On hommik, linn ärkab vaikselt ellu, autod vuravad akna taga. Mootorite käivitamine, midagi mühiseb, kolksub, mopeedide pinin..
Piip - piip, tuut - tuut, attension attension, need helid lõhestavad varahommikust Londonit. Hommikune liiklus tiksub ühtlases kusagile kiirustamise rütmis..
Tavaline London.
Linnapildis on näha väga palju ilusaid, uhkeid autosid ja eriti paistab silma, et kõik autod on puhtusest läikivad. Ma reaalselt pole näinud ühtegi porist või tolmust autot. Siiski päev hiljem märkasin Hyde parki suunduva tee ääres ühte Volkswagen põrnikat, mis oli küll pealtnäha puhas, aga samblaviiru järgi küljeklaasil võis arvata, et autoke on hüljatud. See oli ainus selline leid.
Poes kõik vabandavad, isegi siis, kui nemad süüdi pole, pm mina koperdan kellelegi otsa ja siis nad vabandavad.
Eile jalutasime Kensingtoni pargist läbi ja nägime seal vees erinevaid linde, luiged, pardid, tuvid jne, osad isendid vajavad tuvastamist. Mõtlesin endamisi, et pidin lendama Londonisse, et nautida looduse ilu ja imetleda veelinde. Lisaks oli Hyde pargi ümbrus täis julgeid oravaid, kes tulid meile päris lähedale ja norisid maiusi, ainus, keda nad kartsid olid koerad, ka neid oli pargis palju liikvel, nii rihma otsas, sõnakuulelikult omaniku kõrval lonkimas, kui ka vabalt ringi jooksmas. Tegelikult oleksin soovinud sinna oravate ja looduse keskele pikemalt peatuma jääda, aga kahjuks pidime naasma tormakasse Londoni kesklinna.
Kellele meeldib hullumeelne sigin - sagin ja tahab näha erinevaid inimesi, siis tuleb seada sammud metroo suunas, seal valitseb täielik rahvaste paabel. Metrood iseenesest on veidi hirmutavad minu jaoks, mõned neist asuvad nii sügaval maa all, et eskalaatoriga üles sõites on paaril korral kergelt hirmu eelaimdus, kerge värelus tekkinud, nagu ikka siis, kui ma olen kusagil kõrgel, no veidi kõrgemal, kui teine korrus.
Veel hakkasid Londoni tänavapildis silma elegantsete mantlitega meesterahvad. Käisin ringi ja neelasin endasse lõhnu - kutsuvalt magus äsjavalminud, otse ahjust tulnud saiakeste lõhn, kellegi uimastav parfüümipilv, mis lehvis õhus veel kaua peale miniseelikus neidise eemaldumist. Inimesed, kes tulid vastu, kohvitopsid käes, igaühel oma kindel siht kuhu minna. Ülikonnas mees, kelle veidi lühikesevõitu pükste alt välkusid võrgutavalt erkrohelised sokid, tüdruk, kelle seelik oli nii lühike, et isegi mina, heteroseksuaalse naisena, olin sunnitud talle mitu korda järele vaatama.
Üks vanadaam keskealise naise käevangus oli nii hämmastavalt kaunis oma plaatinablondi, Marylin Monroe stiilis soenguga ja sarlakpunaseks värvitud huultega, et ma jällegi ei suutnud pilku temalt pöörata. Ta oli nii habras, et vajas kõndimisel toetust, aga temas oli hämmastav ilu, mis mõnel harval juhul ka kõrges vanuses säilib. Külastasime Londonis Sky parki, see oli imeline, osa Londonist on nagu peopesa peal, aga hirmu ega kõrguse kartust ei tekkinud, kuigi liftiga üles 36 ndale korrusele sõites võttis kõrvad “ lukku” küll. Rohelust oleks võinud veel rohkem olla ( poeg arvab nii), aga ikkagi tore roheline oaas keset linna.
Ja ikkagi ma ei saa üle ega ümber sellest:
metroode meeletu, meeletu rahvamass, rahvuste paabel, trügimine, võitlemine vaba istekoha pärast. Inimesed, kes käivad lühikeste pükste ja maikadega, neidised kõhtu paljastavates pluusides, samas kõrval kasukaga naisterahvas ja taamal istub paksus suusajopes mees, kes surub käsi rinnale, nagu veel rohkem soojust igatsedes, endasse ahmides. No jaa, inimesed ei karda siin külma, või siis just kardavad, no mitte ei saa aru.
Londonis on veidi soojem kui meil Tallinnas ja üllatav on see, et siin sadas vaid korraks kerget uduvihma. Seega, Inglismaal ei kallagi lakkamatult vihma.
***
Rugby, pisike linnake, kust on alguse saanud inglaste hulgas populaarne rugby mäng. Seal asub ka väga kalli õppemaksuga kool, mis on tõepoolest nii kallis, et ükski Ragby elanik ei saa oma last sinna kooli panna.
Mulle inglismaal meeldib, need majad pruunist kivist, need postkastid, kust kirjad ja pisikesed pakid libistatakse postiljoni poolt uksepilust sisse ja need maanduvad otse elutoa põrandal, aga milleks meile esikud, koridorid, eesruumid, föörused ?
Minu meelest on nii romantiline, kui vahel harva inglismaal sajab lund ja siis sulgpehme lumi maandub samuti koos pakikesega elutoa vaibale.
Muidugi on oht, et need kutsud, kes pererahva tööl olles kodu valvavad võivad põrandale maandunud pakikesega varem tutvust teha, aga ju siis see on saatus.
***
Bourton on the water
See on väikene küla Gloucestershire'is, mis asub tõeliselt looduskaunis paigas.
Väike külake, kus on filmitud mitmed kuulsad linateosed.
James bond (Die another day) ja kõrval asuvas külakeses Biburys on filmitud Bridget jones päeviku mõned episoodid.
Käisime ühes väikeses kohvikus jalgu puhkamas. Mina võtsin traditsioonilise Inglise tee piimaga, oli väga hea soe jook, usun, et võiksin koduski seda mõnikord juua. Olime tulnud kohvikusse koos pisikese koeraga ja kohvikus oli menüüs olemas koertele mõeldud jäätis. Seega istusime kõik koos laua taga ja igaüks maiustas enda söögi - joogiga. Ma pole päris kindel, kas Eestis on kohvikutes koertele mõeldud maiusi. Väga loomasõbralik paistis see külake ( Bourton on the water) ja nii maaliline, nagu piltpostkaart.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar