Talverahu.

 Kui ma täna koduuksest välja astusin,  siis tervitas mind imeline talveilm.

Möödusin majast, mille hallikasvalget välisfassaadi lõhestasid ämblikuvõrguna praod, mis konkureerisid jäälillede iluga aknaklaasil, imeline kooslus, jäin seda paariks hetkeks imetlema.

Ei, pilti ei pea tegema, möödun sellest majast taas, kui mitte homme, siis ülehomme. 

Siiski ei suutnud ma mõnusast lumememmest või hoopiski taadist ( kumb ta nüüd on " seda peab altpoolt vaatama " 😄) pilti tegemata mööduda.

Just, kummardame lund ja kõike, mis lumest sündinud, sest täna on ju Vastlapäev....jee, oma väikesed liud sain teel libisedes ka tehtud, seega kõik on hästi 🙂, püsti jäin, seegi hea 🙏

Kõndides süvenes minus iga sammuga  siiras armastus elu vastu, iga ilusa, aga ka valusa hetke vastu, iga raskuse, iga õppetunni vastu.🙏

Kes mäletab igivana laulu " Elu armastan sind...", see mõistab mida ma mõtlen, või öelda tahan.

Kilomeetreid läbides lumi krudises nii mõnusasti jalgade all ja iga hingetõmbega jõudsin sügavamale rahusse, aktsepteerimisse, tõdesin : " Elada on tõesti ilus."❄️

Seega, tänane 10 kilomeetrine matk  oli nagu meditatsioon, nagu hingerahu ristiretk, nagu iseenese taasleidmine.

Naised ja ilu

 Mõtlen elust ja inimestest. Meie teest siin maailmas, muutustest, mis välimuse ja kehaga aset leiavad, kas me oleme selleks valmis, suudame leppida.

Kas me suudame ennast armastada ka siis, kui peegelpilt näitab halastamatus aususes kurde ja kortse näos, lisandunud kilosid ja lõtvunud kontuure.

Kuidas selle iluga ikkagi on, on see vaid noorte pärusmaa ?

Kas näiteks 60 pluss inimene ei saa ilus olla ? 

Kas naine, kes pole enam fertiilses eas ei olegi ihaldusväärne ja ei püüa pilke?

Jah, enamik kummardab verinoort ilu.

Ometi on inimene kaunis igas vanuses.Olen ise imetlenud vanemaid daame ( no ehk 70 pluss) ja milline ilu on nendest peegeldunud. Jah, pean ütlema, et need daamid on olnud hoolitsetud ja naiselikult riides. 

" Aga kas siis lillelapse tüüpi, pikkade vormitute hõlstide ja värvimata - hallide juustega naised polegi siis ilusad, kas need naised, kes meiki ei kasuta, neid sa ei märka?": niimoodi küsis minult üks terapeut.

Jah, jäin hetkeks sõnatuks, muidugi on tähtis sisemine ilu ja südameheadus, aga mulle meeldib naiste puhul ka sära ja glamuur. Veidi paha olen seega, aga ma olen aus.

Naisena, ükskõik, mis vanuses olles me vajame veidi värvi, meie nahk ihaldab põsepuna ja huuled janunevad läike järele, hoolitsetud käed ja jalad teevad kummarduse naiselikkusele.

Ma ei tea, mis mehed arvavad, aga mina vaadates teisi naisi, olenemata vanusest, hindan  naiselikke riideid, pikki  juukseid, punaseid huuli ja hoolitsetud käsi.

Ma tunnistan ausalt, et olen kõndinud mõnel eriti kaunilt riides naisel järel ja mõeldud, et kuidas endale seda või teist rõivaeset hankida. Viimane kord nägin toidupoes ühte daami rohelise käekotiga ja siis ma olin nagu mingi pervert tema küljes pilguga kinni. Ei raatsinud poest väljudagi, hakkasin mõtlema, et kust too naine selle käekoti sai, aga ei julgenud küsima minna.

Mitte kunagi pole mind inspireerinud noored tüdrukud, nende ilu ja riided, aksessuaarid on liiga lihtsad ja ka võib - olla igavad. Aga keskealised ja eriti vanemad daamid, just nende valitud riided, ehted ja meik, see on midagi, mida ma imetlen.

Naised, ärge kartke vananemist, tehke sellest protsessist midagi ilusat.

 Kui elu toob sulle sidruneid, siis tee limonaadi.