Fotosessioon Kristin Kauriga.

 Ühel reedesel päeval asusime Tallinnast Võru poole teele. Meil oli broneeritud aeg fotosessiooniks fotograaf  Kristin Kauriga.

       Sõitsime sinna tütre ja tema elukaaslasega. Sõit ise oli juba pääsemini argipäeva muredest ja mõjus nagu kosutav puhkus.

   Meid võttis vastu soe suveõhtu, kaunis rohelusse uppunud maastik, Vagula  järv, täielik idüll.

Muidugi olid meil kaasas kõrged kontsad, nagu naistel ikka, kohapeal selgus, et paljad varbad sobivad loodusesse paremini ja kleidiga, mis esmakordelt seljas, tuli minna põlvini järvevette ja seda rõõmuga. Kõik need kõrkjad, mis ulatusid üle pea, kaldaäärde justkui unustatud paadid, heinas jooksev hiir, sulnis  vaikus, mida lõhestas mingi müstiline väikeste jalgade tekitatud heli 😊 See oli just selline maastik, kuhu oleks tahtnud end unustada 😊😊

    Just selles vaikuses ja eraldatuses sündisid kaunid  pildid. Kristin Kaur oskas väga hästi juhendada, sättida ja  sõbraliku ja justkui "naabritüdrukuliku" olemisega. Mingit võõrastust ei tekkinud, mul oli tunne, et oleme juba ammu tuttavad.

     Tänan Sind Kristin Kaur suurepärase kogemuse ja kaunite piltide eest ! 

Midagi täiesti uut !

   Nüüd ma siis kolasin siin iseenda postituste hulgas ringi ja mida ma nägin ? 💚💚💚

     Päris palju enesehaletsust ja kurbust, enda mahategemist ja salgamist. Ma olen kirjutanud põhiliselt ainult negatiivsest, kas siis tõesti midagi ilusat, helget polnudki minu maailmas ?

      Võib - olla isegi oli, aga ma lihtsalt ei märganud seda, mingi kurbuse ja haletsuseloor kattis mu silmi ja ähmastas mu meeli. Eks oli minugi lapsepõlves helgeid hetki, mul oli  ju minu vanaema ja isegi ema viibis mõnikord meie juures. Ehk oli just minul kõige rohkem kaisukarusid ja muid iseõmmeldud mänguasju ja kellel oli küla kõige suurem kiik, mida kõik ümbruskonna lapsed kadestasid ? Muidugi oli see minul, mul olid ka kaunid printsessikleidid, mis ema mulle õmbles. Jah, ehk oleksin varem võinud märgata, et kõik polnud läbinisti halb, aga inimlikud emotsioonid : kadedus ( miks teistel on ema koguaeg kohal, aga minul ainult mõnikord), miks teistel on isa või kasuisa, aga mul pole kedagi. 

       Ehk oleksin võinud taibata, et alati ei pea igat halba või kriitilist sõna kohe südamesse võtma, alati ei pea valu pärast metsa jooksma või end kusagile peitma. Alati pole kõik rünnak, mõnikord on lihtsalt ütleja ise hädas ja väljendab end liiga järsult, ta lihtsalt ei oska teisiti. 

      Kõike seda oleksin võinud varem taibata, mul kulus aastakümneid et end valust ja hüljatusest välja rabeleda ja ilmselt pole teekond veel lõppenud. Ma tunnen, et paljugi on siiski muutunud ja olen andestanud emale, isale, vanaemale, oma koolikaaslastele ja sõbrannadele, kõigile neile, kellega on eluteel põgusaid kohtumisi olnud. Eks ole ka neid, kellelt ise pean andestust paluma, pole ma ju ise ka mingi ingel olnud. 

       Imelik on see, et just viimastel aastatel  olen muutnud oma mõtlemist, olen isegi ennast armastama hakanud, ma ei otsi enam vigu enda juures ja ma ei tunne end alaväärsena ( mul oli väga palju aastaid see kompleks). 

      Miks ma seda kirjutan ? Ilmselt selleks, et end jätkuvalt innustada ja mitte tagasi langeda vanale rajale. 

       Eks mõtlen ka sellele, miks on olnud minu suhted sellised, kus ma alati olen haiget saanud ja reeglina just sõnadega on mulle haiget tehtud ?  

 See oli see tee, mille ma ise valisin alateadlikult, et õppida oma elu õppetunde.  Minu arvamust endast oli niigi ülimalt  alavääristav ja muidugi peegeldati mulle seda pidevalt, ma sain täpselt seda, mida välja kiirgasin 😊😊

      See on õige, et esmalt pead hakkama ennast väärtustama, hindama ja armastama, alles siis saad loota, et keegi armastab ka sind.

      Kohati ma koban veel pimeduses, aga aeg - ajalt helendab taamal valguskiir ja ma tunnen end kindlamalt kui aastaid varem. 

Kahtlus.

Missugune jube tardumus on hinges, mis alles hiljuti rõõmust hüppas. Isegi ei tea, kas päriselt on põhjust muretseda, või siis ise olen tondi valmis mõelnud ja nüüd pelgan teda. Häda on selles, et kui inimene on nii hea sõnaseadja, siis kunagi ei tea, mis ta tegelikult mõtleb. On ta minuga või pole ? Miks pigistab praegu mu südant külm rusikas, miks mu kõhus on imelik õõnes tunne ? Küsida ma praegu ei saa, ma ei taha näida meeleheitliku ja klammerduvana. Ma ei taha olla hädine, tahan ise toime tulla, tahan olla tugev naine, ellujääja. 

     Kas ma ikka olen seda ? Tahaksin olla nõrk ja õrn, pugeda tema lõua alla peitu, peita end sügavale  ta kaissu ja jäädagi nii. Saan ma seda  kunagi veel teha, on mu see võimalus ? Mängisin ehk kõik maha, kui näitasin oma tundeid ? 

Kas mõnikord on parem, kui tunnetest ei räägi ?

 Praegu tahan uskuda, et mu süda teab tõtt. 🌷🌷🌷

Kiri Sulle, kes sa kunagi olid kallis.

 Pean enda ja sinu jaoks täpsustama, et kirjutasin selle teksti juba kaks aastat tagasi ja siis olid mu tunded sellised. Nüüd on muidugi palju muutunud ja maailm on end peapeale pööranud . Saatuse iroonia on see, et nüüd räägid sa täpselt seda, mida ma ootasin aastaid tagasi, aga kahjuks kõlavad su sõnad kurtidele kõrvadele.💗💗💗
          Mul kunagi olid unistused, palju kauneid unelmaid , mis  kõik olid  Sinuga seotud. Kunagi ma tundsin end õnnelikuna, ma elasin kui õnnepilves, midagi külma ja paha ei saanud mind puudutada, ärkasin hommikul ja nägin Sinu naeratust, õhtul uinusin Su kaisus. Midagi ei saanudki paremini olla, praegu sellele mõeldes valdab mind igatsus, oh kuidas tahaksin tagasi sinna õnnemaale. Meil olid väikesed probleemid, mõnikord sa ärritusid ja ma ei mõistnud põhjust, arvasin, et ehk ma tegin midagi, või et äkki sul tööl pinged ja ma andestasin sulle.
          Nüüd on sellest möödas hulk aastaid ja alles on jäänud Sinu ärritus, mulle tundub,  et mina olen põhjustaja, Sa kurdad, kuidas mina ei ole sinuga nõus, kuidas mina ei oska liita üks pluss üks jms.
Ma tunnen end nii halvasti, nii abituna, saamatuna, ükskõik, mis ka ei ole juhtunud, alati olen mina see, kes Sinu ärrituse ja pahameele endale kaela saab. Miks ometi kallis, miks sa ei mõista kui haiget see teeb ?
         Aeg -ajalt keeb su ärritus üle ja sa lõhud midagi, lööd läpaka kaane jõuga kinni, kisud kapiukse küljest ära, viskad köögisahtli põrandale. Ja mina nutan, algul hääletult, pisaraid tagasi hoides ja peites, siis salaja kusagil nurgas, või öösel, kui arvan, et sa magad. Ma nutan nii, et silmad paistes, kurk valus ja kogu kolju valutab, aga teisiti ma ei saa, pisaratega väljub minust veidi hingelist valu, muidu see vist sööks mind seest.

        Miks ometi kallis, miks...tihti ma küsin ja ootan vahel su vabandust, aga enamasti sa ei vabanda. Sa leiad ikka, et ma olen sind provotseerinud, viinud su selliste tegudeni, ma olen lihtsalt nii saamatu, et minuga Sa ei saagi  rahulikuks jääda.
         Mul on meeles, et olen sind kord põlvili palunud , viskusin su jalgade ette ja anusin :" palun ära tee mulle haiget, ära räägi nii, see röövib minult kõik ", sa ei vastanud midagi, tumm üleolek  oli su pilgus.
Tookord rääkisin ma Sinu arust valesti, hääldasin sõna " Film" v-ga, ma sain selle eest sinult alandusi :" Ma ei taha, et meie laps nii räägiks , ta peab õieti hääldama !".
Ütlesid veel muudki ja ma tundsin, kuidas ma iga sõnaga aina sügavamale valusse vajusin, siis ma palusingi sind ja vastus oli vaikus. Miks ma nii haiget sain ? Olin just sulle rääkinud, et kunagi ma kirjutasin mõned lood ajakirjadele ja need avaldati ja ma olin nii uhke selle üle. Sina tallasid  selle kõik minu jaoks porri, ma tundsin, et ma pole enam midagi väärt, mis kirjutaja ma selline olen, kui rääkidagi ei oska ? Tahtsin vist, et sa oma valusad sõnad ja parandused tagasi võtaksid, muidugi seda ei juhtunud.

      Mulle meenub pilt minevikust : mina kassajärjekorras, pisarad ja tatt voolamas üle näo, korvis kaks asjakest ja hinges arusaamatus, tühjus. Miks ma üldse seisan siin ? Mul polnud enam vähimatki soovi endale neid asju saada.

Kusjuures eelnevalt me olime kokku leppinud, et me lähme poodi ja võin rahulikult vaadata, mida tahan ja osta kui meeldib. Ma uskusin sind, aga umbes poole tunni pärast oli selge, et mul ikka pole õigust poes olla ja mul pole võimalik valida. Minu suunas tulid sinu poolt mürginooled ja süüdistused ja mõnitused, sa valasid kogu oma sopa mulle kaela  ainult sellepärast, et tahtsin ühte pluusi ja pesu.

Kokkulepped ei maksa Sinu jaoks midagi. Maailmas pole mingit teist tõde ja õigust peale Sinu oma.😃😃😃
         Valu ja hirm saadavad mind nüüd igal sammul, hommikul ärkan ja püüan olla ettevaatlik, et ma ei satuks sinu märkuste ja solvangute turmtule alla. Mõned märkustest polegi mulle suunatud, aga sinu hääletoon on see, mis haiget teeb.
         Siiski on meil ka vaikuse ja õnne perioode, kus sa oled rahulik ja häält ei tõsta, siis ma kuidagi harjun ära ja kümblen harmoonias ja kuidagi kaotan valvsuse ja siis tuleb mingi pauk, mingi karjumine või lõhkumine sinu poolt ja minu maailm variseb kokku.
        Viimasel ajal kallis, ma naudin seda, kui sa käid ära, siis ma tean, et sa ei saa mulle haiget teha, sa ei saa kritiseerida mu kõnet, mu käitumist, mu mõtteid. Ma hoian siis valuvaba asendit ja mulle on jäänud unistused meie suhtest, meie õnnest , ma saan end sinna tagasi mõelda. 

       Mõnikord kallis, ma ei oota Sind koju, mõnikord loodan et eksid teelt.