogutab peaga ja jätkab:" no see on ehk veidi liialdatud, aga tuntud mees oli ta küll ja oi kui lugupeetud. Mõtlesin tihti, et kui inimesed teaksid, milline mäda ta seesmiselt on, siis keegi temaga ei suhtleks. Tegemist oli mehega, kes alati aitas vanainimesi üle tee ja vajadusel juhatas neid ka koju.
Aastaid tagasi elasin ühes Eesti väikelinnas, olin abielus kohaliku kuulsusega", vaatan talle oma teetassi tagant imestunult otsa ja ta peatub korraks naeratades jutulõnga, noogutab peaga ja jätkab:" no see on ehk veidi liialdatud, aga tuntud mees oli ta küll ja oi kui lugupeetud. Mõtlesin tihti, et kui inimesed teaksid, milline mäda ta seesmiselt on, siis keegi temaga ei suhtleks. Tegemist oli mehega, kes alati aitas vanainimesi üle tee ja vajadusel juhatas neid ka koju.
Kahjuks oma kodus ta selline ei olnud, ta oli...Maret otsib pead raputades õiget sõna :" Ta oli täielik türann, alandav ja halvustav tõbras.
Meil oli kaks ühist last ja lisaks minul eelnevast abielust kaks last.
Meie ühised lapsed olid päris pisikesed 3 - 4 aastased, kui meil kodune elu ikka väga kiiva kiskus, mees ärritus iga asja peale, mõnitas ja alandas mind. Lõpuks eraldas omale toad, kus mina ja lapsed käia ei tohtinud, ta keeras ukse kinni ja võtme võttis endaga kaasa, kui tööle läks"
Nüüd märkan naise kaunites silmades pisarate läiget ja korraks pühibki Maret paberrätikuga silmi.
"Vabandust, see meenutamine teeb ikka veel emotsionaalseks."
"Tol perioodil pöördusingi kiriku poole. Meie kodule oli kõige lähem Baptistide kogudus ja nende interpretatsioon usust tundus mulle sobivat, natuke nagu mänguline, koos tantsu ja lauluga Jumala juurde. Minu vanem tütar hakkas käima pühapäevakoolis, talle seal meeldis ja minagi sain usueluga rohkem tuttavaks. Kuna kodune elu oli nii raskeks ja keeruliseks muutunud, siis leidsin end tihti baptistide koguduse palveõhtutelt. Ma tõesti kuulasin suu lahti imelisi jutte, mida usklikud inimesed on teinud.
Eriti jäi meelde lugu mehest, kes töötas raudteejaamas ja pidi valvama, et rongid plaani järgi liiguksid ja kõik sujuks. Ühel päeval nägi ta, et tema väike poeg mängib raudteel ja rong oli tulemas. Mehe võimuses oli rong peatada ja poeg päästa, aga teades, et rongis on sadu inimesi, kes võivad hukka saada, ta ei teinud midagi. Mees ohverdas oma poja, et teised saaksid elada.
Kõiki neid altruistlikke muinasjutulisi lugusid kuulates olin ma kindel, et tegemist on õilsate inimestega. See on ilmselt naiivne, aga ma tõesti uskusin, et selles kogukonnas hoolitakse ja armastatakse üksteist.
Ma rääkisin oma raskest kodusest olukorrast ka pastorile ja tema abikaasale. Korra käis pastor isegi meil kodus minu mehega vestlemas ja teda manitsemas, et ta minu ja lastega nii karm poleks. Pastoriproua ütles, et kui ma veidigi hirmu tunnen enda või laste pärast, siis võin tulla igal ajal, kasvõi öösel. Ta lubas aidata ja ma jätsin lubaduse meelde.
Eriti jäi meelde lugu mehest, kes töötas raudteejaamas ja pidi valvama, et rongid plaani järgi liiguksid ja kõik sujuks. Ühel päeval nägi ta, et tema väike poeg mängib raudteel ja rong oli tulemas. Mehe võimuses oli rong peatada ja poeg päästa, aga teades, et rongis on sadu inimesi, kes võivad hukka saada, ta ei teinud midagi. Mees ohverdas oma poja, et teised saaksid elada.
Kõiki neid altruistlikke muinasjutulisi lugusid kuulates olin ma kindel, et tegemist on õilsate inimestega. See on ilmselt naiivne, aga ma tõesti uskusin, et selles kogukonnas hoolitakse ja armastatakse üksteist.
Ma rääkisin oma raskest kodusest olukorrast ka pastorile ja tema abikaasale. Korra käis pastor isegi meil kodus minu mehega vestlemas ja teda manitsemas, et ta minu ja lastega nii karm poleks. Pastoriproua ütles, et kui ma veidigi hirmu tunnen enda või laste pärast, siis võin tulla igal ajal, kasvõi öösel. Ta lubas aidata ja ma jätsin lubaduse meelde.
Jälle Maret peatub korraks, et pisaraid pühkida ja tema hääl väriseb, kui ta jätkab.
" Olin seda pakkumist hoidnud enda mõtteis nagu viimast õlekõrt ja ma ei kahelnud mitte üks raas.
Kui siis päev enne kolmekunigapäeva mees hulluks läks, võttis kirve ja laste silme all meie Jõulukuuse tükkideks raius ja toas tapeedi seinalt maha kiskus, ise hirmsa häälega röökides, siis ma teadsin, et aeg on käes. Meil ei olnud enam turvaline kodus olla. Pisike poeg vaatas isa hüsteeritsemist ja ütles:" peidame ema metsa ära."
" Olin seda pakkumist hoidnud enda mõtteis nagu viimast õlekõrt ja ma ei kahelnud mitte üks raas.
Kui siis päev enne kolmekunigapäeva mees hulluks läks, võttis kirve ja laste silme all meie Jõulukuuse tükkideks raius ja toas tapeedi seinalt maha kiskus, ise hirmsa häälega röökides, siis ma teadsin, et aeg on käes. Meil ei olnud enam turvaline kodus olla. Pisike poeg vaatas isa hüsteeritsemist ja ütles:" peidame ema metsa ära."
Tookord tundsin tõelist hirmu, arvasin, et mees võib mind või lapsi vigastada või tappa. Võtsin oma lapsed, vanem neist 13 ja nooremad lasteaialapsed ja läksime kohalikku Baptistide kogudussse .
Tegemist oli suure hoonega, kus vajadusel majutati mujalt kogudusele külla tulnud inimesi. Lootsin toona, et kui tulen koos lastega, siis pastor kindlasti leiab meile pelgupaiga, kasvõi üheks ööks, et siis koos mõtleme, mis edasi teha.
Rääkisin pastorile ära, et ma hakkasin laste ja enda pärast kartma ja sooviksin abi. Jutustasin täpselt, mis juhtus ja miks me tulime. Mees kuulas mind ära ja ütles :" Te peate koju tagasi minema ."
Tol hetkel ma tundsin, et meid on petetud ja alt veetud, tundsin laste ees süüd. Ma uskusin, et inimene, kes koguduse ees räägib nii ilusaid sõnu, nii õilsaid asju, räägib sellest, kuidas ühte kadunud lambukest minnakse otsima ja aitama. Olin nii kindel tema abis, et tol hetkel, kui meil paluti lahkuda, ma olin nii jahmunud, üllatunud, et ei osanud midagi öelda.
Meid ei aidanud. Ehk oli asi selles, et tema abikaasat( kes oli abi lubanud), ei olnud sellel ajal kohal. Mulle meenus kõnekäänd :" Loll saab kirikus ka peksa !"
Siiani mõtlen, et miks tookord tema, muidu õiglase ja abistava mehe mulje jätnud inimene, meid ei aidanud.
Muidugi ei jäänud ma lastega vägivaldse mehe juurde enam kauaks, siiski usun, et kui tookord pastor oleks meile peavarju andnud, siis oleksime pääsenud kergemini, kiiremini, valutumalt."
Tegemist oli suure hoonega, kus vajadusel majutati mujalt kogudusele külla tulnud inimesi. Lootsin toona, et kui tulen koos lastega, siis pastor kindlasti leiab meile pelgupaiga, kasvõi üheks ööks, et siis koos mõtleme, mis edasi teha.
Rääkisin pastorile ära, et ma hakkasin laste ja enda pärast kartma ja sooviksin abi. Jutustasin täpselt, mis juhtus ja miks me tulime. Mees kuulas mind ära ja ütles :" Te peate koju tagasi minema ."
Tol hetkel ma tundsin, et meid on petetud ja alt veetud, tundsin laste ees süüd. Ma uskusin, et inimene, kes koguduse ees räägib nii ilusaid sõnu, nii õilsaid asju, räägib sellest, kuidas ühte kadunud lambukest minnakse otsima ja aitama. Olin nii kindel tema abis, et tol hetkel, kui meil paluti lahkuda, ma olin nii jahmunud, üllatunud, et ei osanud midagi öelda.
Meid ei aidanud. Ehk oli asi selles, et tema abikaasat( kes oli abi lubanud), ei olnud sellel ajal kohal. Mulle meenus kõnekäänd :" Loll saab kirikus ka peksa !"
Siiani mõtlen, et miks tookord tema, muidu õiglase ja abistava mehe mulje jätnud inimene, meid ei aidanud.
Muidugi ei jäänud ma lastega vägivaldse mehe juurde enam kauaks, siiski usun, et kui tookord pastor oleks meile peavarju andnud, siis oleksime pääsenud kergemini, kiiremini, valutumalt."
Ma vaatan naist enda vastas ja ma ei suuda uskuda, et temast on saanud edukas ja endaga hästi toime tulev naine.
Tõusen vaikselt ja lähen tema juurde, emban kergelt tema õblukesi õlgu ja ütlen:" Mul on nii kahju, anna palun andeks, et mind polnud sellel ajal sinu läheduses."
kolmapäev, 29. mai 2019
Miks ma jooksen ?
Olen nüüdseks jooksmisega tegelenud juba umbes 12 aastat. Tegelikult oli minu puhul tegemist ikka väga spordikauge inimesega, mäletan, et kooliajal ja varases nooruses ei suutnud ma 2 kilomeetrit ka joosta, ilma, et oleks kogenud suremise tunnet 😊.
Mõnikord olin sunnitud 10 km. jala kõndima ja tagajärjeks oli ikka nädal aega põdemist : villid, valud, väsimus. Ma poleks siis iial osanud arvata, et kunagi ma jooksen nädalas 3 x 10 km ja see ei väsita mind, see meeldib mulle.
Inimesed muutuvad ajas, see on selge.
Aga miks siis ikkagi need tossud jalga panen umbes 3- 4 korda nädalas ?
Jooksmine annab mulle terviklikkuse tunde, minu keha iga rakk asetuks nagu oma kohale ja ma olen siis peale jooksu täiuslikum inimene. Muidugi mõtlen ka sellele, et jooksmine aitab mind hoida paremas vormis ja tänu sellele saan endale ehk mõne koogitüki või jäätise lubada paar korda kuus 😊😊😊. Kui rääkida kehalistest probleemidest, siis mind vaevasid aastaid seljavalud, nüüdseks pole neid vaevusi enam ammu tundnud, mingit ravi peale jooksmise pole ma saanud.
Kui rääkida kiirusest, siis ise nimetan end vaikimisi igiliikuriks, kulgen vaikselt, aga kindlalt. Maratoni läbimiseks kulus mul näiteks üle viie tunni, aga ma olen ikkagi väga rahul, et selle läbi tegin ja tahan seda varsti taas üritada. Poolmaratonidega on veidi lihtsam, neid on ikka kogunenud 5-6 ja loodan samuti , et tuleb lisa.
Olen püüdnud ka oma pereliikmeid jooksma meelitada, aeg- ajalt isegi on õnnestunud poega ja tütart kaasata, aga kahjuks nad tüdinevad kiiresti, kuigi neil oleks superhead eeldused. Hetkel on siis see periood, kus tütar käib minuga koos jooksmas ja see on hea, tore on, kui rajal saab kellegagi rääkida ja muljetada.
Tegin nüüd maikuus väikese kokkuvõtte ja kilomeetreid on kogunenud 124 tänaseks ja loodan veel ühe kümneka otsa teha, kui vähegi ilmataat lubab ( no päris paduvihma ja tormiga jooksma ei lähe).
Mõnikord olin sunnitud 10 km. jala kõndima ja tagajärjeks oli ikka nädal aega põdemist : villid, valud, väsimus. Ma poleks siis iial osanud arvata, et kunagi ma jooksen nädalas 3 x 10 km ja see ei väsita mind, see meeldib mulle.
Inimesed muutuvad ajas, see on selge.
Aga miks siis ikkagi need tossud jalga panen umbes 3- 4 korda nädalas ?
Jooksmine annab mulle terviklikkuse tunde, minu keha iga rakk asetuks nagu oma kohale ja ma olen siis peale jooksu täiuslikum inimene. Muidugi mõtlen ka sellele, et jooksmine aitab mind hoida paremas vormis ja tänu sellele saan endale ehk mõne koogitüki või jäätise lubada paar korda kuus 😊😊😊. Kui rääkida kehalistest probleemidest, siis mind vaevasid aastaid seljavalud, nüüdseks pole neid vaevusi enam ammu tundnud, mingit ravi peale jooksmise pole ma saanud.
Kui rääkida kiirusest, siis ise nimetan end vaikimisi igiliikuriks, kulgen vaikselt, aga kindlalt. Maratoni läbimiseks kulus mul näiteks üle viie tunni, aga ma olen ikkagi väga rahul, et selle läbi tegin ja tahan seda varsti taas üritada. Poolmaratonidega on veidi lihtsam, neid on ikka kogunenud 5-6 ja loodan samuti , et tuleb lisa.
Olen püüdnud ka oma pereliikmeid jooksma meelitada, aeg- ajalt isegi on õnnestunud poega ja tütart kaasata, aga kahjuks nad tüdinevad kiiresti, kuigi neil oleks superhead eeldused. Hetkel on siis see periood, kus tütar käib minuga koos jooksmas ja see on hea, tore on, kui rajal saab kellegagi rääkida ja muljetada.
Tegin nüüd maikuus väikese kokkuvõtte ja kilomeetreid on kogunenud 124 tänaseks ja loodan veel ühe kümneka otsa teha, kui vähegi ilmataat lubab ( no päris paduvihma ja tormiga jooksma ei lähe).
esmaspäev, 27. mai 2019
Üks mälestuskild : tüdruk aknal.
Talvel lükkasin lund selleks, et ehk ema tuleb, kui hästi tugevalt soovin ja väga hea laps olen.
Meenutan, et kord käisime vanaemaga metsas ja valminud olid esimesed metsmaasikad. Ma tahtsin neid süüa, aga siis meenus mulle, et ema ju ei saa neid marju süüa. Mulle tundus, et olen eriti tubli tüdruk, kui ma samuti ei söö.
Mäletan seda, kuidas käisin peaaegu iga päev üle põllu postkasti juures, et vaadata, kas emalt pole kirja.
Muidugi seda polnud, aga ootasin ikka, minu ema ju hoolis minust kõige rohkem. Nii ma arvasin, sest vanaema rääkis mulle seda.
Kord saabus ka päev, mil ema tuli veidi kauemaks, kui vaid päevaks - paariks. Mäletan, et ma võõrastasin teda, ma ei julgenud talle ema öelda, kuigi väga soovisin. Kõnetasin teda ikka :" Kuule !"
Siiski hetked olid ilusad, mõned neist. Meenub, et istusin ema juures, kui ta õmbles, olin ta juures kui ta sõi, tahtsin tema kaisus isegi magada, aga ta lükkas mu eemale öeldes : " Ära tule nii lähedale, see on kahjulik, kui hingad minu väljahingatud õhku sisse ".
Ma võtsin seda tookord kui eemaletõrjumist ja praeguseni ma väga ei mõista seda.
Samuti meenuvad inetud hetked : ema köögis põrandal lamamas, ema veinipudelitega lakka ronimas, jubedad mehed lällamas. Nägin tihti, et ema läks sinna, kus olid mehed ja alkohol. Mina õppisin mehi kartma ja põgenema.
Mäletan ka seda, kui olime kusagil külas ja ema pani mind magama mingi poisi kõrvale ja see väga häiris mind. Nimelt see poiss pani käe minu ümber ja see hirmutas mind.
Mäletan veel, et mingi ema elukaaslane oli minu peal ja hõõrus oma habet vastu minu nägu, ma tõesti ei tea, kas sellele eelnes ja järgnes veel midagi, aga habemetüügast ma mäletan.
Minu lapsepõlves oli vaid vanaema minu jaoks turvaline inimene, keegi kelle peale sain loota. Vahel muidugi ütles temagi :" Kui mind poleks, siis oleksid sa lastekodus !" " Sina oled minu kirstunael ". See tegi mind kurvaks ja ühtlasi vihaseks. Ma päris hästi ei mõistnud, kas vanaema armastas mind, või võttis mind nagu kohustust.
Isegi isa oli mul, kuigi nägin teda ehk korra aastas. Mäletan, et tuli mingi minu jaoks võõras mees, tõi pakikese ja istus vanaemaga juttu ajama. Mina haarasin kingi ja kadusin oma tuppa.
Kord juhtus nii, et isa tuli ja tal oli minu poolõde kaasas, ta võttis selle tüdruku sülle ja mina läksin vaikselt oma tuppa. Kahjuks isa jäi mulle võõraks ja ei tulnud muutust ka hiljem. Hiljem elus ma mäletan, et ma nagu meelega hoidsin isast eemale. Mäletan ema ja vanaema, kuidas nad sundisid mind isale külla minema, ma ei tahtnud, lõpuks siiski läksin, et olla meelepärane. Ma ei tundnud kordagi lähedust, ma ei tajunud, et oleksin kodus, kui isal külas olin.
Nüüdki, palju aastaid hiljem tagasi vaadates, olen ikka see tüdruk aknal, kes ootas oma ema, aga tegelikult ema ei tulnudki, või vähemalt mitte sellisel kujul, nagu tüdruk lootis.
Vahel tahaksin teha pai sellele väikesele tüdrukule, kes tundis, et kõik talle kallid ja olulised inimesed hülgavad teda või räägivad valusat armastuse keelt.
Fotosessioon.
Kuidas ma fotosessioonil käisin.
Mul õnnestus võita FB mäng, millega ma sain võimaluse muinasjutulisesks fotosessiooniks Aliis Sinisaluga.
Super, ma olin väga õnnelik. Valmistusin ka veidi : üks 5 päevane kiirdieet ja lisaks lasin paigaldada ripsmepikendused. Kaalust sain 3 kg alla ja ripsmepikendused on need, mis mu pilgu ilusamaks teevad, need oleks nagu minule loodud.
Nii, saabus kauaoodatud päev, mil tarvis pildistama minna. Ilm ei soosinud küll meie tegemisi, hommikul paistis päike, aga ilm oli karge ja temperatuur napilt 9 soojakraadi. Õhtuks langes temperatuur veel madalamale ja mina, riietatud teksadesse, kampsunisse, tagisse, kõik see mässitud veel sallisse, ilmusin Stuudiosse 35, kus siis pidi minu seiklus alguse saama.
Alguses sain Aliisi käest selga kauni printsessikleidi ja pärja ja siis hakati jumestust tegema.
Jumestajaks oli Maret Ubaleht ja tulemus, mis minu näkku ilmus , see oli imekena. Veel tegi Maret soengu, ometi sain oma lemmiku, mis koosneb siis lahtistest lokkidest ja pealael paiknevast patsist. Super, ma jäin väga rahule.
Suundusime Lohusalu sadamasse pildistama, autost väljudes tahtis tuul meid pikali rebida, :" kuidas on võimalik sellise tormiga midagi pildistada, ma ei suuda püstigi püsida " mõtlesin.
Aga jah, minna tuli, Aliis sättis mind paika ja siis tuli end paljaks ehk siis kleidiväele võtta. Uhh, oli see alles katsumus, tuul rebis kleiti ja sakutas juukseid :" Aaa, mu kaunis soeng" ahastasin mõttes. Proovisin siis püüdlikult poose võtta, aga no ei saa, tuul lükkab kasvõi kummuli, aga Aliis muudkui räägib :" Pane käsi rinnale, aja õlad sirgu, vaata päikesesse, sule silmad " Ma tundsin end ikka väga abituna , nagu kuramuse kõikuv raidkuju, kontrollimatud värinad raputasid mu keha. Ma ei uskunud, et ükski pilt sellest sessioonist välja tuleb. See oli nii paganama ekstreemne ja Aliis ja Maret külmetasid koos minuga, loodan, et haigeks ei jäänud. Koju jõudes tegin endale kuuma jalavanni ja rohelist teed. Järgmisel päeval õnneks oli kõik korras, väike väsimus vaid, ilmselt tuulega võitlemisest.
Nüüd siis kaks nädalat ootamist ja pildid valmis. Ausalt, ma ei uskunud, et fotodest midagi välja tuli , kuigi Aliis väga püüdis ja võttis kautusele igasugu lisavidinad : tuules lendleva kanga, suitsupommi jne. Aga, üllatus - üllatus , pildid tulid ilusad ja lisasin need ka siia. Ma olen väga rahul, et sain selle võimaluse ja soovitan kindlasti teistele ka fantaasiasessiooni , see annab võimaluse tunda end muinasjutuprintsessina.
Mul õnnestus võita FB mäng, millega ma sain võimaluse muinasjutulisesks fotosessiooniks Aliis Sinisaluga.
Super, ma olin väga õnnelik. Valmistusin ka veidi : üks 5 päevane kiirdieet ja lisaks lasin paigaldada ripsmepikendused. Kaalust sain 3 kg alla ja ripsmepikendused on need, mis mu pilgu ilusamaks teevad, need oleks nagu minule loodud.
Nii, saabus kauaoodatud päev, mil tarvis pildistama minna. Ilm ei soosinud küll meie tegemisi, hommikul paistis päike, aga ilm oli karge ja temperatuur napilt 9 soojakraadi. Õhtuks langes temperatuur veel madalamale ja mina, riietatud teksadesse, kampsunisse, tagisse, kõik see mässitud veel sallisse, ilmusin Stuudiosse 35, kus siis pidi minu seiklus alguse saama.
Alguses sain Aliisi käest selga kauni printsessikleidi ja pärja ja siis hakati jumestust tegema.
Jumestajaks oli Maret Ubaleht ja tulemus, mis minu näkku ilmus , see oli imekena. Veel tegi Maret soengu, ometi sain oma lemmiku, mis koosneb siis lahtistest lokkidest ja pealael paiknevast patsist. Super, ma jäin väga rahule.
Suundusime Lohusalu sadamasse pildistama, autost väljudes tahtis tuul meid pikali rebida, :" kuidas on võimalik sellise tormiga midagi pildistada, ma ei suuda püstigi püsida " mõtlesin.
Aga jah, minna tuli, Aliis sättis mind paika ja siis tuli end paljaks ehk siis kleidiväele võtta. Uhh, oli see alles katsumus, tuul rebis kleiti ja sakutas juukseid :" Aaa, mu kaunis soeng" ahastasin mõttes. Proovisin siis püüdlikult poose võtta, aga no ei saa, tuul lükkab kasvõi kummuli, aga Aliis muudkui räägib :" Pane käsi rinnale, aja õlad sirgu, vaata päikesesse, sule silmad " Ma tundsin end ikka väga abituna , nagu kuramuse kõikuv raidkuju, kontrollimatud värinad raputasid mu keha. Ma ei uskunud, et ükski pilt sellest sessioonist välja tuleb. See oli nii paganama ekstreemne ja Aliis ja Maret külmetasid koos minuga, loodan, et haigeks ei jäänud. Koju jõudes tegin endale kuuma jalavanni ja rohelist teed. Järgmisel päeval õnneks oli kõik korras, väike väsimus vaid, ilmselt tuulega võitlemisest.
Nüüd siis kaks nädalat ootamist ja pildid valmis. Ausalt, ma ei uskunud, et fotodest midagi välja tuli , kuigi Aliis väga püüdis ja võttis kautusele igasugu lisavidinad : tuules lendleva kanga, suitsupommi jne. Aga, üllatus - üllatus , pildid tulid ilusad ja lisasin need ka siia. Ma olen väga rahul, et sain selle võimaluse ja soovitan kindlasti teistele ka fantaasiasessiooni , see annab võimaluse tunda end muinasjutuprintsessina.
laupäev, 11. mai 2019
Kes ma selline olen ?
Et siis teemasse, kes ma olen. Ma olen naine, täpselt nii vana, nagu mulle hetkel meeldib, nagu mulle vajalik on. Suudan olla näiteks kuueaastane, kui mängin oma pojaga kulli, võin olla kaheksakümmend, kui arutlen elu üle.
Töötan massöörina enamuse ajast, kuigi proovin ka muid ameteid ja aeg - ajalt tahaks hoopis midagi erinevat teha, mis see täpselt on, seda ei tea veel, tegelen sellega alles.
Hakkasin siia blogisse kirjutama põhiliselt sellepärast, et ma tunnen, et ei suuda ennast inimestele verbaalselt arusaadavaks teha, hästi paljusid minu väljaöeldud sõnu mõistetakse valesti ja mul puudub jõud ja aeg selgitusteks , teemal " ei, see polnud nii mõeldud" " ma mõtlesin hoopis teisiti "!
Püüan siis siin kirjutada, ehk jõuavad niimoodi mõtted inimesteni.
Ega ma muidugi veel ise kindel pole, kas see mida kirjutan ka kunagi lugejate ette jõuab, aga noh, mõni ehk leiab kogemata ja jumal temaga, las siis loeb. Kes siis kogemata satub seda lugema, siis palun ette vabandust, kui sa leiad eest mitte nii sorava jutu ja ehk isegi kirjavigu leiad, ma tõesti esimest korda kirjutan blogisse 😊
Töötan massöörina enamuse ajast, kuigi proovin ka muid ameteid ja aeg - ajalt tahaks hoopis midagi erinevat teha, mis see täpselt on, seda ei tea veel, tegelen sellega alles.
Hakkasin siia blogisse kirjutama põhiliselt sellepärast, et ma tunnen, et ei suuda ennast inimestele verbaalselt arusaadavaks teha, hästi paljusid minu väljaöeldud sõnu mõistetakse valesti ja mul puudub jõud ja aeg selgitusteks , teemal " ei, see polnud nii mõeldud" " ma mõtlesin hoopis teisiti "!
Püüan siis siin kirjutada, ehk jõuavad niimoodi mõtted inimesteni.
Ega ma muidugi veel ise kindel pole, kas see mida kirjutan ka kunagi lugejate ette jõuab, aga noh, mõni ehk leiab kogemata ja jumal temaga, las siis loeb. Kes siis kogemata satub seda lugema, siis palun ette vabandust, kui sa leiad eest mitte nii sorava jutu ja ehk isegi kirjavigu leiad, ma tõesti esimest korda kirjutan blogisse 😊
See laul sobib hästi minu arusaamadega elust.
Tellimine:
Postitused (Atom)