Hetkel on kõik väga keeruline ja kohe ei teagi, millisel tundel sabast haarata, mida ma siis tegelikult tunnen ?
Ühest küljest nagu oleksin tuim, tundeid polegi, teisest küljest nagu oleks hirm, hirm elu ees.
Mul on viimasel nädalal kogunenud nii palju eri tegevusi, mille kõigega peaks tegelema ja ma ei tea mida teha ja mida mitte.
Massaaž on siiani ikka veel põhitegevus, aga piisavat sissetulekut see ei anna, seega peaksin seda tegevust laiendama.
Ja praegu ongi selleks võimalus, samas see tähendaks täiesti uude kohta minekut, kuidas see kõik sujub, kas saan hakkama ?
Teine tegevusala on Taro kaardid ja ennustamine. See meeldib mulle tegelikult rohkem isegi kui massaaz, aga sissetulek on jäänud väikemaks kui massaażil. Mulle meeldib inimestega suhelda ja meeldib ka näha ja tajuda, et minust on abi olnud, kui kellegi saad sügavast august välja aidata, siis see on suurim tänu.
Kaks nädalat kuus käin koristamas spordiklubis, see töö on kõige laastavam, just selles mõttes, et tööaeg on 22 - 24. seega koju saan alles peale südaööd.
Mu 11 aastane poeg ei maga see aeg, vaid ootab mind koju, ma ise olen stressis sellepärast, et pean minema ja ma ei puhka ennast välja. Jah, see on kindlasti stressiallikas.
Samas see on ikkagi raha, millest loobuda ei tahaks, umbes võrdväärne ennustustega teenitud rahaga.
Ja see pole veel kõik, alustasin ka vaikselt pediküüri pakkumisega klientidele. Jällegi, ma kardan seda. Põhjus peitub minu vähestes oskustes ( olen küll koolitusel käinud), aga ma ikka ei oska piisavalt ja mul on ka üks väga suur miinus selle töö jaoks - ma näen lähedale halvasti, muidugi on mul prillid, aga see pole nagu ikkagi piisav, või siis on mul hirm...ma ei tea.
Lisaks rõhub mul kuklas vajadus teha mingi ettevõtlusvorm, et kõik oleks seaduslik ja ma ei suuda praegu ära otsustada. Jah, see on tarvis teha, mehelik pool minus on nõrk ja vahel tunnen end kokkuvarisemise äärel.
Samas kui tegin oma elust kokkuvõtteid, siis olen endaga päris rahul, ei parandan - olen väga rahul !
Ma olen juba peaaegu kaks aastat üksi koos pojaga elanud ja ma olen elanud parimat elu üldse. Mu elu pole kunagi nii hea olnud, isegi materiaalselt mitte, ma pole küll ühtegi ametlikku, korralikku töökohta omanud, aga siit - sealt nokitsedes, laveerides ja korraldades olen ma elanud paremat elu kui kunagi varem. Pean endale pika pai tegema.
Jah, nüüd mõni ehk ütleb, et olen ju nii palju kurvastanud ja üksindust tundnud.
Jah, see on õige, aga see on ise valitud üksindus, kui minu eesmärgiks oleks see, et mingi mees oleks kõrval, siis oleks see juba olemas, aga ei, ma parem olen teadlikult üksi kui üksildasena suhtes.
Minu hing nutab muidugi selle ühe ja ainsa järele, aga noh, kui pole määratud, siis las ta olla, mulle piisab vahel sellestki, kui ma tean, et ta on olemas..samas jah, tahaks ju mõne kirja aeg - ajalt.
Tahtmised on taevariik.
Kõik oma meessuhtlused olen viinud nulli, lihtsalt pole huvi ega viitsimist.
Aga jah, ma olen küll ühest küljest tubli olnud ja hakkama saanud ja isegi hästi.
Samas praegu olen jõudnud ummikusse, teelahkmele : kuhu suunda minna, mida teha ?
