Me siis jälle pojaga Sharmis, teist korda aasta jooksul, kui eelmisest reisist kirjutasin pikalt, laialt, rääkisin hotellist ja kõigest muust, siis seekord olen üpris vait, sest väga polegi midagi pajatada, hotellist kindlasti mitte, sest see on imeline.
Mitte midagi ei saa ette heita, kõik on olemas, puhtus, vesi ja tubade koristus iga päev, lisaks internetiühendus terves hotellis ja kuum vesi koos korraliku veesurvega.
Söökide valik on samuti piisav ja lisaks joogid, nii alkohoolsed kui tavalised karastusjoogid. Ma ise pole kokteilide jooja, eelmisel reisil piirdusin vaid ühe alkot sisaldava joogiga terve nädala jooksul ja sedagi ma ei valinud ise, vaid see kingiti mulle, jõin ära, sest see nägi lihtsalt nii hea välja. Selle reisi jooksul on kokteile olnud kaks, tänagi lasin ühe teha baarmeni vabal valikul, aga tegelikult juba poole joogi peal kahetsesin, üldse lasin alkot lisada, sest see kokteil tundus minu jaoks liiga kange ja mõru.
Aga mis siis muidu põnevat ?
Isegi mitte paariks minutiks ei saa oma toitu jätta järelvalveta lauale, kui seda pead tegema, lihtsalt asetad taldriku saiakesega lauale ja lähed kohvi võtma, riskid sellega, et kohe on mingid mustad linnud ( hakid ?) platsis ja üritavad su toitu varastada. Seega jah, alati peab oma toidul silma peal hoidma.
Mis veel ?
Mul on sellel korral mingi jama ühe hotelli töötajaga, juba esimesest päevast peale ta kuidagi piirab mind. Ma olen mitmeid kordi talle öelnud, et ma pole huvitatud, aga see ei paista mõjuvat, ta tuleb ikka ja jälle minuga rääkima.
Eelmisel päeval tõi ta mulle salvrätiku, kuhu oli kirjutatud tema telefoninumber ja ta palus, et talle kirjutaksin.
Muidugi ma ei kirjutanud, sest millest mul oleks temaga rääkida ?
Mees on ilmselt sellises vanuses, et võiks mulle poja eest olla, ta on heas füüsilises vormis, klassikaline Egiptuse mees. Tean, et paljud naised peavad neid mehi võluvateks, aga ma olen vist pime või tundetu, või lihtsalt liiga vana.
Igatahes mind jätab see mees ükskõikseks, pigem on see nii tüütu ja ahistav, et ta kõnnib mul järel ja räägib, kui väga ta mind armastab ja et ta tahaks kogu aeg minuga koos olla.
Lisaks olen ma tema sõnul imekaunis ja ta ei saa öösel magada minu pärast, et ta ei saa tööd ka teha, sest mõtleb vaid minuga rääkimisest.
Njah, peaks olema ju imetore, kui keegi on sinust huvitatud, aga ei ole.
Üldsegi ei ole, ebameeldiv ja koormav on. Täna teatasin talle, et olen abielus ja palun hoidku minust eemale. Tundus veidi pettunud olevat, loodetavasti ei saanud ma nüüd endale vaenlast.
Aga lõppude lõpuks pole sellel lihtsal töölisel siin suuremat võimu, nii et ma väga vist muretsema ei pea.
Kunagi üks naine rääkis, et Egiptusesse tulles on meeste tähelepanu garanteeritud, et ole ükskõik kui vana või mis iganes kaalus, ikkagi sind märgatakse ja saad komplimente ja seda lihtsalt sellepärast, et sa oled naine.
No ma ei tea, võib - olla see ongi nii, või siis hoopis kohalikud mehed lähenevad keskealistele naisturistidele, arvates, et need on nagunii seksipuuduses ja neid on seetõttu kerge " ära rääkida " või siis mõned noormehed soovivad endale nn " suhkruemmet " leida. Tõesti ei tea, kuidas lood tegelikult on, aga siin ma siis olen praegu, kirjutan seda juttu jahedas hotellitoas ja püüan enda kiusajast eemale hoida.
Tunded ?
Mul on heameel, et pojaga oleme reisil alati lähedasemad, kui kodus.
Minu poeg pole tavaline teismeline, ta on eriline, arukas ja tark poiss, võimeline õppima vaid neljadele - viitele, aga sotsiaalsed oskused on tal nõrgad.
Me kodus kahekesi olles väga ei suhtle, ta kuidagi kaevub oma tuppa ja teda sealt välja saada on suht võimatu. Meil puudub kodus olles kontakt, ma ei oska kuidagi seda müüri meie vahelt lõhkuda.
Armastus teeb haiget, ka lihtsalt ema ja lapse vaheline side teeb haiget. Vaatan oma poega ja tahaks talle kõige paremat, tahaks talle õnne, aga ma ei saa kuidagi seda õnne talle kätte tuua.
Ainus, mida ma saan teha, saan temaga koos reisida, emotsioone jagada, isegi see on juba midagi, kui me viibime ühes toas ja räägime, suhtleme nagu ema ja laps.
Jah, ikka on raske, mõnikord ei taha ta hommikul ärgata, et sööma tulla ja on juhtumeid, kus ta tahaks päev läbi toas olla, aga lasen probleemist lahti ja naudin neid hetki, kui oleme koos ja naudime lõbusaid hetki.
Meri ?
Lained, lained ja veelkord lained. Meri oli tormine ja lained peksid kaldakividesse. Ujusime kohe kalda ääres väikesel piiratud alal, veepõhja vaadates paistis pelutav sügavik, selle kohal hallide kalade parved , lisaks mõned sinised, kollased , roosad.
Imeline nagu ikka, lisaks vesi on soe, siiski võrreldes õhutemperatuuriga mõnusalt jahutav.
Mere ääres meil liiga palav ei olnud, seal on piisavalt tuult, mis keha maha jahtub, oli isegi paar hetke, mil ma tundsin soovi midagi jaheduse kaitseks peale võtta.
Loen oma teksti ja mitte ei viitsi vigu parandada ja sõnastust lihvida, tean ja näen, et tekst on konarlik ja kohati mitte nii ladus, nagu sooviksin, aga ajan kõik palava ilma süüks.
Samas, mis palav see ikka niiväga on, kõigest 36 - 38 soojakraadi, just täpselt paras minu jaoks, hotelli territooriumil, kivide vahel veidi kõrvetav küll, aga mere ääres seevastu super. Armastan enamasti soojust, samas ma üldse ei talu palavust eluruumides sees, see muudab mind nõrgaks.
Kodus oligi mul see probleem, et liiga soe oli toas ja kliimaseadet mul pole, seega tundsin ennast nagu vangis olevana.
See oli siis üks põhjus, miks põgenesin siia - Sharm el Sheiki, tahan nautida sooja, samas puhata jahedas. Võib - olla mõnevõrra naiivne mõtteviis, aga olen ju siiski naine ja mõnetine kaootilisus ja tunnetest lähtuv käitumisviis peaks olema lubatud.
Ma olen viimasel ajal ennast oma kodus tundnud nagu eksinuna, nagu ma poleks õiges kohas, nagu mu aeg seal korteris hakkaks läbi saama. See on veider tunne ja ma ei oska seda endale mõistusega selgitada, see on lihtsalt selline tajumine.
Aga las see olla, pole mõtet kaevuda kusagile, kust vastust veel leida pole, iga asi tuleb omal ajal ja küllap teadmisedki kohale jõuavad. Praegu lihtsalt naudin siinolemise aega , ilma kohustuste ja muredeta.
