teisipäev, 11. juuni 2019

Kuidas Maret kirikust abi otsis

Kohtume Maretiga väikeses, õdusas kohvikus. Tellime kahepeale kannu rohelist jasmiiniga teed ja jutt võib alata.
Minu vastas istub punapäine, hästi riietatud kena naine, ta lükkab lohakalt seatud juuksekrunnist välja libisenud salgu kõrva taha ja alustab:"
Aastaid tagasi elasin ühes Eesti väikelinnas, olin abielus kohaliku kuulsusega", vaatan talle oma teetassi tagant imestunult otsa ja ta peatub korraks naeratades jutulõnga, noogutab peaga ja jätkab:" no see  on ehk veidi liialdatud, aga tuntud mees oli ta küll ja oi kui lugupeetud. Mõtlesin tihti, et kui inimesed teaksid, milline mäda ta seesmiselt on, siis keegi temaga ei suhtleks. Tegemist oli mehega, kes alati aitas vanainimesi üle tee ja vajadusel juhatas neid ka koju.
       Kahjuks oma kodus ta selline ei olnud, ta oli...Maret otsib pead raputades õiget sõna :" Ta oli täielik türann, alandav ja halvustav tõbras.
Meil oli kaks ühist last ja lisaks minul eelnevast abielust kaks last.
       Meie ühised lapsed olid päris pisikesed 3 - 4 aastased, kui meil kodune elu ikka väga kiiva kiskus, mees ärritus iga asja peale, mõnitas ja alandas mind. Lõpuks eraldas omale toad, kus mina ja lapsed käia ei tohtinud, ta keeras ukse kinni ja võtme võttis endaga kaasa, kui tööle läks"
Nüüd märkan naise kaunites silmades pisarate läiget ja korraks pühibki Maret paberrätikuga silmi.
"Vabandust, see meenutamine teeb ikka veel emotsionaalseks."
        "Tol perioodil pöördusingi kiriku poole. Meie  kodule oli kõige lähem Baptistide kogudus ja nende interpretatsioon usust  tundus mulle sobivat, natuke nagu mänguline, koos tantsu ja lauluga Jumala juurde. Minu vanem tütar hakkas käima pühapäevakoolis, talle seal meeldis ja minagi sain usueluga rohkem tuttavaks. Kuna kodune elu oli nii raskeks ja keeruliseks muutunud, siis leidsin end tihti baptistide koguduse palveõhtutelt. Ma tõesti kuulasin suu lahti imelisi jutte, mida usklikud inimesed on teinud.
       Eriti jäi meelde lugu mehest,  kes töötas raudteejaamas ja pidi valvama, et rongid plaani järgi liiguksid ja kõik sujuks. Ühel päeval nägi ta, et tema väike poeg mängib raudteel ja rong oli tulemas. Mehe võimuses oli rong peatada ja poeg päästa, aga teades, et rongis on sadu inimesi, kes võivad hukka  saada, ta ei teinud midagi. Mees ohverdas oma poja, et teised saaksid elada.
         Kõiki neid altruistlikke muinasjutulisi lugusid kuulates olin ma kindel, et tegemist on õilsate inimestega. See on ilmselt naiivne, aga ma tõesti uskusin, et selles kogukonnas hoolitakse ja armastatakse üksteist.
       Ma rääkisin oma raskest kodusest olukorrast ka pastorile ja tema abikaasale. Korra käis pastor isegi meil kodus minu mehega vestlemas ja teda manitsemas, et ta minu ja lastega nii karm poleks. Pastoriproua ütles, et kui ma veidigi  hirmu tunnen  enda või laste pärast, siis võin  tulla igal ajal,  kasvõi öösel. Ta lubas aidata ja ma jätsin lubaduse meelde.
Jälle Maret peatub korraks, et pisaraid pühkida ja tema hääl väriseb, kui ta jätkab.
 " Olin seda pakkumist hoidnud enda mõtteis nagu viimast õlekõrt ja ma ei kahelnud mitte üks raas.
   Kui siis päev enne kolmekunigapäeva mees hulluks läks, võttis kirve ja laste silme all meie Jõulukuuse tükkideks raius ja toas tapeedi seinalt maha kiskus, ise hirmsa häälega röökides, siis ma teadsin, et aeg on käes. Meil ei olnud enam turvaline kodus olla. Pisike poeg vaatas isa hüsteeritsemist ja ütles:" peidame ema metsa ära."
  Tookord  tundsin tõelist hirmu, arvasin, et mees võib mind või lapsi vigastada või tappa. Võtsin oma lapsed, vanem neist 13 ja nooremad lasteaialapsed ja läksime kohalikku Baptistide kogudussse .
        Tegemist oli suure hoonega, kus vajadusel majutati mujalt kogudusele külla tulnud inimesi. Lootsin  toona, et kui tulen koos lastega, siis pastor kindlasti leiab meile pelgupaiga, kasvõi üheks ööks, et siis koos mõtleme,  mis edasi teha.
        Rääkisin pastorile ära, et ma hakkasin laste ja enda pärast kartma ja sooviksin abi.  Jutustasin täpselt, mis juhtus ja miks me tulime. Mees kuulas mind ära ja ütles :" Te peate koju tagasi minema ."
        Tol hetkel ma tundsin, et meid on petetud ja alt veetud, tundsin laste ees süüd. Ma uskusin, et inimene, kes koguduse ees räägib nii ilusaid sõnu, nii õilsaid asju, räägib sellest, kuidas ühte kadunud lambukest minnakse otsima ja aitama. Olin nii kindel tema abis, et tol hetkel, kui meil paluti lahkuda, ma olin nii jahmunud, üllatunud, et ei osanud midagi öelda. 
          Meid  ei aidanud. Ehk oli asi selles, et tema abikaasat( kes oli abi lubanud), ei olnud sellel ajal kohal.  Mulle meenus kõnekäänd :" Loll saab kirikus ka peksa !"
Siiani mõtlen, et miks tookord tema, muidu õiglase ja abistava mehe mulje jätnud inimene, meid  ei aidanud.
        Muidugi ei jäänud ma lastega vägivaldse mehe juurde enam kauaks, siiski usun, et kui tookord pastor oleks meile peavarju andnud, siis oleksime pääsenud kergemini, kiiremini, valutumalt."
Ma vaatan naist enda vastas ja ma ei suuda uskuda, et temast on saanud edukas ja endaga hästi toime tulev naine.
Tõusen vaikselt ja lähen tema juurde, emban kergelt tema õblukesi õlgu ja ütlen:" Mul on nii kahju, anna palun andeks, et mind polnud sellel ajal sinu läheduses."

   

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar