Mäletan end istumas köögis akna all ja vaatamas välja. Niiviisi välja kiigates nägin aknast möödumas minu jaoks tähtsaimat inimest, minu ema. Mäletan teda kord blondina, siis brünetina ja jälle heledapäisena. Mulle meenub, kuidas teda ootasin, igatsesin. Kõik mu tegevused olid temaga seotud, rohisin peenraid selleks, et emal oleks ilus vaadata ja ta ütleks : " Oi kui tubli tüdruk !".
Talvel lükkasin lund selleks, et ehk ema tuleb, kui hästi tugevalt soovin ja väga hea laps olen.
Meenutan, et kord käisime vanaemaga metsas ja valminud olid esimesed metsmaasikad. Ma tahtsin neid süüa, aga siis meenus mulle, et ema ju ei saa neid marju süüa. Mulle tundus, et olen eriti tubli tüdruk, kui ma samuti ei söö.
Mäletan seda, kuidas käisin peaaegu iga päev üle põllu postkasti juures, et vaadata, kas emalt pole kirja.
Muidugi seda polnud, aga ootasin ikka, minu ema ju hoolis minust kõige rohkem. Nii ma arvasin, sest vanaema rääkis mulle seda.
Kord saabus ka päev, mil ema tuli veidi kauemaks, kui vaid päevaks - paariks. Mäletan, et ma võõrastasin teda, ma ei julgenud talle ema öelda, kuigi väga soovisin. Kõnetasin teda ikka :" Kuule !"
Siiski hetked olid ilusad, mõned neist. Meenub, et istusin ema juures, kui ta õmbles, olin ta juures kui ta sõi, tahtsin tema kaisus isegi magada, aga ta lükkas mu eemale öeldes : " Ära tule nii lähedale, see on kahjulik, kui hingad minu väljahingatud õhku sisse ".
Ma võtsin seda tookord kui eemaletõrjumist ja praeguseni ma väga ei mõista seda.
Samuti meenuvad inetud hetked : ema köögis põrandal lamamas, ema veinipudelitega lakka ronimas, jubedad mehed lällamas. Nägin tihti, et ema läks sinna, kus olid mehed ja alkohol. Mina õppisin mehi kartma ja põgenema.
Mäletan ka seda, kui olime kusagil külas ja ema pani mind magama mingi poisi kõrvale ja see väga häiris mind. Nimelt see poiss pani käe minu ümber ja see hirmutas mind.
Mäletan veel, et mingi ema elukaaslane oli minu peal ja hõõrus oma habet vastu minu nägu, ma tõesti ei tea, kas sellele eelnes ja järgnes veel midagi, aga habemetüügast ma mäletan.
Minu lapsepõlves oli vaid vanaema minu jaoks turvaline inimene, keegi kelle peale sain loota. Vahel muidugi ütles temagi :" Kui mind poleks, siis oleksid sa lastekodus !" " Sina oled minu kirstunael ". See tegi mind kurvaks ja ühtlasi vihaseks. Ma päris hästi ei mõistnud, kas vanaema armastas mind, või võttis mind nagu kohustust.
Isegi isa oli mul, kuigi nägin teda ehk korra aastas. Mäletan, et tuli mingi minu jaoks võõras mees, tõi pakikese ja istus vanaemaga juttu ajama. Mina haarasin kingi ja kadusin oma tuppa.
Kord juhtus nii, et isa tuli ja tal oli minu poolõde kaasas, ta võttis selle tüdruku sülle ja mina läksin vaikselt oma tuppa. Kahjuks isa jäi mulle võõraks ja ei tulnud muutust ka hiljem. Hiljem elus ma mäletan, et ma nagu meelega hoidsin isast eemale. Mäletan ema ja vanaema, kuidas nad sundisid mind isale külla minema, ma ei tahtnud, lõpuks siiski läksin, et olla meelepärane. Ma ei tundnud kordagi lähedust, ma ei tajunud, et oleksin kodus, kui isal külas olin.
Nüüdki, palju aastaid hiljem tagasi vaadates, olen ikka see tüdruk aknal, kes ootas oma ema, aga tegelikult ema ei tulnudki, või vähemalt mitte sellisel kujul, nagu tüdruk lootis.
Vahel tahaksin teha pai sellele väikesele tüdrukule, kes tundis, et kõik talle kallid ja olulised inimesed hülgavad teda või räägivad valusat armastuse keelt.
