" Oi, pagan, ma ei lukustanud ust." suutis ta veel mõelda, kui uks avanes ja Paul tuppa astus. " Mida sa siin teed ?", küsis Silje kohkunult.
Paul oli Silje abikaasa, kellega juba paar aastat lahus elatud, aga ametlikult sidus neid veel ikkagi paber, lahutus oli pooleli. Paul oli hakanud survestama ja võitlema lahutuse vastu, ta proovis nii hea kui halvaga, küll oli ta Silje lillede ja kingitustega nö üle ujutanud ja küll püüdnud ähvardada ja sundida. Silje lukustas alati ukse, sest Paulil oli kombeks lihtsalt sisse astuda, vahet ei olnud kas päeval või öösel. Kord oli ta isegi aknast sisse roninud, ehmatades Silje poolsurnuks. Tänagi ta tuli, astus kohe elutuppa välja ja üritas Silje kätt ümber õlgade panna, naine tõmbus eemale. Siis haaras Paul temast kinni ja hakkas magamistoa poole tirima, naine võitles vastu, lõpuks õnnestus Paulil naine tuppa tirida ja voodile pikali lükata. Silje võitles kõigest jõust, " värdjas, sa ei puutu mind", nii karjus ta mehele.
Kuidagi õnnestus Paulil Silje jalad laiali lükata ja ta püüdis teise käega naise pükse alla kiskuda, see ei läinud korda, naine rabeles ja küünistas. Paul vaatas hullunud pilgul naisele otsa ja kähistas:" vaata, mida sa minuga teed, vaata, milleni sa mind viinud oled, sellistele hooradele lükatakse käbi sinna sisse, sa ei ole rohkemat väärt. " Ta haaras naisel juustest, keeras need ümber käe ja sikutas, Silje karjus valust, samal ajal lüües jalaga mehele kõhtu, too kukkus löögist vastu akent ja seal rippunud vitraażmaal purunes kildudeks. See vist veidi kainestas Pauli, sest ta loobus edasisest võitlusest, jättes Silje üksi nutma.
Tükk aega Silje lihtsalt lamas voodil ja püüdis mõista, mis just toimus, temas oli mingi ükskõiksus, apaatsus toimunu suhtes, shokk. Ta ei olnud kunagi varem niimoodi oma mehele vastu hakanud, samas ei olnud Paul teda varem ka jõuga võtta püüdnud, küll oli ette tulnud tõukamist, lükkamist, juukseid pidi oli Paul teda tirinud, aga mitte vägistada püüdnud.
jah, Silje oli talunud mehe tõukamist, lükkamist, juustest kiskumist, lisaks verbaalset alandamist ja halvustamist. Aga niimoodi, seksuaalselt rünnata, see oli midagi, millele Silje ei osanud reageerida.
Seega naine surus endas juhtunu maha, nagu olekski kõik normaalne, või nagu ta ise oleks sellise käitumise Pauli poolt esile kutsunud.
Selleks ajaks, kui lapsed koolist tulid oli taas kõik korras, pisarad kuivatatud ja killud pühitud.
Kuu aega hiljem.
Väljas hakkas hämarduna ja Silje oli läinud õue, kuurist puid tooma. Järsku tundis ta enda kaela ümber kellegi kätt ja püüdis eemale hüpata.
Mehehääl sisistas " kui sa raisk karjud, lõikan sul soolikad välja." Silje tardus, see oli Paul.
" Sa tuled praegu minuga kaasa, või ma tapan su!", neid sõnu sisistades surus Paul ühe käe naise kõrile ja teisega lükkas pihast, Silje tundis midagi külma ja metallset oma kaela vastas. Naine läks Pauliga kaasa, mees hoidis endiselt üht kätt naise kaelal ja teisega talutas naist. Pauli kodu oli vaid kilomeetri kaugusel Silje majast, seega oli Paulil plaan naine enda koju ( nende kunagisse ühisesse elamisse) viia.
Mingil hetkel õnnestus Siljel end mehe haardest lahti rebida ja ta jooksis esimese maja juurde, tagus meeleheitlikult uksele, aga keegi ei avanud. Paul jõudis naisele järele ja haaras ta uuesti haardesse, surudes noa talle kõrile ja tehes haiget. Siljel oli surmahirm, viimased paar aastat oli naine alati tundnud mehe ees hirmu, sellist kabuhirmu, mis halvas ja paigale sundis, siiski aeg - ajalt suutis ta põgeneda, nagu nüüdki, ta vähemalt üritas.
Vahepeal jõuti Pauli majani, mees avas ukse ja lükkas naise tuppa. Silje jäi esikusse seisma, võimetuna midagi tegema. " Mine üles tuppa." kamandas Paul, Silje kuuletus.
" Nüüd võta kõik riided seljast!"
Silje kuulas sõna, tegutsedes nagu robot, keegi kellel pole tahet, tal ei tulnud mõttessegi vastu hakata. Koos riietega langes maha ka naise väärikus, tema usk endasse ja usaldus vastassoo vastu.
Nüüd seisis naine alasti mehe ees, külmast värisedes ja abituna.
" Issand, kui kole sa välja näed, kõhn nagu kont ja rinnad on vaid nahad." ja igatsevalt " Ja kui ilusad su rinnad kunagi olid."
Silje seisis ikka veel tuima ja tundetuna " Nüüd heida kõhuli" ütles Paul ja haaras pükstelt rihma, ta lõi sellega mitmeid kordi, ikka ja jälle vastu naise selga ja tuharaid, ise lõõtsutades ja hingeldades ning löökide vahepeal pomisedes: " nüüd sa tuled tagasi, sa hoor, sa tuled tagasi ja meist saab taas perekond."
Silje tundis ennast nagu kaltsunukk, lebades veidras poosis mehe põlvedel, ta ei teadnud, mida täpselt ta räägib, ilmselt isegi lubas mehele kõike, mida too nõudis, ühtegi pisarat ega ühtegi kaebust ei tulnud tema suust, teda valdas tundetus ja tuimus.
Peale peksmist talutas Paul Silje käekõrval allkorrusel asuvasse tuppa ja lükkas naise voodisse. Silje lebas nagu nukk, tõmmates vaid käed enda ümber kaitsvaks embuseks, tal oli toimuvast ükskõik, nagu kusagilt eemalt vaadanuks ta ennast ja Pauli.
Naine püüdis mõttes leida õigustust mehe käitumisele, põhjust, mis ta selleni viis. " Mida ma tegin, et see juhtus ?"
Truudust murdnud polnud Silje kunagi, mitte iial, eks see olnud omajagu veidergi, arvestades, et Paul nimetas tagantjärele nende kiriklikku laulatust " koerapulmaks", aga oli nii palju asju, mida Silje ei mõistnud ja kusagil sügaval hingesopis otsis ta ikka veel õigustust mehele, ehk olid põhjused lapsepõlve üleelamistest, valus, mida tema mees väikese poisina pidi taluma, elades koos ülirange ja kontrolliva emaga, kes teda varakult tööle sundis ja armastust ja hellust ei jaganud, ehk see tegigi temast diktaatori ja julma inimese?
Oli ju Silje püüdnud anda armastust, püüdnud hoida ja hellusega meest ravida, aga kõik oli põrkunud tagasi, Pauli ümbritses nagu sein, millest Silje läbi ei pääsenud.
Niisiis Silje lamas ja tal oli ükskõik, "tulgu mees pealegi ja tehku lõpuni oma töö ", nii mõtles.
Aga Paul ei üritanud enam midagi, umbes tund sai nii lebatud, siis mees ütles " säh, võta võti ja kasi minema, sa oled nii vastik ja kole, et ma isegi ei taha sind, mul isegi ei tõuse sinu peale "
Nagu unes ajas Silje end püsti, pani riidesse ja lahkus, veel uksel mõtles " kas päriselt sai see juhtuda?" " Kas kõik see toimus minuga ?"
Mõnikord elus on tunne, nagu ei usuks toimuvat, peab mitu korda silmad sulgema ja taas avama, et päriselt mõista " Jah, see juhtus just praegu, siin ja minuga " just praegu mu oma abikaasa hoidis mind vangis ja alandas"
Aga mõistus kaitseb meid, ei taha reaalsust omaks võtta ja vahel me sulgeme silmad, et mitte näha.
Mis siis tegelikult juhtus enne lahkuminekut ?
Päris palju asju, mida ehk kõike ei taha Silje meenutada ja võib olla polegi tarvis, aga mõned kraabivad hinge, just need leebemad, siis kui usk oli veel kooselu võimalikkusesse, siis kui Silje sirutas veel oma naiselikku hoolitsust pakkuvad õrnad käed mehe järele, tahtes ravida meest inimliku läheduse ja naiseliku puudutusega.
Lapsed olid veel pisikesed, tütar neljane ja poeg kolmene ja siis, ühel pealtnäha tavalisel päeval Paul otsustas, et nüüd aitab, lapsed teevad liiga palju lärmi ja jooksevad kärarikkalt, seega ühises magamistoas olemine tuli lõpetada.
" Lapsed taovad kõndides jalgadega liiga tugevalt vastu maad, see häirib mind", " ma ei saa rahus olla kui nad jooksevad."
Mees viis abieluvoodi toast välja puukuuri, kus see siis aastaid lahtivõetuna seisis ja iga kord, kui Silje seda nägi tundis ta südames valutorget. Paul kolis maja ülemisele korrusele, jättes Silje koos lastega alumisele, sellega lõppes Silje jaoks kooselu, mis polnud küll varem ka just üleliia hooliv, aga vähemalt koos ühes voodis magamine tekitas tunde ühisest elust.
Hiljem lisandusid järjekordsed sanktsioonid, mees sulges Silje ja laste jaoks ülemisele korrusele ligipääsu, pani ukse lukku, seega elas Paul üksinda kolmes toas ja Silje koos kolme lapsega kahes alumise korruse toas.
Muidugi oli veel ridamisi juhtumeid, mida kõike ehk ei pea meenutama, aga reetmine ei unune iialgi.
Kord oli Siljel sõbranna külas, kes jäi ka ööseks. Hommikul pidi Silje tööle kiirustama ja sõbranna jäi veel magama.
Hiljem naine kurtis Siljele, et hommikul oli Paul tulnud tema juurde voodisse ja üritanud seksuaalselt läheneda.
" Ta nägi välja nagu surematu Kaštšei, kui ta täiesti paljalt mulle voodisse ronis.": nii kurtis sõbranna Siljele.
Samuti oli mees ühel ööl hiilinud Silje alaealise tütre juurde voodisse ja neiu oli ärganud selle peale, et mehe käsi teda puudutas, kahjuks rääkis tütar sellest alles hiljem, siis kui abielu oli juba lõppenud.
Silje võib samuti Pauliga kooselu jooksul meenutada paari seika, kui mehe sõbrad üritasid teda puudutada, või siis juhtus, et tehti ettepanek kusagile välja minna, Silje oli kõik need tagasi lükanud ja ega tal ei tekkinud kiusatust ega soovigi.
Tagasi vaadates meenub Siljele, et tal polnudki Pauliga koos elades mingit huvi meeste vastu, ilmselt kooselu ja lapsed väsitasid niivõrd, et polnud aega mõelda ei seksist ega intiimsusest.
Jah, Silje oli küll naine, kes hindas füüsilist lähedust ja abielu algusaastatel ei öelda ta kunagi seksist ära, ta püüdis igati mehe tujutsemist ja raevuhoogusid hellusega pehmendada ja ravida. Esimese eemaldumine, selja keeramine tuli just Pauli poolt, tema lõpetas ära koos magamise ja intiimsuse, selle asemel tulid veidrused, Silje jaoks tundus mehe käitumine väga imelik.
Mees ihkas küll seksi, aga olles eelnevalt Siljet alandanud ja halvustanud, ei tekkinud naisel enam mingit huvi, intiimsus muutus ebameeldivaks ja Silje hakkas kartma mehe lähenemiskatseid, mis tavaliselt toimusid nii, et Paul hiilis selja tagant naise juurde ja üritas kallistada, naine oleks tahtnud, et mees oleks vaadanud talle otsa, aga selline hiilimine mõjus eemaletõukavalt.
Samuti meenub Siljele see, kuidas põsed valutasid sunnitud, teeseldud naeratusest, sest niipalju pidi tagasi hoidma ja varjama selle nimel, et peres oleks rahu.
Pauli käitumine muutus haiglaslikuks, kord avastas Silje piilumisaugu, mis oli puuritud sauna ja eesruumi ühendava seina sisse, sealt nägi hästi saunalaval istuvaid paljaid inimesi. Jah, nii oli, sedagi ei peaks ehk meenutama, aga meie mälu salvestab tihtipeale selliseid killukesi. Silje leidis ka ühe paksu kausta, kuhu Paul oli kogunud kõik " dokumendid", mis puudutasid Silje tegevust, liikumist ja kirjavahetust. Kirjad, mis olid adresseeritud Silje tädile, need olid lahti võetud ja neist koopiad tehtud. Paul oli aastaid Siljet jälginud ja jälitanud. Milleks mehel seda tarvis oli, sellele küsimusele ei osanud Silje vastata, aga fakt, et selline asi on toimunud, tekitas naises külmavärinaid.
Enne päriselt Pauli juurest lahkumist tegi Silje ka varem ühe katse ära minna.
Oli november ja peale mingit suurt tüli, mille põhjustki Silje enam mäletada ei suuda, pakkis naine lapsed riidesse ja sõideti Silje kunagisse lapsepõlvekoju.
Tarekeses oli külm nagu hauas ja kui Silje tule ahju tegi, siis suure raudahju siiber ei püsinud õiges asendis, pidevalt kukkus kinni ja nii nad siis kügelesid kolmekesi ühes voodis, Silje ei saanud öösel sõba silmale hirmust, et siiber kukub kinni ja nad kõik surevad vingumürgitusse.
Hommikul tunnistas Silje oma abitust ja fakti, üksi koos lastega ei elaks nad selles metsamajas talve üle, eemal inimestest ja võimalusest tööd leida, seega mindi tagasi Pauli juurde.
Siiski Silje jätkas võimaluste otsimist ja kord ühel päeval võttis ta lapsed kaasa ja vaikselt, ilma kärata koliti koos Pauli teise majja, mis oli aastaid tühjana seisnud.
Mõte peatub hetkeks sellel, kuidas esimesed nädalad uues elukohas möödusid. Siljel polnud isegi maja võtit, esimene paar päeva tuli läbi veranda akna ronida, et tuppa pääseda, kõik oma loomulikud vajadused tehti ämbrisse, mis siis hiljem läbi akna sai välja toimetatud.
Aga asi paranes, uus uks sai paigaldatud, tualett sai korda ja hiljem vesigi sisse ja kõike seda tegi Silje üksi, küll mitte oma kätega, aga raha selleks teenis tema.
Jah, Paul hakkas paluma, ähvardama ja meelitama ning lapsed käisid sujuvalt kahe elamise vahet, selline elukorraldus kestis mitu aastat ja oli ka rahulikke aegu, aga enamasti tuli väga valvel olla, et Pauli rünnakute eest ennast kaitsta.
Korraks peatub Silje mõte Jõuludel, kui veel koos elati.
Laste esimesed eluaastad olid siiski kuidagi helgemad ja rõõmsaid hetki jäi meelde, neid on fotodelegi jäädvustatud.
Silje jaoks olid Jõulud eriti olulised ja Paul jällegi oli kirikuinimene, alati käidi kirikus ja kalmistul ja koju tulles olid kingid kuuse all.
Ühel Jõuluõhtul kattis Silje laua nagu alati ja kingidki sättis valmis, pärast kirikust tulles läks Paul tuppa, kus laud kaetud oli ja sõnagi lausumata tõmbas ühe ropsuga lina laualt maha koos seal peal olnud nõude ja toiduga, Silje õnnetule ja küsivale pilgule tuli vastus:" sa võtsid kapist vale lina, sa ei tohi seda lina puutuda!"
Silje lihtsalt tardus, sellises olukorras ei oska midagi teha, sest süüd ju polegi. Ega Paul ei seletanudki, mis linaga on tegemist, aga seda poleks naine tohtinud kapist võtta, nii lihtne oligi. Raske oli vaadata laste segaduses nägusid ja hiljem ikkagi istuda uuesti kaetud Jõululauda ja jätta mulje, nagu kõik oleks hästi.
Raske kuritegu oli ka see, kui Silje unustas ühe kohvitassi õhtul kraanikaussi, hommikul leidis ta õnnetu tassi killud maja eest trepilt, tol hetkel tundis naine end alandatuna ja veidi nagu süüdi ka. Ta ei suutnud iial piisavalt hea ja hoolas perenaine olla.
Mitmeid kordi mäletab Silje end külmal saunapõrandal kössitamas ja nutmas, siis tundus naisele, et elul pole mingit väärtust, ainus põhjus, mis sundis teda tõusma ja taas tuppa naasma, olid lapsed.
Mingil ajal kooselu alguses ootas Silje õrnust ja hoolimist, soovis et Paul paneks käe talle ümber, kui nad kusagil väljas liikusid või mõnel üritusel olid, aga seda ei juhtunud. Kord talvel koos jalutades tahtis naine mehe käevangust tuge otsida, selle peale tuli mehe poolt mühatus:" ära kisu mu varrukat küljest."
Silje mäletab ennast äsjasünnitanuna kartlivagusid kõplamas, eks see käis nii, et laps põlluäärde maha ja ise tööle, sest Paul oli ju kartulite pärast mures.
Või siis kaheksandat kuud rasedana kaevust vett tirimas, sest veevärk oli katki ja Paul oli vihane, et ammu polnud sauna saanud, muidugi oli jõude istuv rase naine tarvis tööle panna.
Sellest kõigest ei taha Silje praegu mõelda " on nagu on ja ma olen andestanud" nii mõtleb ta nüüd.
Miks Silje üldse Pauliga abiellus?
Naise jaoks oli Paul tore ja abivalmis mees, kes aitas vanureid ja hoolitses linna heakorra eest, kellel oli suurepärane ilumeel, oskus üritusi korraldada ja inimesi juhtida.
Pauliga lähemalt tutvudes ( mees kutsus Silje endale appi sünnipäeva korraldama), tundusid mehe aed ja täpilised kohvitassid nii kodused kuidagi ja mees ise ka nii hoolitsev ja isalik, et ...nii see läks. Ja üks on kindel, Silje uskus sellesse koosellu, " miks ei peaks see õnnestuma, vanem mees hindab ju noort naist rohkem."
Lisaks aed, mis lõppes kauni kaminaplatsiga maalilise jõe kaldal ja ploomipuudest allee, mis sinna viis.
Aga paar aastat hiljem ei suutnud Silje kõiki ploome puudelt korjata ja väsis kompottide tegemisest ja karistuseks lasi Paul kõik ploomipuud välja juurida. Siljel oli abitu ja valus vaadata, kuidas väike eskavaator aias töötas ja hiljem oli kõikjal vaid must maa.
Ja peamine põhjus, miks Silje Pauliga kokku kolis oli soov päästa mees, kellele naised olid liiga teinud, näidata talle, et armastus ja hoolimine pole maailmast lõppenud.
Valedel alustel rajatud abielu, seda see oli, samas Silje ei mõelnud sellest nii, ta tõesti püüdis olla hea naine.
Tegelikult oli kohe esimestel kooselu kuudel aru saada, et tema ja Pauli ühendus ei toimi, aga Silje ikka lootis ja uskus. Mingil hetkel tegi Paul nimekirja kõikidest asjadest, mis Silje valesti teeb, mõned punktid sealt.
" Vaibal prügi"
" kardinad pidevalt lohakalt akna ees"
," söögiriistadel veeplekid" jne,
kõik need olid tagantjärele vaadates absurdsed ja isegi hullumeelsed süüdistused, asjad, mille tõttu küll lahku ei minda, aga Paul arvas teisiti, ühel päeval ütles ta Siljele, et nüüd aitab, naine ei saa perenaise kohustega hakkama ja ta on otsustanud Silje vanasse elupaika tagasi viia.
Siiani mäletab Silje oma vanaema pilku, kui too hoovi sõitvale autole vastu tuli. Silje ei tundnudki valu ega kurbust enda pärast, tal oli kahju vanaemast, kes ise, olles juba surmavalt haige, pidi tunnistama oma lapselapse äratõukamist, kasutuks tunnistamist.
Vanaema ütles sõnad " Meie peres ei visata kodutut koera ka välja.", kaua kummitasid need sõnad Siljet, aga mingil põhjusel läks naine ikka tagasi mehe juurde, kes oli teda niiviisi alandanud.
Praegu seda kõike meenutades ei tunne Silje enam valu ja mälestused ei too pisaraid, ta vaataks nagu mingit filmi kellegi teise elust.
Ka Pauli vastu pole tal enam mingit pahameelt ega süüdistusi, Silje ei tunne end ohvrina, enam mitte.
" Ma olen andestanud, aga ma ikka ei mõista."
See on möödas ja kõik on just nii, nagu on..oma heas ja halvas...
