Alljärgnev lugu pole minu elust, selle rääkis mulle üks murelik ja kurb ema.

Kahjuks võib selline asi juhtuda meist igaühega, me pole iial selleks valmis.

❤️❤️❤️

Istun siin ja nutan vaikselt seda kirjutades. Tegelikult tahaks karjuda ja midagi katki teha, nii neetult ebaõiglane tundub minu olukord. 

Mõtlen,  millega ometi ma selle ära teenisin ? 

Miks just mulle nii tehti ?

Kas kasvatasin ma oma poega valesti, milles ma ometi vea tegin ?

Sadu küsimusi ringleb peas, aga vastuseid neile ma ei tea, ilmselt ei saa kunagi teada. 

Aga elama peab ja tuleb vedada oma koormat, senikaua kuni on jaksu.

        Kuni eelmise aasta maikuuni olin ma võla ja liisinguvaba, mu taust oli puhas.

Vist oli esmane ohumärk 6. mai, kui sain kurja sõnumi ja hiljem ka kõne sms rahalt. Mul olevat võlgnevus, ma ei teadnud sellest midagi, arvasin, et eksitus.

Kahjuks polnud tegu eksitusega,  selgus, et minu poeg oli minu nimel laenu võtnud. 

Minu arupärimisele vastas poeg, et see on ainus juhtum ja vabandas ja lubas, et  rohkem pole.

Uskusin.

Siis tuli uus nõudmine, järgnesid Bandora, Credit24, Omaraha jne..

Alati lubadused, et rohkem ei ole, ega tule.

Ma ütlen ausalt, et karjusin oma hääle ära ja nutsin ja pärisin aru.

Ma ei suutnud mõista, kuidas minu poeg, kes oli nagu musterpoeg ( ei joonud, ei suitsetanud, ei olnud öösiti väljas), kuidas tema sai midagi sellist teha.

Tema kes oli nii kaastundlik, nii abivalmis, nii südamlik.

            Praeguseks maksan ma poja poolt tekitatud võlgasid  peaaegu 400 eurot kuus ja seda jätkub mulle vähemalt pooleks aastaks, paar laenu on võetud viie aasta peale, nii et neid jätkub kauemaks.

Kokku summa, mis ta minu nimel on laenu võtnud jääb minu andmetel 5000 - 6000 vahele, aga päris kindel ma olla ei saa, kuna iga hetk võib ilmuda välja mingi uus võlg , millest ma ei tea.

Kuidagi nii ebaõiglane ja kurb tunne on ja kaob igasugune mõte tööd teha ja pingutada. Mille nimel ?

          Sünnitad poja, kasvatad, vaatad tema süütutesse sinisilmadesse, usud tema juttu, võtad vastu tema toodud lilled. Naeratad, hoiad südames, hoolitsed.

Ja siis mingil hetkel ta hävitab sind, lööb noa südamesse ja sinu valust on temal ükskõik.

Kuidas ma saan raha kokku ja kas üldse saan, see pole ju tema mure. Emad ongi armastama loodud, armastama ka siis, kui enam midagi pole, mis vääriks armastust.

       Kahjuks on minul nii, et reedavad just need inimesed, kellest ma mõtlen kõige paremini, keda ma usaldan.

Ja mõnikord üllatavad positiivselt need  inimesed, kes pealtnäha külmad ja hoolimatud on.

Vabandust, kui kellegi tundeid riivasin, aga pidin selle kirja panema.

        

        

 Täna ma tahaksin kirjutada maskidest. 

Mitte nendest maskidest, mida enamik meist viimasel ajal poes ja muudes avalikes , kinnistes ruumides kannab. 

      Ei, hoopis neist maskidest, mida me kanname  suheldes teiste inimestega ja mitte ainult, mõnikord ja tegelikult ikka päris tihti me paneme maski ette ka iseendale silma vaadates.

Meile päriselt ei sobi see, kes me ise oleme. Me peame end ilusamaks rääkima, tegema, peame saavutama mingi positsiooni, mingi rahasumma, et me saaksime rahul olla.

Võib - olla üldse me ei taha, et keegi hiiliks maski taha, kas me oleme ikka nii rahul endaga ja nii tasakaalus, nagu näidata püüame ?

Võib - olla on meil ridamisi saavutusi elust ette lugeda, et ikka veenda teisi ja ka ennast, et me oleme tublid ?

Või mis see on, mida me kardame ?

Kardame endale otsa vaadata ?

Mis siis juhtub, kui võtame maski eest ja vaatame otse endale silma, vaatame oma hinge ja tema vajadusi ?

Armastus on otsustus ❤️

 

Minu poolt oli see ausus, oli siirus, oli ainus õige tee.

Vaikselt , kuid kindlalt varisesid müürid, mis kaitsesid mind tunnete eest.

Minu süda tegi valiku ja mõistusel polnud seal midagi rääkida.

Väikeste sammudega  tulid mu hinge, tasahilju kinnitasid koha. 

Kui kõik tuli ilmsiks, siis ma tahtsin loobuda, kaitsta Sind, aga salamisi ma lootsin, et Sina ei loobu.

Ma leidsin Sind taas ja kaotasin ja uuesti leidsin....

Pole vahet, et Sa mind ei armasta...mina olen olnud siiras ja see, just see peaks valgustama minu teed.

Ma otsustasin, et võtan need killukesed, raasukesed, mis Sa mulle annad, sest muidu pole mul midagi.

Kui midagi oli meie vahel, 

siis oli see midagi ilusat ja hetked on head ka siis, kui liigub vaid mõte läbi sõnumite.

Midagi ei saa iial olla puhtamat, siiramat, kui kahe inimese vaheline  sulandumine

Midagi ilusamat ei saa olla otsustusest anduda, anda end teisele ja võtta vastu.

Ja ilus on see vaid siis, kui on otsustus, kui on lubamine ja see tuleb siiralt südamest.

Ma alati mõtlen, kui me kohtume, hetked on head ....

Ma kuulan Sind ja ma ei kuule, hiljem alles mõte jõuab kohale.

Siis see riivab valusalt....jah, sa rääkisid...

Minu ootused....lootused olevat suuremad....tõesti või ?

Peaks neist rääkima...

Ma tahtsin olla õnnelik...ja ma lootsin, et praeguseks...me oleksime juba selle õnnekarika tühjaks kummutanud..

Jah, minu hing on kinni Su hinges....

Armastus on minu jaoks armastus....see pole kooselu ega abielu...

Armastus on enamat kui kirg, nauding ....see on otsustus.