Miks ma jooksen ?

Olen nüüdseks jooksmisega tegelenud juba umbes 12 aastat. Tegelikult oli  minu puhul tegemist ikka väga spordikauge inimesega, mäletan, et kooliajal ja varases nooruses ei suutnud ma 2 kilomeetrit ka joosta, ilma, et oleks kogenud suremise tunnet 😊.
Mõnikord olin sunnitud 10 km. jala kõndima ja tagajärjeks oli ikka nädal aega põdemist : villid, valud, väsimus. Ma poleks siis iial osanud arvata, et kunagi ma jooksen nädalas 3 x 10 km ja see ei väsita mind, see meeldib mulle.
       Inimesed muutuvad ajas, see on selge.
Aga miks siis ikkagi need tossud jalga panen umbes 3- 4 korda nädalas ?
Jooksmine annab mulle terviklikkuse tunde, minu keha iga rakk asetuks nagu oma kohale ja ma olen siis peale jooksu täiuslikum inimene. Muidugi mõtlen ka sellele, et jooksmine aitab mind hoida paremas vormis ja tänu sellele saan endale ehk mõne koogitüki või jäätise lubada paar korda kuus 😊😊😊. Kui rääkida kehalistest probleemidest, siis mind vaevasid aastaid seljavalud, nüüdseks pole neid vaevusi enam ammu tundnud, mingit ravi peale jooksmise pole ma saanud.
        Kui rääkida kiirusest, siis ise nimetan end vaikimisi igiliikuriks, kulgen vaikselt, aga kindlalt. Maratoni läbimiseks kulus mul näiteks üle viie tunni, aga ma olen ikkagi väga rahul, et selle läbi tegin ja tahan seda varsti taas üritada. Poolmaratonidega on veidi lihtsam, neid on ikka kogunenud 5-6 ja loodan samuti , et tuleb lisa.
        Olen püüdnud ka oma pereliikmeid jooksma meelitada, aeg- ajalt isegi on õnnestunud poega ja tütart kaasata, aga kahjuks nad tüdinevad kiiresti, kuigi neil oleks superhead eeldused. Hetkel on siis see periood, kus tütar käib minuga koos jooksmas ja see on hea, tore on, kui rajal saab kellegagi  rääkida ja muljetada.
      Tegin nüüd maikuus väikese kokkuvõtte ja kilomeetreid on kogunenud 124 tänaseks ja loodan veel ühe kümneka otsa teha, kui vähegi ilmataat lubab ( no päris paduvihma ja tormiga jooksma ei lähe).