See kiri on kõigile neile, keda me kaugelt igatseme ja armastame ja kelle kohta me ei tea, kas nad meid vastu igatsevad. Kahjuks on nii, et alati me ei tea, ükskõik, kui palju me kaarditelt ei küsiks või kohvipaksu pealt tõde ei otsiks. Ehk on tõde kusagil olemas, aga põgeneb meie eest.
See kiri on Sulle, kes Sa oled kaugel, aga samas lähedal - See kiri on sulle, kes sa elad mu südames.
Ma ei saa sulle öelda tõtt oma tunnete kohta, sest siis sa lõpetaksid suhtluse minuga. Ma ei saa sulle öelda, et üle kõige maailmas ma sooviksin sinuga koos olla, jagada sinu elu.
Ma ei saa sulle reeta oma tõelisi tundeid, sest siis sa põgeneksid minu eest.
Ainus võimalus vahel sind näha ja mõnikord ka tervituseks kallistada on jääda vaid varjuks su teel.
Kui me kohtume, siis sa näed mind naermas, aga pisaraid ma peidan su eest.
Mõnikord õhtuti ma nutan paljude asjade pärast, mida me koos ei tee.
Me ei kõnni koos pargiteel, jalge all värvilised sügislehed, me ei vaata koos jõeveel ujuvat üksikut parti.
Me ei oota koos, suud ammuli vaikselt liuglevat lumehelbekest.
Meil jäävad kogemata kõik tülid ja erimeelsused, samuti rõõmud ja lähedus.
Ma nutan sellepärast, et minu elu koos sinuga jääb elamata.
Kõige rohkem tunnen puudust sinu vaiksest kohalolust, ühisest õhust mida hingata ja ...elust koos sinuga.
Armastusega
Sinu ....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar