Niisiis, minul tänane hommikujooks tehtud. Miks ma seda nii nimetan? Minu sooviks oli osaleda Eesti Ööjooksul Rakveres, aga kuna kõik pääsmed olid läbi müüdud, siis andsin endale lubaduse, et korraldan endale ise jooksu. Ei mallanud küll ööd oodata, vaid tegin kohe peale ärkamist ära. Tegelikult, kui keegi nüüd arvab, et olen väga tubli, siis ausalt - ma pole. Juba hommikul hakkas peale sisemine dialoog: " Pead jooksma minema, mine kohe, saab rutem kaelast ära."

" Eeei, olen veel veidi voodis ja ehk joon kohvi ka."

" Sa ei pea kohvi jooma ja mida rutem sa lähed, seda kiiremini on tehtud."

Vedasin end vaevaliselt voodist üles  ja tegin ikkagi kohvi ja isegi ühe võiku.

" Uskumatu, mida sa teed! Hakka juba liikuma, marss, tossud jalga.!"

" Aga äkki lähen ikka õhtul hilja, praegu teeks veel ühe tassi kohvi."

Ja niimoodi ma muudkui võitlesin iseendaga.

Vaevaliselt vean end esikusse ja hakkan tosse jalga panema.

" Vaat ei tahagi minna, mu jooksutossu ninas on auk, see on kole. Pean poodi minema!"

" Praegu lähed sa jooksma, mis see 10 km ikka ära ei ole"

Läksin lõpuks ja juba jooksurajal olles läks vähehaaval paremaks. Tegelikult esimesed kaks kilomeetrit on kõige raskemad, lihased magavad ja vajavad samuti äratust. Peale neljandat kilomeetrit juba läheb ladusamalt, keha mäletab ja mingist hetkest tekib rahulolu jooksust. Vallanduvad rõõmu ja heaolu hormoonid - endorfiinid. Jah, nii see on. Eks see on üks põhjus, miks ma üldse jooksmas käin - stressi vähendamiseks ja rahulolu saavutamiseks. Ja muidugi selleks, et vaigistada see sisemise sundija hääl. Olen päris kindel, et kui oleksin jäänud hommikul pikalt kohvitassi taha mõnulema, siis ma poleks rahu saanud.

Aga praegu on mul luba puhata peale jooksu, kuulata väljast kostvat linnulaulu ja võib - olla saab ka teise tassi kohvi 🙂