Armastuse varas💜

 

Miks ma Sind armastan, isegi kui tean, et Sa pole hea?

Sa ei taha mulle õnne.

Võiks öelda – Sa oled varas.

 Armastuse varas.

Sa oled raisakull, kes leidis oma saagi.

Jumal teab, kui mitmeid oled juba murdnud

ja kui paljusid veel murrad.

Aga ometi – ma armastan Sind.

Armastan hetki Sinuga, Su lähedust, Su käsi.

Armastan õhku Su ümber ja Su hingamist.

Tean, et peaksin loobuma,

minema kaugele, unustama.

Aga ei taha. 

Ma igatsen Sind liiga palju.

Sel lumisel ja kargel päeval,

kui Sinu kõrval käisin, jäi mõistus vait.

Kuskilt kaugelt kostis Su hääl –

sõnad olid udused, aga häälekõla lummas.

Meelde jäi lumi. Valgus. Pehmus. Ja Su käed.

Sõnade mõtteni ma ei jõudnud –

olin lihtsalt koos Sinuga.

Oh taevas, ma igatsen.

Tagasi unenägu, kus me olime koos.

Seal iga Su liigutus, iga sõna tõotas vaid armastust.

Ja ma olin nii õnnelik. 

Nii tänulik.

Mida kõike suudavad vaim ja ihu,

kui neid juhib armastus...

Kuid unenäod saavad otsa.

Ja siis ütled Sina:

„Me oleme vaid sõbrad.“

Sa oled varas. 

Tühine raisakull.

Aga ometi on Sinus midagi tuttavat.

Midagi nii oma –

justkui kild minust enesest.

  

 Minu 11 aastane poeg sai taskuraha ja mis te arvate, mida ta ostis selle eest ?

Oma kassile ronimispuu ja minule ,ehk siis oma emale lilli : ühe elava ja ühe kunstlille, et ikka kauem püsiks.

Ja ma olen jälle nii kurb ja nii liigutatud.

Pisarad silmis ja hellus hinges.

Mõtted lähevad hellusele ja armastusele ja selle välja näitamisele. Laps on siiras ja vahetu. Tahab head ja teeb seda nii, nagu oskab.

Ja ma olen sõnatu.

Mul on viimasel ajal päris raske olnud.

Suvi, mida ma nautida pole osanud, hallide päevade rivi, tahtmatus teha asju, mis varem rõõmu valmistasid ja magamata ööd.

Ma ei tahagi vaadata enda sisse, mis kõike seda põhjustab.

See on üks kolehirmus koll, kes peidab end vaiba all, eks ma ikka käin sinna vaiba alla piilumas, aga alati tundub ta nii õõvastav, et lasen vaibaserval langeda. Läheb veidi aega mööda ja ma üritan uuesti teise serva alt, tulemus ikka sama, ta paneb mul hambad plagisema.

Aga tänased lilled pojalt mõjusid kui balsam mu haavatud hingele.

 Mitte kunagi varem pole mul suvest olnud nii ükskõik.

See on midagi, mida sa ootad, aga kui see on sul käes, siis enam midagi ei oska peale hakata.

Vaatan teiste puhkusepilte ja korraks nagu tekib mõte : " Tahaks ka.", siis jälle vaatan oma südamesse ja küsin endalt : " On mul seda vaja, mis see annab mulle ?" 

Ja mõistmine tuleb, seda pole mul praegu vaja. 

Praegu on tarvis olla iseendaga, vaadata enda sisse, leida kõik see, mille olen kaotanud, iseendast.

Jah, ma olen inimestest eraldunud.

Aeg - ajalt on mul päris hea üksinduses olla, selline zen tunne. Teen kõike suure pühendumisega või siis ei tee üldse midagi.

Olen tegelenud enda valusate tunnetega, enamik neist pärineb lapsepõlvest.

Olen jõudnud sinnamaale, kus nägin ennast vanaema kallistamas ja vaimusilmas ta andestas mulle.

See mälestus, see süütunne on nüüd vabastatud , aga ees on veel pikk tee iseenda täieliku aktsepteerimiseni.

Mul oli juba täitsa hea olla, rahulik kuidagi, aga siis üks pilk kalendrisse ja kogu mu rahu varises kokku.

Jah, ma olen kahe viimase aasta jooksul palju kogenud.

Olen lõpetanud pikaajalise kooselu, olen tutvunud kellegagi, kes on olnud mu õpetaja, kuigi ise ta seda ilmselt ei usu .

Ega ilma temata poleks ma iial hakanud endasse kaevuma , tema vallandas minus kõik haavad ja tõi välja valukohad, millega tegeleda.

Jah, ta on minema kõndinud, aga sellest pole ju midagi, kuna me pole ju koos olnudki.

Sellest pole midagi..

 Mitte midagi..

Midagi 💚💙❤️

Ma arvasin, et meil võiks olla olevik.

Ju siis nii on parem.

Kellegi jaoks , kusagil.

Ja mõtted sellel kohal jooksevad ummikusse.

Minu õpetaja on vaid miraaž kõrbes ja praegu valgusaastate kaugusel 😀

 Minu tee, mis see on ?

Olen aastakümneid elanud end haletsedes, märtrina, ikka ja jälle rääkinud, kõigile kes kuulda on viitsinud, kuivõrd raske lapsepõlv mul on olnud.

Jah, omajagu on siin tõtt, kasvasin tõesti ilma isata ja enamuse ajast polnud ka ema. 

Aga ometigi mäletan, jah, nüüd mäletan, et mul olid vanaema ja vanaisa, kes mind väga hoidsid ja armastasid.

Tundsin vanaema hoolitsevat kätt ju pidevalt, kui tulin tormi ja vihmaga koolist, siis oli tema see, kes mulle poolele teele vastu tuli.Vanaema oli ka see, kes õmbles mu tekile igasse nurka paelad ja kinnitas teki niimoodi voodi külge.Ma ei tohtinud ju külmetuda ❤️

Vanaisa oli raskelt haige, kui ma tema seljas ronisin ja vanaema mind minema tahtis kamandada.

Vanaisa ütles : " Las laps olla ."

Ema käis külas, aga siiski oli tema see, kes mulle õmbles kaunid kleidid, mida kellegil teisel polnud ja ta valmistas ka mänguasju. Mul oli üks hiigelsuur karu ja huvitavaid ämblikke paar tükki.

Ja kord leidsin ema käekotist enda saadetud ( trükitähtedega kirjutatud ) õnnitluskaardi, mis oli nii kulunud kotis kandmisest, aga usun, et seegi on tõend armastusest.

Elada silmad kinni ja mitte näha armastust oma lähedaste väikestes tegudes, jah, see on üks viga, mida ma olen teinud.❤️