Eesti Ööjooks 2019.

Panen siis kiirelt kirja meenutused ja muljed eile toimunud Ööjooksult.
Mulle on Rakveres toimuv Eesti Ööjooks alati olnud aasta oodatuim spordisündmus, nii ka sellel korral.
     Esmalt siis isiklikust ettevalmistusest, trenni olin teinud ikka nii paar kuud ja lootsin, et teen oma kiireima poolmaratoni. Loota ju võib 😊😊😊.
Algas poolmaratoni päev juba imelikult, mingi allergia oli tekkinud : simad märjad, nina tilkus ja üldine veidi "palavikuline " tunne. Eks ma panin selle reaktsiooni uue näokreemi ja üldise stressi arvele ja valmistusin tähtsaks õhtuks. Sättisime koos tütrega, see oli meil juba kolmas kord koos Rakveres joosta ja juba kella kolme paiku hakkasime Tallinnast sõitma.
Kohale jõudes tutvusime spordituruga, mis oli veidi pettumus, natuke nagu lootsin, et ehk on suurem valik ja õnnestub uued tossud leida, aga ei. Siis läksime sööma ja veetsime niisama jalutades aega, mul ikka silmad märjad ja nina tilkus. Tunne oli selline, et ma pole iial kilomeetritki jooksnud ja et mis see poolmaraton üldse on 😀😀😀 Soojendust tegime kõndides, see oli ka rohkem sellepärast, et olgugi ilm ilus, päikseline, lõpuks hakkas seistes ikka jahe.
            Stardis oli meeldivaks üllatuseks ilutulestik, tõeliselt võimas, kohe selline tunne tekkis, et teeme kõik koos midagi tähtsat ja ülevat.
Rajal olles tekkisid ebameeldivused, no muidugi ma saan aru, et kui stardib selline suur hulk jooksjaid, siis ongi kitsas ja peab leppima "küünarnukitundega " mitte kõige paremas mõttes ja sellega olin ka arvestannud. Mis aga häiris oli see, et mingi aeg tundus , et  kõik distantisid lasti ühele rajale kokku ( 21km, 10 km ja 5km) ja siis ei saanud enam midagi aru, kus oled ja kuhu minema pead, lisaks oli väga palju kõndijaid rajal, kellest oli raske mööduda ja kõik see laveerimine ja möödumine võttis aja maha ja väsitas. Samuti jäi mulje,  et joogipunkte oli vähem kui tavaliselt on olnud ( ega ma päriselt võrrelnud pole, ehk see lihtsalt tundus) ja mille järele igatsesin olid ergutajad raja kõrval. Tavaliselt on olnud erinevad grupid, kes laulavad, tantsivad, esinevad, nüüd nägin vaid punastes kleitides tantsijaid ja tulega žongleerijaid.
Mis positiivselt üllatas oli tavakodanike käitumine raja ääres, väga toredalt elati kaasa, väikesed lapsed ootasid raja ääres, et saaks jooksjate kätele plaksu lüüa.See tegi südame soojaks ja andis jõudu.
Lõpptulemuseks mul mingit head aega ei tulnud, aga siiski parem, kui eelmisel aastal. Hea oli see, et suutsin läbida kogu distantsi joostes ja lõpus  viimasel kolmel kilomeetril leidsin endas veel jõudu kiirust lisada.
Mida ma veel rajal nägin. Imestama pani, et palju ülekaalulisi sportijaid rajal ja see, kuidas nad vapralt jooksid, paljud minust kiiremini 😌. Ma olen ikka mõelnud, et kui nad nii tublid on ja jooksevad poolmaratone, et kuidas nad siis kaalust alla ei võta ? Ja kuidas nad ometi jaksavad ?Samuti nägin rajal palju veterane, kes jooksid nagu tuul, kuigi välimuse järgi iial ei usuks 😀.

     Öösel kahe paiku koju jõudes oli allergia kadunud, jäänud oli vaid pingetunne säärtes ja üldine väsimus. Enne uinumist mõtlesin veel sellele, et peaks ikka Tallinna Maratonil ka osalema 😀.