ma võtsin kogu maailma valu
ja hoidsin seda kõrgel,
nii kaugel, et sinuni see ei ulatunud.
Ma võtsin kogu maailma armastuse
ja laotasin su jalge ette,
ma pesin su jalgu oma igatsuse silmavees.
Ma olin vaikne kaja su mõtetes,
öövalgus, mis ei pimestanud.
Ma olin tuule puudutus su juustes
ja sosin, kui maailm karjus.
Ma kandsin su muresid oma põues,
põimisin lootuse niidid su päevadesse.
Ise jäin varju,
kus peituvad need,
kes ei nõua midagi vastu.
Enesearmastusest ehk olukorrast, mil valid iseenda seltskonna.
" Anna endale seda, mida sa sooviksid, et tema ( sinu armastatu) sulle annaks"
Aga kas see on alati ja igas olukorras võimalik?
Jah, tähelepanu saab endale anda, võib jalutada looduses, kaasas vaid iseenda mõtted ja telefon, millega teha pilte värvilistest lehtedest, või ootamatult teele vudinud siilist, või mis iganes muust ootamatult huvi pakkuvast seisvast või liikuvast objektist. Võib kohvikus istuda iseendaga ja vaikselt, silmanurgast jälgida teisi inimesi, vaadata nende riietust ja püüda ära mõistatada, et kas nad on õnnelikud. Spaas võib mullivannis üksi mõnuleda ja kujutleda oma armastatu enda kõrvale, nii pole sa ju tegelikult üksi. Kinno saab üksi minna, vaatama mõnd eriti kurba filmi ja siis pimeduses lasta pisaratel vabalt voolata, ise kerides salamahti jalad istumise alla. Koos hea raamatuga diivanil mõnuleda, mässituna sooja pleedi sisse, käeulatuses tassike kuuma teed, see on täielik paradiis. Kõik need võimalused olen ise läbi proovinud ja need töötavad. Üksi on kindlasti parem, kui vale kaaslasega.
Aga on üks koht, kuhu üksi minna ei taha ja mulle teeb meeletult haiget, kui ma mõtlen, et ma ei saa teatrisse minna.
Jah, teoorias oleks see võimalik: hangin pileti, sõidan kohale ja naudin.
Aga reaalsuses kisub juba see mõte, et pean sinna üksi minema, mul emotsioonid ülesse ja paneb pisarakraanid voolama ja isegi soov minemiseks kaob.
Muidugi oleks ju võimalik, et annan kõva häälega teada, et soovin minna ja olen täiesti kindel, et kellegi ma ikka leiaks, kes soovib minuga ühineda.
Aga kas ma oleksin siis õnnelik? Mis see mulle annaks, kas ma oleksin rahul?
Minu elukogemus ütleb, et vastassoost kaaslased sooviksid minu saatmise eest ka midagi vastu saada ja jällegi - ma pole valmis midagi peale iseenda seltskonna ja põgusa vestluse andma.
Seega valik oleks jällegi üksi minek või siis mõne tõepoolest olulise inimesega, aga neid inimesi on väga vähe ja enamasti nad ei saa minuga tulla, nad ei leia aega.
***
No nii, lõpp kiskus jälle nutuseks kätte. See on koht, milles ma ikka puudusteadvuses olen.
Piip - piip, tuut - tuut, attension attension, need helid lõhestavad varahommikust Londonit. Hommikune liiklus tiksub ühtlases kusagile kiirustamise rütmis..
Tavaline London.
Linnapildis on näha väga palju ilusaid, uhkeid autosid ja eriti paistab silma, et kõik autod on puhtusest läikivad. Ma reaalselt pole näinud ühtegi porist või tolmust autot. Siiski päev hiljem märkasin Hyde parki suunduva tee ääres ühte Volkswagen põrnikat, mis oli küll pealtnäha puhas, aga samblaviiru järgi küljeklaasil võis arvata, et autoke on hüljatud. See oli ainus selline leid.
Poes kõik vabandavad, isegi siis, kui nemad süüdi pole, pm mina koperdan kellelegi otsa ja siis nad vabandavad.
Eile jalutasime Kensingtoni pargist läbi ja nägime seal vees erinevaid linde, luiged, pardid, tuvid jne, osad isendid vajavad tuvastamist. Mõtlesin endamisi, et pidin lendama Londonisse, et nautida looduse ilu ja imetleda veelinde. Lisaks oli Hyde pargi ümbrus täis julgeid oravaid, kes tulid meile päris lähedale ja norisid maiusi, ainus, keda nad kartsid olid koerad, ka neid oli pargis palju liikvel, nii rihma otsas, sõnakuulelikult omaniku kõrval lonkimas, kui ka vabalt ringi jooksmas. Tegelikult oleksin soovinud sinna oravate ja looduse keskele pikemalt peatuma jääda, aga kahjuks pidime naasma tormakasse Londoni kesklinna.
Kellele meeldib hullumeelne sigin - sagin ja tahab näha erinevaid inimesi, siis tuleb seada sammud metroo suunas, seal valitseb täielik rahvaste paabel. Metrood iseenesest on veidi hirmutavad minu jaoks, mõned neist asuvad nii sügaval maa all, et eskalaatoriga üles sõites on paaril korral kergelt hirmu eelaimdus, kerge värelus tekkinud, nagu ikka siis, kui ma olen kusagil kõrgel, no veidi kõrgemal, kui teine korrus.
Veel hakkasid Londoni tänavapildis silma elegantsete mantlitega meesterahvad. Käisin ringi ja neelasin endasse lõhnu - kutsuvalt magus äsjavalminud, otse ahjust tulnud saiakeste lõhn, kellegi uimastav parfüümipilv, mis lehvis õhus veel kaua peale miniseelikus neidise eemaldumist. Inimesed, kes tulid vastu, kohvitopsid käes, igaühel oma kindel siht kuhu minna. Ülikonnas mees, kelle veidi lühikesevõitu pükste alt välkusid võrgutavalt erkrohelised sokid, tüdruk, kelle seelik oli nii lühike, et isegi mina, heteroseksuaalse naisena, olin sunnitud talle mitu korda järele vaatama.
Üks vanadaam keskealise naise käevangus oli nii hämmastavalt kaunis oma plaatinablondi, Marylin Monroe stiilis soenguga ja sarlakpunaseks värvitud huultega, et ma jällegi ei suutnud pilku temalt pöörata. Ta oli nii habras, et vajas kõndimisel toetust, aga temas oli hämmastav ilu, mis mõnel harval juhul ka kõrges vanuses säilib. Külastasime Londonis Sky parki, see oli imeline, osa Londonist on nagu peopesa peal, aga hirmu ega kõrguse kartust ei tekkinud, kuigi liftiga üles 36 ndale korrusele sõites võttis kõrvad “ lukku” küll. Rohelust oleks võinud veel rohkem olla ( poeg arvab nii), aga ikkagi tore roheline oaas keset linna.
Ja ikkagi ma ei saa üle ega ümber sellest:
metroode meeletu, meeletu rahvamass, rahvuste paabel, trügimine, võitlemine vaba istekoha pärast. Inimesed, kes käivad lühikeste pükste ja maikadega, neidised kõhtu paljastavates pluusides, samas kõrval kasukaga naisterahvas ja taamal istub paksus suusajopes mees, kes surub käsi rinnale, nagu veel rohkem soojust igatsedes, endasse ahmides. No jaa, inimesed ei karda siin külma, või siis just kardavad, no mitte ei saa aru.
Londonis on veidi soojem kui meil Tallinnas ja üllatav on see, et siin sadas vaid korraks kerget uduvihma. Seega, Inglismaal ei kallagi lakkamatult vihma.
***
Rugby, pisike linnake, kust on alguse saanud inglaste hulgas populaarne rugby mäng. Seal asub ka väga kalli õppemaksuga kool, mis on tõepoolest nii kallis, et ükski Ragby elanik ei saa oma last sinna kooli panna.
Mulle inglismaal meeldib, need majad pruunist kivist, need postkastid, kust kirjad ja pisikesed pakid libistatakse postiljoni poolt uksepilust sisse ja need maanduvad otse elutoa põrandal, aga milleks meile esikud, koridorid, eesruumid, föörused ?
Minu meelest on nii romantiline, kui vahel harva inglismaal sajab lund ja siis sulgpehme lumi maandub samuti koos pakikesega elutoa vaibale.
Muidugi on oht, et need kutsud, kes pererahva tööl olles kodu valvavad võivad põrandale maandunud pakikesega varem tutvust teha, aga ju siis see on saatus.
***
Bourton on the water
See on väikene küla Gloucestershire'is, mis asub tõeliselt looduskaunis paigas.
Väike külake, kus on filmitud mitmed kuulsad linateosed.
James bond (Die another day) ja kõrval asuvas külakeses Biburys on filmitud Bridget jones päeviku mõned episoodid.
Käisime ühes väikeses kohvikus jalgu puhkamas. Mina võtsin traditsioonilise Inglise tee piimaga, oli väga hea soe jook, usun, et võiksin koduski seda mõnikord juua. Olime tulnud kohvikusse koos pisikese koeraga ja kohvikus oli menüüs olemas koertele mõeldud jäätis. Seega istusime kõik koos laua taga ja igaüks maiustas enda söögi - joogiga. Ma pole päris kindel, kas Eestis on kohvikutes koertele mõeldud maiusi. Väga loomasõbralik paistis see külake ( Bourton on the water) ja nii maaliline, nagu piltpostkaart.
See kiri on kõigile neile, keda me kaugelt igatseme ja armastame ja kelle kohta me ei tea, kas nad meid vastu igatsevad. Kahjuks on nii, et alati me ei tea, ükskõik, kui palju me kaarditelt ei küsiks või kohvipaksu pealt tõde ei otsiks. Ehk on tõde kusagil olemas, aga põgeneb meie eest.
See kiri on Sulle, kes Sa oled kaugel, aga samas lähedal - See kiri on sulle, kes sa elad mu südames.
Ma ei saa sulle öelda tõtt oma tunnete kohta, sest siis sa lõpetaksid suhtluse minuga. Ma ei saa sulle öelda, et üle kõige maailmas ma sooviksin sinuga koos olla, jagada sinu elu.
Ma ei saa sulle reeta oma tõelisi tundeid, sest siis sa põgeneksid minu eest.
Ainus võimalus vahel sind näha ja mõnikord ka tervituseks kallistada on jääda vaid varjuks su teel.
Kui me kohtume, siis sa näed mind naermas, aga pisaraid ma peidan su eest.
Mõnikord õhtuti ma nutan paljude asjade pärast, mida me koos ei tee.
Me ei kõnni koos pargiteel, jalge all värvilised sügislehed, me ei vaata koos jõeveel ujuvat üksikut parti.
Me ei oota koos, suud ammuli vaikselt liuglevat lumehelbekest.
Meil jäävad kogemata kõik tülid ja erimeelsused, samuti rõõmud ja lähedus.
Ma nutan sellepärast, et minu elu koos sinuga jääb elamata.
Kõige rohkem tunnen puudust sinu vaiksest kohalolust, ühisest õhust mida hingata ja ...elust koos sinuga.
Armastusega
Sinu ....
Naine ja intiimne ühendus
Naise jaoks on armastus ja intiimne ühendus põhimõtteliselt sama. See peakski nii olema, kui naine on oma ürgses, naiselikus energias, kui naine on naine.
Kui naine lubab mehe oma kehasse, siis on mees tal ka sügaval hinges. Seks on kõige tugevam, kõige lähedasem ühendus naise ja mehe vahel. Intiimset ühendust ei tohiks luua kellegagi, kelle vastu pole sooje, südamest tulevaid tundeid.
Kõige hullem, mis naise jaoks juhtuda saab on see, kui mees, keda ta südames on hoidnud ja siiralt armastab, talle ühel päeval selgeks teeb, et tema poolt pole tundeid olnudki.
Naise jaoks puruneb maailm.
Ometi olid neil meeldivad vestlused, toredad koosviibimised, jalutuskäigud looduses ja mehe poolt tulid tähelepanuavaldused. Tutvuse alguses, kui mees tuli naise juurde, siis alguses naine oli ükskõikne, aga mees pingutas, kohe alguses tulid lilled ja ilusad sõnad. Naine tundis iga kohtumisega, et teda märgatakse ja temast hoolitakse ja lõpuks, peale pikka vastuseisu naine lubas mehe oma südamesse ja sealt edasi, ühel päeval ta avanes mehele intiimselt, võttis ta vastu, tunnistas omaks. Sellest päevast alates naise südames lainetas soojus, igatsus ja tema keha pakitses mehe ootusest. Ta lubas mehe endasse, tundis ikka ja jälle armastust ja tänulikkust mehe ja kogu elu vastu. Ta uskus, et nüüd nad jäävadki kokku, igavesti, kuniks neile maist teed on antud. Läksid päevad, nädalad ja aastadki, aga midagi ei muutunud. Ometi ei lõpetanud naine armastuse andmist. Samas, kui mees lahkus, siis iga korraga rebiti tükke naise südamest. Naise jaoks oli ühendus loodud, ta tundis looduse poolt tungi mehega koos olla ja edasi liikuda. Energeetilises plaanis oligi naine mehega koos - See mees oli tema mees!
Ometi ei tulnud mehe poolt edasisi samme, aga naine ikka uskus, lootis, armastas, kuni ühel päeval mees ütles :” Ma ei ole sind armastanud.”
Mis saaks olla veel valusam, hinge purustavam?
Miks mees siis seda tegi, milleks ilusad sõnad ja tähelepanuavaldused ? See oleks nagu jahipidamine ja küttimine, aga jahisaak püüti lihtsalt lõbu pärast.
Naine on loodud armastama, elu edasi kandma, meest koju ootama. Kui naine armub, siis loodus sunnib teda minema mehe juurde, vaatama talle vasikasilmadega otsa ja ütlema:” siin ma nüüd olen, ma armastan sind, palun hoolitse minu eest!”
Ometi on praeguses maailmas nii palju valearusaamu, seks ja intiimsus on madalaks tehtud, nende tähendus on devalveerunud.
Eks naised on selles kohati ka ise süüdi, me tahame meestega võrdsed olla, karjääri teha, hommikust õhtuni tööd rabada. Siis me arvame, et võime seksi suhtuda samamoodi nagu mehed - kui tahan, siis tarbin ja liigun jälle edasi. Ometi see nii ei käi, mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Niimoodi käitudes me eemaldume naiselikkusest, teeme endale ise haiget.
Intiimsuses peitub kõige purustavama jõuga relv, millega mees saab lüüa naise südamesse haava, mis mõnikord aastaid veritseb. On tehtud uuringuid, mille järgi 15% juhtudest naine ei taastugi tekkinud südamevalust ja pole enam võimeline uut suhet looma. On olemas ka nn " murtud südame sündroom", mis tähendab seda, et südamevalusse võib surra.
Meie naistena peame ennast väärtustama, me ei tohi lasta ennast ära kasutada.
Jah, pole midagi kergemat, kui seksi saamine naiselt, kes on mehesse siiralt armunud. Ometi, alati pole mehe kavatsused õiged ja ta tahab naiselt vaid killukesi, ilusaid hetki. Armunud naise jaoks on nende killukeste andmine mehele nagu kahe teraga mõõk - ühest küljest on kõik ju õige, armununa seksida ongi tõeline ja aus. Samas mis saab edasi, kui mees ei tule päriselt, kui mees ei jää?
Naise süda rebitakse eraldatuse aegadel kehast välja, ta väänleb valus. Miks me laseme endaga nii käituda?
" Eeei, olen veel veidi voodis ja ehk joon kohvi ka."
" Sa ei pea kohvi jooma ja mida rutem sa lähed, seda kiiremini on tehtud."
Vedasin end vaevaliselt voodist üles ja tegin ikkagi kohvi ja isegi ühe võiku.
" Uskumatu, mida sa teed! Hakka juba liikuma, marss, tossud jalga.!"
" Aga äkki lähen ikka õhtul hilja, praegu teeks veel ühe tassi kohvi."
Ja niimoodi ma muudkui võitlesin iseendaga.
Vaevaliselt vean end esikusse ja hakkan tosse jalga panema.
" Vaat ei tahagi minna, mu jooksutossu ninas on auk, see on kole. Pean poodi minema!"
" Praegu lähed sa jooksma, mis see 10 km ikka ära ei ole"
Läksin lõpuks ja juba jooksurajal olles läks vähehaaval paremaks. Tegelikult esimesed kaks kilomeetrit on kõige raskemad, lihased magavad ja vajavad samuti äratust. Peale neljandat kilomeetrit juba läheb ladusamalt, keha mäletab ja mingist hetkest tekib rahulolu jooksust. Vallanduvad rõõmu ja heaolu hormoonid - endorfiinid. Jah, nii see on. Eks see on üks põhjus, miks ma üldse jooksmas käin - stressi vähendamiseks ja rahulolu saavutamiseks. Ja muidugi selleks, et vaigistada see sisemise sundija hääl. Olen päris kindel, et kui oleksin jäänud hommikul pikalt kohvitassi taha mõnulema, siis ma poleks rahu saanud.
Aga praegu on mul luba puhata peale jooksu, kuulata väljast kostvat linnulaulu ja võib - olla saab ka teise tassi kohvi 🙂
Mõtisklus:
Hirm külastas mind, olin sulgenud kõik uksed, aknad ja seinapraod, ometi sai ta sisse.
Hirm kolistas ringi mu hinges, ajas ümber mu headest uskumustest torni, minu hoolikalt laotud kaitsvad mõtted armastusest.
Ühtäkki oli kõik varemeis ja keset tellistepuru ja tolmu istus väike, räbalais tüdruk, ta silmad vaatasid mind hirmunult.
" Mis saab, kui ma hakkan armastama, kui ma kiindun ja ta läheb, läheb minema ja ma jään üksi?"
" Ma kardab väga armastuse pärast, kardab seda välja anda ja vastu võtta!"
Väike tüdruk jooksis nuttes minu poole, põskedel pisaratest triibud, silmis paaniline hirm.
