Kuidas ma Triinule lauaplaadiga pähe lõin.

Kirjutan siia loo, mis juhtus minuga esimeses, teises klassis.
      Meil oli klassis üks poiss, kes pidevalt mind kiusas, lõhkus ja peitis mu asju, kiskus juustest jms.
Tol päeval oli samuti, ma ei mäleta, mis poiss jälle tegi, aga ma põgenesin tema eest. Jooksin mööda laudadest, need olid klapiga lauad , korraga takerdus mu käsi lauaplaadi taha ja plaat langes hooga ees istuvale tüdrukule pähe. Ei - ei , tüdruk pääses küll ehmatusega, aga milline valu  ja šokk see oli!
       Ainukeseks süüdlaseks jäin mina, ma ei mäleta, et keegi oleks tolle poisiga pahandanud, või siis mina  oma rumaluses ja naiivsuses ei tulnud selle peale, et rääkida, miks see juhtus.
     Mäletan, et karistuseks pidin minema tüdruku ema ees vabandma, mäletan ka sõnu : " Palun vabandust, et ma Triinule ( nimi muudetud) lauplaadiga  pähe lõin. "
     Nüüd, aastaid hiljem ma vahel ikka meenutan ja mõtlen, et kui suur oli minu süü selles loos. Muidugi oli tegu hooletusega ja klassis jooksmisega, aga ma poleks ju tormanud, kui  ei oleks kartnud.
    Ma jäin ainsaks süüdlaseks ja seda kõigi silmis.