Ood armastusele ?

 Paar päeva tagasi rääkis üks eakas mees mulle oma loo. kuidas olles ise juba 30 aastat õnnelikus abielus, hoiab ta oma  kodus ikkagi eelmise abikaasa elusuuruses kipsist  skulptuuri, see naine hukkus õnnetult ja on nüüd taevas ingliks, samas ta nagu oleks ikkagi kuidagi alles ja mehe reaalsuses.

Aastate jooksul olevat mehe praegune naine küll kuju poole armukadeda pilguga vaadanud  ja  varasemalt ka konkurendi olemasolu kohta sõnadega nördimust avaldanud, aga kuju seisab juba üle neljakümne aasta ühel kohal.

Siin tekib küsimus, kui suur ja tingimusteta peab olema selle naise armastus...

 Viimasel ajal pole mul just kerge olnud, olen kogenud hingelist valu ja kannatusi. Aga see muutus täna.

Niisiis  ärkasin üles tugeva kurguvaluga, neelatada oli peaaegu võimatu ja esialgu arvasin, et häält ka pole, aga selle sain ikka toimima. Lisaks veel köha, väsimus ja külmavärinad.

Ütlesin oma tänased tööd ära, sest tõbisena on päris raske end isegi püstises asendis hoida, töö tegemisest rääkimata.

Aga mitte kehalisest vaevustest ei tahtnud ma rääkida, vaid sisemisest, hingelisest muutusest.

Tunnen ennast õnneliku ja tänulikuna ja kuidagi nii armastusest täidetuna ja sellel tundel pole mingit reaalset põhjust.

Ma olen üksi, haige, tööd teha ei saa, Jõuludega seoses on muresid,  aga ometi olen ma õnnelik.

Tean, et probleemid lahenevad, haigena  ei tohigi tööd teha ja kõik saab korda.

On kindlasti mingi põhjus, miks pidin just nüüd aja maha võtma. 

Mul oli just tänaseks planeeritud ka üks uus ettevõtmine, täiesti uus tegevusala, aga pidin ka selle kohtumise ära ütlema.

Ehk oligi liiga vara või mitte päris õige suund ? 

Ise olen mõelnud ka seda, et ehk on nii, et kui keha tegeleb füüsiliste vaevustega, siis lihtsalt emotsionaalselt nii palju ei jaksa tunda. Ei teagi. Lihtsalt mõte.

 Sa ütlesid " Väljas on muinasjutuline  talveilm."

Mu hinge tungis tuim valu : " Miks räägid ilust nüüd, kui mu süda on kildudeks maas ?"

Sinnasamasse valgesse Jõulueelsesse lumme, mu unistused kadusid , veel korraks heitsin pilgu igatsuste aknasse, puhusin sooja õhku jäälilledele , nähes neid sulamas lootsin, et ehk suudan sulatada su jäätunud hinge.

Sinu kirja lugedes tundsin surma lähedust, tema jäätunud, kondiseid käsi oma kaela ümber.

Olemine

Enne temaga kohtumist polnud mul  aimugi, et valu võib sisemuses lõvina möirata ja igatsus hundina uluda. Et selili lamades pisarad valguvad kõrvadesse ja kõige suurema valu all peidab end piiritu rahu.

Mul polnud aimugi, et suudan kogeda nii suurt õnne, tohutut heldimust ja tänutunnet iga hingetõmbe eest.

Ma olen nii tänulik, et suutsin elada päevani, mil temaga kohtusin.

Nii lihtne, aga ometi nii ebamaine ja jumalik.

Vahel ma olen tundnud, et põlen nagu puhastustules ja see on põrgulikult valus ja siis jälle on minus hõõguvad söed, mis soojendavad hinge.

Ja siis see tunne, nagu oleksin koju jõudnud...üks kerge puudutus sõrmeotstega, üks aimdus kangatekstuurist.

Mitte ükski maailma rikkus ei asenda ega korva seda lihtsat olemise tunnet.