Mul on kusagil mälestuste hulgas üks  juhtum minevikust, ma pole kunagi sellest kirjutanud, aga see ikka aeg - ajalt tõstab pead ja soovib esile tulla, nähtavaks saada.

Seega ma luban seda nüüd.

Ootasin rongi saabumist jaamas, ilm oli külm ja tuuline.

Mingi hetk nägingi saabuvat rongi ja siis, järsku ühte väikest inimkuju otse liikuva rongi eest üle raudtee jookmas. Vahemaa oli nii ahtake  inimese ja veduri vahel, et minu silmadele paistis, nagu liikuv metallruun neelaks  inimese, sulgesin hirmust silmad.

Järgmiseks oli seisev rong ja paanikas inimesed, liikusin ettepoole ja nägin otse rongi kõrval naist, kes oli siiski üle raudtee jõudnud, aga rongilt  hoobi saanud, nägin ta verist nägu ja tema kohale kummarduvat meest, imetlen siiani selle mehe tegutsemisjulgust ja kiirust. Ta küsis vaikselt oigavalt naiselt, et kust tal valutab. Naine vastas vaevukuuldaval sosinal : " mu pea valutab."

Mees rahustas naist ja oli tema kõrval. Mina ise olin täiesti paigale tardunud  ja suutsin näha vaid vereniresid, mis voolasid kootud mütsi ääre alt naise põsele.

Peagi saabus kiirabi ja naine toimetati haiglasse, olen ikka mõeldud, et kuidas temaga on, aga ma ei tea midagi tema edasisest saatusest.

Mäletan, et tol päeval läks päris kaua aega enne kui tavapärane rongiliiklus taastus ja ma olin niivõrd endast väljas, et ei jäänudki rongi edasiliikumist ootama  vaid sõitsin bussiga koju.

Aga  mida ma ikka olen mõelnud on see, et sellised inimesed, nagu tema, koheselt appi tõtanud mees, nad on maailmale nagu kingitus. Oskus jääda kriisiolukorras adekvaatseks, säilitada tegutsemisvõime, anda esmaabi, teha mis vaja,  see on midagi, mille eest tänulik olla.

 

 Kui vaatad endasse...

Kusagil on paik, seal mõtete, soovide, igatsuste, kohustuste ja igasugu  plaanide kohal on paigake, kus pole midagi, kus valitseb ääretu tühjus ja õndsus. Sinna ei jõua mõtete kaja ega tungi kohustused, seal oled vaba ja sul pole midagi ja see teeb õnnelikuks.

Mõeldes siis, et ilmast lahkudes pole sul midagi kaasa võtta peale oma hinge, sa sünnnid siia ilma midagi omamata ja lahkud niisamuti. Aga see mittemidagi on just see, mis teeb õnnelikuks ja milles peitub tõde.

Hetk olevikus, mitte midagi muud, kõik see, mis oli , on olnud ega puuduta enam, ta ei saa sind kätte ja kõik see, mis tulemas, seda veel pole.

On ainult praegune hetk ja selles hetkes sa oled rahus ja õnnes.

Ja siis mõtled, et kuidas on võimalik olla nii suures õnnetundes ilma midagi ega kedagi vajamata.

See on ülim.